seal istuvad mu sõbrad Mike ja John. Mike on New Yorgi ragbimeeskonna kapten, John aga endine poksija, kes teenib praegu merejalaväes. Noh, kuidas on, kas tahad ikka oma anekdooti rääkida?”
Inglane vaatab ameeriklaste poole ja raputab pead:
„Teate, härra, ma mõtlesin ümber – ma ei tahaks ühte ja sama anekdooti kolm korda rääkida!”
Baaris kohtuvad ameeriklane ja inglane.
„Tead, Tommy, Ameerika on väga suur maa,” räägib ameeriklane. „Ma võin hommikul oma autosse istuda ja sõitma hakata ning õhtuks pole ma veel oma koduosariigistki välja jõudnud.”
„Tean-tean, John,” noogutab inglane. „Meil Inglismaal on ka selliseid viletsaid autosid.”
Üks Ameerika ajakirjanik ei suuda Chicagos kuidagi ööbimispaika leida, kuna kõik hotellid on puupüsti rahvast täis. Lõpuks läheb ta hotelli, kus on sageli viibinud, kuid administraator on siingi järeleandmatu:
„Kahjuks pole ühtegi vaba numbrit!”
„Minu teada hoitakse kõigis esindushotellides alati paari tuba USA presidendi jaoks,” ütleb ajakirjanik administraatorile. „Oletan, et teil siin on samuti?”
„Muidugi on,” vastab administraator uhkelt.
Ajakirjaniku nägu lööb särama:
„Nagu te just äsjasest teleülekandest nägite, viibib härra president praegu Texases ega kavatse ööseks teile tulla. Järsku saan mina teda asendada?”
Ameerika hullumajja tuleb komisjon ja küsib peaarstilt:
„Kuidas te vahet teete, kas mees simuleerib haiget või on tõepoolest hull?”
„See on lihtne. Ma küsin neilt niisugust asja: kuulus meresõitja kapten Cook tegi kolm reisi, ühel reisil ta hukkus. Millisel?”
„Milleks nii raske küsimus?” vihastab komisjon. „Ja miks Inglise ajaloost, kui meil oleks Ameerika ajaloost palju kergemaid võtta?!”
Ameeriklane on esmakordselt Inglismaal rebasejahil. Pärast jahti juhitakse tema tähelepanu kohalikele jahitavadele:
„Kui keegi näeb rebast, siis ta hüüab „Võta!”, mitte „Näe, kus see väike hoorapoeg hiilib!”.”
Vestlevad kaks Ameerika ärimeest:
„Smithi juveeliärisse on juba kolm korda sisse murtud, aga politsei pole suutnud vargaid tabada.”
„Aga Smith ise? On ta midagi ette võtnud?”
„Muidugi võttis. Ta on ju tõeline ameeriklane! Ta pani vitriini võltskalliskivid ja seadis üles automaatse videokaamera, mis pidi varast filmima, kui see jälle juveelide järele tuleb.”
„Tubli poiss! Vaat see on mõte! Ja kuidas läks?”
„Varas jättis võltsitud kivid rahule ja varastas videokaamera. Ka tema osutus sajaprotsendiliseks ameeriklaseks.”
Vestlevad kaks ameeriklast, kellest üks on pärit Chicagost ja teine Los Angelesest:
„Meil Chicagos on kuritegevus nii õitsval järjel, et kui tahad poest musti sukki osta, siis küsitakse sult pea ümbermõõtu.”
„Meil LAs varastatakse jälle nii palju, et inimesed ei julge oma majagi ööseks õue jätta.”
„Kas te „Sevilla habemeajajat” teate?” küsitakse ameeriklaselt.
„Ei, ma pole Sevillas isegi käinud,” vastab ameeriklane.
Ameerika ajakirjanik intervjueerib Inglise kirjanikku. Vestluse käigus paneb ameeriklane jalad lauale ja küsib:
„Vabandage, ega see minu komme teid äkki ei häiri?”
„Oh, ärge muretsege,” vastab inglane, „te võite kõik neli jalga lauale panna.”
Ameerika senaator meenutab oma esimest valimiskampaaniat:
„Mul oli tollal vägev koer, kes terroriseeris kogu ümbruskonda. Ühel ilusal päeval tuli minu juurde naabrite delegatsioon. Nad teatasid, et hääletavad kõik minu poolt nagu üks mees. Sellest liigutatuna hakkasin neid tänama. „Me tahame ainult selle neetud krantsi Washingtoni saata,” seletasid nemad.”
Ameeriklane sureb. Tema naine tahab temaga pärast surma rääkida ja laseb ühel sensitiivil spiritistliku seansi korraldada.
„John?” küsib naine.
„Jah, Mary,” tuleb vastus tema mehe häälega.
„John, kus sa oled ja millega tegeled?”
„Hommikul me kõik sööme, k…pime ja magame. Päeval sööme, k…pime ja magame. Õhtul sööme, k…pime ja magame. Ja nii iga jumala päev.”
„Kus sa siis oled, John? Paradiisis?”
„Ei, ma olen küülik ühes Kentucky farmis.”
Vestlus Ameerikas:
„Jack, kas oled endale maja ostnud?”
„Jah, järelmaksuga.”
„Ja täieliku sisustuse?”
„Jah, ka järelmaksuga.”
„Teleri?”
„Samuti järelmaksuga.”
„Uue auto?”
„Järelmaksuga.”
„Ja naise võtsid ka järelmaksuga?”
„Küll sa oled rumal! Nii lühiajalisi tehinguid järelmaksuga ei tehta.”
Ameerika miljonär jutustab:
„Kui me naisega Ameerikasse tulime, oli meil kahe peale ainult kaks senti. Me ostsime selle eest kaks räpast õuna, pesime ära ja müüsime nelja sendi eest maha. Selle raha eest ostsime neli räpast õuna, pesime puhtaks ja müüsime maha juba kaheksa sendi eest.”
„Aga mis edasi sai?” küsib keegi kuulajaist.
„Noh, edasi suri mu vanaema ja pärandas meile kaks miljonit dollarit.”
Ajakirjanik küsitleb Ameerika koduperenaist:
„Öelge, proua Smith, kas teie pereelu on õnnelik?”
„Oo jaa! Mul on neli kena poega ja suurepärane mees!”
„Ja millega nad praegu tegelevad?”
„Kõige noorem poeg, John, on Iraagis, Michael on Afganistanis ja Bill on Kosovos. Aga kõige vanem – Peter – valmistub Iraani minema.”
„Aga
