le ja Jim Wilkinsile, kahele suurepärasele insenerile, kes õpetasid oma poegadele uudishimu.
Auru juurde
Mittemiskit on raske mõista, kuid multiversum on seda täis. Mittemiski jõuab kõikjale, ta on millestki alati ees, ja tohutus mitteteadmise pilves ihkab mittemiski saada millekski, pääseda välja, liikuda, tunda, muutuda, tantsida ja kogeda – lühidalt öeldes olla miski.
Ja nüüd leidiski ta taevas triivides selleks võimaluse. Mittemiski oli millegi olemasolust muidugi teadlik, kuid see miski oli teistsugune, hoopis teistsugune, ja nii libises mittemiski vaikselt millegi sisse, hõljus alla, kõiksugu mõtted meeles, maandus õnnekombel kilpkonna seljas, väga suure kilpkonna seljas, ja kiirustas veel enam saama millekski. Ta tajus stiihiaid, nendest pole aga miski parem, ja korraga suutis ta nad kinni haarata! Sööt oli toiminud.
Kõik, kes on näinud Ankhi jõge, mis libiseb mööda kõikvõimalike jälkustega täidetud sängi, mõistavad, miks nii suur osa Ankh-Morporki elanike kalalisest toidust peab tulema Quirmi kalalaevastikelt. Et linnakodanikke ei tabaks kohutavad kõhuhädad, peavad Ankh-Morporki kalakaupmehed hoolitsema, et varustajad tooksid saagi linnast väga-väga kaugelt.
Parimate mereandide pakkuja Bowden Jeffriese jaoks olid need kakssada miili, mis lahutasid Quirmi kalasadamat tema klientidest Ankh-Morporkis, terve talve, sügise ja kevade kahetsusväärselt pikk maa, suvel aga oli see lihtsalt sulaselge õnnetus, sest siis muutus terve Suurde Linna viiv maantee – niivõrd, kui seda maanteeks sai nimetada – horisontaalseks kõrgahjuks. Inimene, kes on pidanud tegelema tonni palavuse kätte jäänud kaheksajalgadega, ei unusta seda kunagi: see hais püsib mitu päeva, käib sul igal pool järel ja tahab isegi magamistuppa kaasa tulla. Seda ei saa riietest iialgi välja.
Rahvas on väga nõudlik, kuid Ankh-Morporki eliit ja tegelikult ka kõik teised tahtsid Jeffriese kala, isegi kõige palavamal ajal. Kuigi Jeffries oli omaenda kätega ehitanud jääkeldri ja teine jääkelder oli valmimas, ajas olukord talle lihtsalt nutu peale.
Seda ütles ta ka oma sugulasele Relief Jeffriesele, aiapidajale, kes vaatas oma õlut ja lausus: „See on alati nii. Keegi ei taha väikeettevõtjat aidata. Kas sa kujutad ette, kui kiiresti maasikad kuuma käes plögakuulikesteks muutuvad? Ma võin sulle täitsa öelda: väga kiiresti. Pilgutad korra silmi ja ongi läinud, täpselt siis, kui kõik maasikaid tahavad. Ja küsi kressikasvatajatelt, kui raske on seda neetud kraami linna tuua. See vajub kohe ära nagu teise päeva jumalateenistus. Me peaksime valitsusele palvekirja saatma!”
„Ei,” ütles Bowden. „Mulle aitab. Kirjutame hoopis ajalehte! Niimoodi hakkavad asjad liikuma. Kõik kurdavad puuviljade ja köögiviljade ja mereandide üle. Vetinari peab väikeettevõtjate hädadest aru saama. Mille jaoks me siis mõnikord makse maksame?”
Dick Simnel oli kümneaastane, kui tema isa lihtsalt kadus nende pere sepikojas Sheepridge’is kõrgahjutükkide ja lendava metalli pilves, roosa auru sees. Teda ei leitudki selles kõrvetava niiskuse kohutavas hägus, kuid selsamal päeval vandus noor Dick Simnel oma isa jäänuste juures, et ta teeb aurust oma teenri.
Tema emal oli aga teine plaan. Tema oli ämmaemand ja ta ütles naabritele: „Titasid tuleb igal pool. Mina juba tööta ei jää.” Niisiis otsustas Elsie Simnel oma poja tahte vastaselt viia ta eemale sellest paigast, kus nüüd tema arvates kummitas. Ta pakkis oma vara kokku ja koos läksid nad Elsie isakoju Sto Lati lähedal, kus inimesed ei kao seletamatul kombel kuuma roosasse aurupilve.
Varsti pärast kohalejõudmist juhtus tema pojaga midagi olulist. Ühel päeval, kui Dick ootas, millal ema ühelt raskelt sünnituselt tagasi jõuab, astus ta majja, mis tundus huvitav ja mis osutus raamatukoguks. Algul paistis Dickile, et seal on ainult peps ja peenutsev kraam, puha kuningad ja luuletajad ja armunud ja lahingud, kuid ühest pöördelise tähtsusega raamatust leidis ta millegi, mida nimetatakse matemaatikaks, ja arvude maailma.
Ja just sellepärast võttis ta umbes kümme aastat hiljem ühel päeval kokku viimase kui julguseraasu ja lausus: „Mäletad, ema, kui ma eelmine aasta üt’sin, et lähen semudega Uberwaldi mägedesse matkama? Nooh, see oli nagu… natike… nagu vale, aga väga pisike.” Dick punastas. „Ma leidsin tegel’t papsi vana kuuri võtmed ja, noh, läksin tagasi Sheepridge’i ja katsetasin natike ja…” Ta vaatas emale kartlikult otsa. „Ma vist tean, mis ta valesti tegi.”
Dick oli valmis karmideks vastuväideteks, kuid pisaratega – nii paljude pisaratega – polnud ta arvestanud ja ta lisas, üritades ema lohutada: „Sina ja onu Flavius andsite mulle ‘ariduse, tänu teile tean ma arvusid, isegi aritmeetikat ja seda imelikku värki, mille on välja mõelnud filosoofid Epheebest, kus isegi kaamelid oskavad varvaste peal logaritme arvutada. Paps kõike seda värki ei teadnud. Mõte oli tal õige, aga… teh-no-loogiaga pani ta mööda.”
Nüüd laskis Dick ka emal rääkida ja ema ütles: „Ma tean, et sind, kallis Dick, juba tagasi ei ‘oia, sa oled täpselt sama kangekaelne kui su isa, jäärapäine. Kas seda sa küünis viimasel ajal teedki? Tekoloogiat?” Ta vaatas poega süüdistavalt ja ohkas siis. „Ma saan aru, et sind takistada ma’i saa, aga ütle mulle ühte: kuidas need sinu logarütmid sind kaitsevad, et suga ei läeks samamoodi kui sinu vaese papsiga?” Ta hakkas uuesti nuuksuma.
Dick tõmbas kuuetaskust asja, mis meenutas miniatuurse võluri jaoks valmistatud saua, ja vastas: „See kaitseb mind, ema! Mina oskan kasutada arvutuslükatit! Mina käsutan siinust nii nagu ise tahan, koosinust samamoodi, ja ma oskan tangensi ja ruuduvõrrandi välja rehkendada! Jäta nüüd muretsemine, ema, ja tule kohe koos minuga küüni! Sa pead teda nägema!”
Lootes kõige tõenäosuse kiuste, et tema poeg on endale tüdruku leidnud, laskis proua Simnel end vastu tahtmist vedada suurde küüni, mille Dick oli sisustanud samamoodi kui nende väikese töökoja Sheepridge’is. Küünis jäi ta abitult vaatama suurt metallist ringi, mis võttis enda alla suurema osa põrandast. Mööda metalli tuiskas ringiratast mingi asjapuu, mis tegi niisugust häält nagu puuri pandud orav ja lõhnas väga kampri moodi.
„Siin ta ongi, ema! Vaata, kuidas kihutab!” ütles Dick uhkelt. „Mina kutsun teda Raudseks Relsiks!”
„Aga mis see on, poeg?”
Dick naeratas hiiglama laialt ja vastas: „See on sihuke asi, mida nimetatakse pro-to-tüübiks, ema. Kui tahad inseneriks saada, peab sul proto-tüüp olema.”
Ema naeratas hädiselt, kuid Dicki ei saanud tagasi hoida. Sõnad voolasid ise välja.
„Asi on selles, ema, et enne, kui sa tahad miskit teha, peab sul olema sellest miskine ettekujutus. Üks neist raamatutest, mis ma raamatukogust leidsin, rääkis arhitektiametist. Ja selles raamatus ütles see mees, kes selle kirjutas, et enne järgmise suure maja püstipanemist tegi ta alati päris pisiksed mudelid, et saada aimu, kuidas kogu see asi välja hakkab nägema. Ta ütles, et sellega on kõvasti nokitsemist, aga ainult aeglaselt ja põhjalikult saab midagi uut tehtud. Ja sellepärast katsetangi ma Relssi tasapisi, vaatan, mis toimib ja mis mitte. Ja tegelikult olen ma enda üle üsna uhke. Alguses tegin ma raja puust, aga ma arvan, et see masin tuleb hirmus raske, niisiis lõhkusin ma puust ringi tulepuudeks ja läksin tagasi sepikotta.”
Proua Simnel vaatas küünipõrandal ringiratast jooksvat väikest aparaati ja küsis inimese toonil, kes püüab väga aru saada: „Toda küll, poiss, aga mis see teeb?”
„Noh, mul on meeles, mida paps ütles, kui ta vaatas, kuidas teekann keeb ja selle kaas survest üles ja alla käib, ja tema ütles mulle, et ühel päeval ehitab keegi suurema teekannu, mis jaksab üles tõsta rohkem kui kannukaane. Ja mina usun, et nüüd ma tean, kuidasmoodi õiget kannu ehitada, ema.”
„Ja kellele sellest kasu on, kallis poiss?” küsis ema tõsiselt. Ja tema poeg vastas, silmad hõõgumas. „Kõigile, ema. Kõigile.”
Ikka veel kerge
