teisi õrritada, kihistas korraks naerda. Vend oli võimeline kaugete galaktikate asupaiga määramiseks kosmiliste vahekaugustega kalenderplaane koostama, ent tarvitses temalt vaid küsida, mis kellaks ta ise kuhugi kohale jõuab, kui ta sattus segadusse.
Õed keerasid ümber nurga ja jõudsid ukse juurde, millel oli silt Dorothy Nicolson. Rose sirutas käe lingi poole ja lõi ebalema. „Lol, ma pean sind hoiatama,” sõnas ta, „ema on viimasest korrast saadik viletsamaks jäänud. Kord nii, kord naa. Vaatad, et ta on peaaegu samasugune nagu vanasti, aga juba järgmisel hetkel …” Rose’i huuled lõid värisema ja sõrmed klammerdusid pikka kaelakeesse. Ta tasandas häält ja rääkis edasi. „Ta läheb omadega sassi, Lol, vahel läheb päris endast välja, ajab mineviku kohta imelikku juttu, räägib asju, millest ma iga kord arugi ei saa – põetajad ütlevad, et see ei tähenda midagi, et seda tuleb tihti ette, kui inimene on… kui inimene on omadega sealmaal. Talle antakse siis tablette, need rahustavad ta maha, aga teevad hirmus uimaseks. Tänaselt päevalt ma eriti palju ei ootaks.”
Laurel noogutas. Sedasama rääkis ka arst, kui Laurel talle eelmisel nädalal helistas. Arsti jutt oli tüütute eufemismide litaania – pikk elu seljataga, aeg igaviku kutset kuulda võtta, pikka unne suikuda – ja hääletoon nii imal, et Laurel ei jaksanud kiusatusele vastu panna ja küsis: „Doktor, kas te tahate öelda, et mu ema hakkab surema?” Ta esitas küsimuse kuningannaliku tooniga ja kuulas rahuldusega, kuidas mees puterdama hakkas. Rahuldus, ehkki magus, oli väga napp, kestis vaid seni, kuni kostis vastus.
Jah.
Reetlikem kõikidest sõnadest.
Rose lükkas ukse lahti – „Ema, vaata, kelle mina leidsin!” – ja Laurel taipas, et hoiab hinge kinni.
Laureli lapsepõlves oli aegu, mil ta kartis. Pimedust, zombisid, hirmsaid mehi, kes vanaema Nicolsoni jutu järgi luuravad nurga taga, püüavad väikesi tüdrukuid ja teevad neile nii hulle asju, et keel ei paindu välja ütlema. (Mis asju siis? Ei või öel-da-gi. Nagu ikka, oli just ebamäärane ähvardus kõige kohutavam, manas esile ähmase kujutluspildi tubakast, higist ja imelikus kohas karvadest.) Vanaema jutt mõjus nii veenvalt, et Laurelis kasvas teadmine, et on vaid aja küsimus, millal saatus ta üles leiab ja talle kurja teeb.
Mõnikord kasvasid suurimad hirmud kokku justkui suureks palliks, nii et ta ärkas öösel üles ja kisendas, sest pimedast riidekapist luuras teda läbi lukuaugu zombi ja oli valmis iga hetk oma hirmutegude juurde asuma. „Kuss-kuss, värvuke,” rahustas ema. „See oli ainult uni. Sa pead õppima vahet tegema, mis on päriselt ja mis ainult välja mõeldud. See polegi alati lihtne – minul võttis hirmus kaua aega, et asjast sotti saada. Liiga kaua.” Ta puges Laureli kõrvale voodisse ja küsis: „Tahad, ma jutustan sulle loo pisikesest tüdrukust, kes jooksis kodunt minema, et tsirkusesse tööle minna?”
Raske uskuda, et see haiglalina alla pinguldatud kahvatu olend on sama naine, kelle kohalolek ja vankumatu kindlus hajutasid toona kõik öised hirmud. Laurel oli arvanud, et on vaimus ette valmistatud. Elus oli ette tulnud, et sõber suri, ta teadis, kuidas lähenev surm välja näeb, vähi viimases staadiumis naise mängimise eest oli ta saanud Briti filmiakadeemia auhinna. Aga see siin oli midagi muud. See oli ema. Tuli tahtmine ümber pöörata ja plehku pista.
Aga ei pistnud. Rose noogutas raamaturiiuli kõrval seistes julgustavalt ja Laurel manas end kohusetundlikult ema külastama tulnud tütre tegelaskujuks. Ta astus kiire sammmuga lähemale ja võttis ema hapra käe pihku. „Tere siis,” sõnas ta. „Tere, kullake.”
Dorothy silmad vilksatasid korraks lahti ja sulgusid taas. Tasased hingetõmbed jätkusid endises rütmis, kui Laureli kerge suudlus ema paberjaid põski riivas.
„Ma tõin sulle ühe asja. Ei kannatanud homseni oodata.” Ta pani kompsud maha ja võttis käekotist pakikese. Kombekohase pausi teinud, hakkas ta kinki paberist lahti harutama. „Juukseharja,” ütles ta hõbedast asjakest sõrmede vahel keerutades. „Sellel on maailma pehmeimad harjased – vist metssea omad; ühest Knightsbridge’i antiigipoest leidsin. Näed, ma lasksin sinu nimetähed peale graveerida – siia. Tahad, ma harjan sul juukseid?”
Vastust polnud ta tegelikult lootnud, ja ega seda ei tulnudki. Laurel libistas harjaga õrnalt üle õhukese valge heide, mis oli ema näo ümber padjal laiali nagu kroon; kunagi nii tihedad ja tumedamast tumedamad pruunid juuksed olid võililleebemetena haihtunud. „Nii,” seadis ta juukseharja riiulile, nii et D-täht uhkelt välgatas. „Nõndaks.”
Rose oli nähtavasti rahul, sest ta ulatas Laurelile riiulilt albumi ja näitas žestidega, et käib korraks ära ja toob teed.
Perekonnas on igaühel oma osa; too oli Rose’i ja see tema osa. Laurel kohendas end raviotstarbelise välimusega toolil mugavamalt istuma ja avas vana albumi otse ema padja kõrval. Esimene foto oli mustvalge, nüüdseks juba tuhmunud ja pruunitäpiline. Roostekarva laigukeste alt paistis noor naine, rätik juustele seotud, hetkeks tegevusest välja kistud ja sellisena igaveseks jäädvustatud. Käsilolevalt töölt korraks pilgu tõstnud, kergitas ta kätt, otsekui sooviks pildistajat minema kõssitada. Naine naeratas kergelt, näol nii pahameel kui ka lustakus, suu toomas kuuldavale nüüdseks ammu ununenud sõnu. Midagi naljakat, oli Laurelile meeldinud mõelda, teravmeelne nüke selle pihta, kes on teisel pool fotoaparaati. Tõenäoliselt mõni vanaema paljudest kunagistest kostilistest: rändkaubitseja, üksildane puhkaja, läikima viksitud kingadega tasane bürokraat, kaitsval ametipostil sõja eest varjul. Teadja võis naise selja taga aimata rahuliku mere rannajoont.
Laurel kergitas albumi ema liikumatu keha kohale ja alustas. „Memm, selle pildi peal sa oled vanaema Nicolsoni pansionis. Aasta on 1944 ja sõda hakkab lõpule jõudma. Proua Nicolsoni poeg pole veel sõjast koju tulnud, aga varsti tuleb. Vähem kui kuu aja pärast saadab proua sind talongidega linna, ja kui sa toidukraamiga tagasi jõuad, istub köögis laua ääres üks sõdur, mees, kellega sa ei ole küll tuttav, aga kelle sa tunned ära raamitud fotolt kaminasimsil. Kui te kohtute, on mees vanem kui pildil, kurvem ka, aga riides samamoodi, seljas khakiroheline sõjaväemunder, ja ta naeratab sulle ja sina saad hoobilt aru, et just teda sa oledki oodanud.”
Laurel keeras lehte ja vajutas koltuma hakanud vahelehe nurga pöidlaga sirgemaks. Aeg oli kilepaberi praguliseks muutnud. „Abielludes oli sul seljas kleit, mille sa õmblesid oma kätega valmis kahest pitskardinast, mille vanaema Nicolson ülakorruse külalistetoast ohvriks tõi. Tubli, kallis memm – vaevalt see kergelt läks. Me kõik teame vanaema kiindumust sisustuskangastesse. Eelmisel õhtul oli torm ja sa olid mures, et pulmapäeval hakkab vihma sadama. Aga ei hakanud. Päike tõusis, tuul puhus pilved minema ja rahvas rääkis, et see on hea enne. Aga igaks juhuks kindlustasid sa end võimalike kahjude suhtes; näe, kirikutrepi alumisel astmel seisab korstnapühkija härra Hatch, õnnetooja. Mees ise rõõmustas ka – papa makstud rahaga sai ta oma vanemale pojale kingad jalga osta.”
Viimastel kuudel ei saanud kindel olla, kas ema üldse kuulab, ehkki lahkem põetaja ütles, et vastupidist arvata pole ju põhjust; fotoalbumit läbi võttes lubas Laurel endale vahetevahel mõne väikese väljamõeldise – mitte midagi hullu, ta võttis selle vabaduse üksnes siis, kui kujutlus kandus pealiinist kõrvale ja rändas mööda meelte ääremaid. Iris seda heaks ei kiitnud, ütles, et ema lugu on ta enda silmis oluline ja Laurelil pole õigust seda omalt poolt ilustada, kuid arst kehitas üleastumisest kuuldes vaid õlgu ja ütles, et peamine on lamajaga rääkida, mitte see, kas just täit tõtt räägitakse. Oli Laurelile silma pilgutanud. „Kellelt iganes võiks tõtt oodata, aga mitte teilt, preili Nicolson.”
Ehkki arst oli tema poolt, tundis Laurel oletatava kokkumängu suhtes vastumeelsust. Ta kaalus, kas hakata rõhutama, mis vahe on teatrietendusel ja pärispettusel, ja öelda sellele liiga mustade juuste ja liiga valgete hammastega jultunud tohtrile, et mõlemal juhul loeb vaid tõde, ent polnud ju mõtet laskuda filosoofilisse vaidlusse inimesega, kes kannab päevasärgi rinnataskus
