rüübanud. Põrgukutsikad, kuulutas vanaema pärast koolivaheajal toimunud külaskäike.
Nüüd kuuldus kaugusest hüüdeid ja kilkeid, ojaäärseid suvehääli. Sisimas hakkas pitsitama, just nagu sikutaks keegi köiest. Laurel kujutas neid selgelt ette otsekui dramaatilist stseeni vanaaegselt maalilt. Seelik külgedelt aluspükste värvli vahele topitud, ajavad õed üksteist koolmekohal taga; Rose on pagenud turvalistele kivilahmakatele ja kirjutab vitsaraoga veepinnale, peenikeste pahkluudega jalad vees kõlkumas; Iris on läbimärg ja maruvihane, rõngaslokikestega Daphne naerust kõveras.
Ruuduline piknikutekk laotatakse ojakalda rohule maha, ema seisab üsna sealsamas, ojakääru põlvekõrguses vees, kus vool on kõige kiirem, ja saadab oma kõige uuemat laevukest teele. Paps vaatab asja kõrvalt, püksisääred üles keeratud ja sigaret suunurgas. Isa näol – Laurel kujutas seda nii selgelt ette – on tavapärane pisut hämmeldunud ilme, justkui ei usuks ta seda õnne, et saatus lubab tal olla just siin ja praegu.
Isa jalgade juures pladistab vennaraas, naerab, kilkab ja sirutab pontsakad käsi emme laevukese poole. Kogu pere silmarõõm …
Vennaraas. Muidugi on tal nimi, Gerald, aga nii ei hüüa teda keegi. See on täiskasvanud inimese nimi ja tema on alles nii pisike raasuke. Täna saab ta kaheaastaseks, aga nägu on tal ikka ümar ja lohukestega, silmad säravad vallatusest, ja siis veel need pontsakad valged jalakesed, nii nunnud. Vahel õnnestus Laurelil end suurivaevu tagasi hoida, et neid jalgu mitte liiga kõvasti pigistada. Kõik tahtsid iga hinna eest vennakese lemmikud olla ja igaüks kuulutas, et tema see on, kuid Laurel teadis, et just teda nähes lööb poisipõnni nägu eriti särama.
Sellisel juhul on ju täiesti mõeldamatu, et ta võiks enam sekunditki vennakese sünnipäevapeolt puududa. Mis tal arus oli, et end nii kauaks onni peitis, eriti kui arvestada, et hiljem on tal niikuinii kavas koos Billyga minema hiilida?
Laurel kortsutas kulmu ja kannatas ära kõrvetava enesesüüdistuspuhangu, mis jahtus kiiresti otsuseks. Ta püüab asja parandada: ronib puu otsast alla, võtab köögilaualt sünnipäevanoa ja viib joonelt oja äärde. On laitmatu tütar, täiuslik suur õde. Kui ta suudab ülesande täita veel enne, kui käekell kümme minutit täis tiksub, saab ta ses kujuteldavas edetabelis, mida ta endas kannab ja pidevalt täidab, lisapunkte. Kui ta rutakalt kõige ülemisele pulgale astus, uhkas vastu paljast päikesepruuni jalga soe tuuleke.
Hiljem mõtles Laurel, et kui ta oleks kiirust pisut maha võtnud, oleks ehk kõik võinud minna teisiti. Ehk oleks kogu õudus võinud koguni olemata olla, kui ta oleks rohkem ette vaadanud. Aga mis tehtud, see tehtud, tagasi enam ei võta. Ta oli tormakas, ja seetõttu jäi ta edasistes sündmustes end alati mingil määral süüdistama. Tol hetkel aga ei saanud ta midagi parata. Sama tungivalt, nagu ta ennist oli ihanud üksi olla, haaras teda nüüd vajadus olla toimuva keskpunktis, ja rutt lõi hinge kinni.
Viimasel ajal juhtus niimoodi päris tihti. Ta oli nagu tuulelipp Greenacresi talumaja katuseharjal, emotsioonid muutsid iga iiliga kardinaalselt suunda. See oli kummaline ja mõnikord hirmutav, ent samas ka kuidagi põnev. Nagu järsk kreeni kaldumine, kui oled paadiga merel.
Praegusel juhul ka haavu tekitav. Hirmus kiire taga, et juba rutem teiste juurde oja äärde peole jõuda, tõmbas ta põlve vastu onni laudpõrandat marraskile. Marrastus lõi kipitama, ta võpatas, vaatas põlve ja nägi, et sealt immitseb verd, üllatavalt punast. Selle asemel et alla ronida, tõmbus ta onni tagasi ja uuris haava.
Ta istus ikka veel puuonnis, vaatas, kuidas põlv verd jookseb, kirus oma kiirustamist, mõtles, et ei tea, kas Billy ka seda koledat kärna märkab, ja juurdles, kuidas seda peita saaks, kui korraga jõudis ta teadvusse, et padriku kandist kostab mingit häält. Justkui kahinat, küll looduslikku, ent teistest pärastlõunastest häältest ometi nii erinevat, et äratab tähelepanu. Onni aknast vaadates paistis, et üle pika rohu longib Barnaby, siidjad kõrvad laperdamas nagu sametist tiivad. Üsna koera kannul tuli ema, astus pika sammuga üle heinamaa aia poole, seljas enda õmmeldud suvekleit. Vennaraas istus tal mõnusalt puusal, mängupükstest välja ulatuvad sääred palavuse tõttu paljad.
Ehkki nad olid alles võrdlemisi kaugel, tõi juhuslik tuuleke Laureli kõrvu üsna selgelt viisikese, mida ema laulis. Omal ajal laulis ta seda järgemööda kõikidele õdedele, põnn aina naeris rõõmust ja kilkas: „Veel! Veel!” (see kostis rohkem küll „Eel! Eel!”), kui ema sõrmedega ta kõhtu mööda üles vudis ja teda lõua alt kõditas. Nad olid nii täielikult üksnes teineteise päralt, nende väljailmumine kesk päikeses kümblevat niitu nii idülliline, et Laurelit valdasid vastakad tunded: rõõm neid nii armsalt tegutsemas näha ja kadedus, et tema sellest osa ei saa.
Kui ema tegi värava riivist lahti ja hakkas maja poole astuma, taipas Laurel ängistusega, et memm oli ise tordinoa järele tulnud.
Laureli lunastusvõimalus kahanes iga sammuga. Ta muutus pahuraks ja pahurus hoidis teda tagasi, nii et ta ei hakanud hõikama ega puu otsast alla ronima, vaid kasvas justkui onni põrandasse kinni. Seal ta siis istus ja haudus kummalist mõnu pakkuvaid süngeid mõtteid, ema jõudis maja juurde ja läks uksest sisse.
Üks võimlemisrõngastest langes vaikselt ümber ja jäi maha lebama, Laurel võttis seda kui solidaarsuse märki. Ta otsustas, et jääb paigale. Tuntagu temast pealegi veel natuke aega puudust; oja äärde läheb ta siis, kui on selleks valmis. Vahepeal loeb veel natuke „Sünnipäevapidu” ja kujutleb tulevikku, mis on siit kaugel, elu, kus ta on ilus ja teravmeelne, täiskasvanu ja ilma põlvekärnata.
Nähtavale ilmudes polnud see mees palju enamat kui plekike silmapiiril, maja juurde toova tee kõige kaugemas punktis. Hiljem poleks Laurel osanud öelda, mis teda üldse pilku tõstma sundis. Ühe kohutava sekundi vältel, märganud meest maja tagaukse poole suundumas, pidas Laurel teda Billyks, kes tuli talle varem järele. Alles siis, kui piirjooned selgemaks muutusid ja oli näha, et rõivastus üldse ei klapi – tumedad püksid, päevasärk, vanamoelise servaga must kaabu –, hingas ta kergendatult.
Kergendusele järgnes silmapilkne uudishimu. Külalisi käis talus harva, jala saabuti veel harvemini, ehkki jalgsi saabujate osas oli kusagil Laureli teadvuse tagamail veider déjà-vu-tunne, mida ei andnud millegagi seletada, kuidas ta ka ei pingutanud. Laurel unustas pahuruse ja asus vaatlema, jäädes mõnusalt varjatuks.
Ta toetas küünarnukid aknalauale ja lõua kätele. Vanema mehe kohta ei näinud tulija halb välja ning miski ta hoiakus andis tunnistust sihikindlusest. Tegu oli mehega, kel ei tarvitsenud kiirustada. Kohe kindlasti polnud tegu tüdrukule tuttava inimesega, ühegagi isa sõpradest või talutöölistest. Alati jäi muidugi võimalus, et eksinud rändur tuleb teed küsima, aga nende talu puhul polnuks see kuigi tõenäoline, maja asus maanteest nii kaugel. Võibolla mustlane või hulkur? Üks neid mehi, kes tulevad hea õnne peale tööd küsima ja lepivad millega tahes, mida isal vaid anda on. Või – hirmus mõte ajas põnevile – on ta äkki seesama mees, kellest kirjutati kohalikus ajalehes ja kellest täiskasvanud räägivad närvilise ja pingutatud häälega; see, kes piknikulisi häirib ja varjulises jõekäärus üksikuid naisi kohutab?
Endale korraks hirmu peale ajanud, väristas Laurel õlgu ja haigutas. Pole see mees mingi pahalane; nüüd oli näha, et tal on nahast ranits. Lihtsalt kaupmees, kes tuli emale jutustama, et ilma selle uue entsüklopeediakogumikuta küll läbi ei saa.
Ja nii pööras ta pilgu ära.
Möödus mõni minut, mitte teab kui palju, ja järgmine heli, mida Laurel kuulis, oli Barnaby vaikne urin üsna puu all. Laurel viskus akna juurde, kiikas välja ja nägi, et spanjel seisab valvsalt keset tellistest laotud aiateed. Koon oli sissesõidutee poole, koer jälgis, kuidas mees – nüüd palju lähemal – jändab väravaga, mille kaudu pääseb aeda.
„Barnaby, kuss,” hüüdis ema majast. „Kohe
