pro-to-tüübi juurde?”
Poiss vaatas oma armastavat ema ja mõistis, et siin on vajalik lähem seletus. Ta võttis emal käest ja ütles: „Ema, ma tean, et sinu jaoks on siin ainult miskised jooned ja ringid, aga kui sa kõiki neid ringisid ja jooni ja muid sihukesi asju tead, saad sa aru, et see on mootori pilt.”
Proua Simnel pigistas poja kätt ja küsis: „Mida sa sellega ette kavatsed võtta, kallis Dick?”
Ning noor Simnel naeratas laialt ja vastas rõõmsalt: „Muudan asju, mida on vaja muuta, ema.”
Proua Simnel vaatas oma poega natuke aega kummaliselt, siis tundus, et ta jõudis mingile raskele otsusele, ja ta ütles: „Tule siis kaasa, kallis poiss.”
Ta viis Dicki tahapoole ja nad ronisid redelist üles pööningule. Seal näitas proua Simnel pojale tugevat meremehekasti, mis oli tolmuga kaetud.
„Sinu vanaisa andis selle mulle, et ma annaks selle sulle, kui minu arust on õige aeg. Siin on võti.”
Proua Simnelil oli hea meel, et Dick ei rabanud võtit kohe oma kätte. Ta isegi vaatas kasti hoolikalt, enne kui selle lahti tegi. Kui ta kasti kaane üles tõstis, sai õhk korraga kulla kuma täis.
„Sinu vanaisa oli väikestviisi nagu mereröövel, siis aga pööras ta usklikuks ja hakkas natike kartma ning viimased sõnad, mis ta mulle surivoodil ütles, olid: „See poiss teeb ühel päival miskit suurt, kallis Elsie, pane mu sõnu tähele, aga olgu ma neetud, kui ma tian, mis see on.”
Linnarahvas oli üsna harjunud klopsimise ja kolkimisega, mis iga päev sepikodadest kostis – see piirkond oli sepikodade poolest kuulus. Kuid paistis, et kuigi noor Simnel oli teinud oma sepikoja, oli ta otsustanud sepistusärisse mitte astuda, võib-olla selle hirmsa juhtumi pärast, mille tõttu härra Simnel vanem sellest maailmast nii ootamatult lahkus. Kohalikud sepad harjusid õige pea valmistama noorele härra Simnelile salapäraseid asju, mille ta oli neile piinliku hoolega joonistanud. Ta ei öelnud kellelegi, mida ta täpselt ehitab, aga kuna sepad teenisid sellega palju raha, polnud neil selle vastu midagi.
Uudis pärandusest läks muidugi liikvele – kuld imbub alati ühel või teisel viisil välja – ja põhjustas linnarahva hulgas kõvasti kuklakratsimist, iseäranis linna kõige vanemate elanike hulgas, kes istusid kõrtsi ees pingil ja ütlesid: „Sa kuri kannikas, mina sellest aru ei saa! Poisile langes hunnik kulda sülle ja tema teeb sellest hunniku vanarauda!”
Dick Simnel naeris, naersid ka kõik teised, kuid nad vaatasid ikka edasi, kuidas ta käis sisse ja välja vana ja peaaegu mahajäetud küüni väikesest väravast, mis oli kogu aeg kahe tabalukuga kinni.
Simnel oli leidnud kohalike seast paar parajat poissi, kes aitasid tal kõike vajalikku teha ja ühest kohast teise toimetada. Aja jooksul kerkis küüni kõrvale terve hulk kuure. Tööle võeti veel poisse, vasarate kõlksumine kostis terve päeva ja tasapisi imbus nõndanimetatud kohalikku teadvusse informatsioon.
Nähtavasti oli noor Simnel teinud pumba, huvitava pumba, mis pumpas vett väga kõrgele. Siis viskas ta kõik nurka ja ütles midagi sellist et: „Meil on vaja terast, mitte rauda.”
Noor Simnel töötas mingi imelise „ettevõtmise” kallal, nagu ta ise ütles, ja laudadele laotati tohutud paberipoognad. Peab küll tunnistama, et teinekord tuli ette plahvatusi, ja siis kuulis linnarahvas poiste „punkrist”, kuhu oli mitmel puhul olnud hea sisse hüpata, kui toimus järjekordne väike… vahejuhtum. Lisaks oli kuulda senitundmatut, aga kuidagi kodust ja rütmilist „tšuhhitamist”. See heli oli tõesti päris meeldiv, peaaegu hüpnootiline, ja see oli imelik, sest mehhaaniline elukas, kes seda tekitas, paistis elusam, kui oleks võinud arvata.
Ümbruskonnas pandi tähele, et härra Simneli ehk „Rauahullu” Simneli – nagu teda nüüd kutsuti – kaks lähimat kaastöölist, noored mehed, uste taga toimuvate salapäraste asjade preestrid, paistsid kuidagi teistsugused, täiskasvanumad ja eneseteadlikumad. Ja mitte mingi meelitamine õlle või naistega kõrtsis ei suutnud neid sundida küüni hinnalisi saladusi reetma.1 Nüüd käitusid nad nii, nagu on kohane lõõskava sulatusahju valitsejatele.
Ja siis tulid muidugi veel need päikselised päevad, mil noor Simnel ja tema väed kaevasid küüni taha väljale pikad kraavid ja täitsid need metalliga, sulatusahi aga lõõmas päeval ja ööl ning kõik vangutasid pead ja ütlesid: „Hullumeelsus.” Ja nii see muudkui kestis, tundus et igavesti, kuni igavesti sai otsa ning kopsimine ja kolkimine ja sulatamine lõppes. Siis tõmbasid härra Simneli käealused suure küüni väravad laiali ja maailm täitus suitsuga.
Sto Lati selles osas toimus midagi väga harva, niisiis aitas sellest, et rahvas kokku jookseks. Enamik inimesi jõudis kohale just parajaks ajaks, et näha, kuidas nende poole suundub mingi puhkiv ja aurav koletis, mille kiiresti keerlevad rattad ja võnkuvad vardad ilmuvad ja kaovad suitsu ja hägu sisse, ja selle kõige kohal oli nagu mingi suitsu ja tule kuningas Dick Simnel, nägu pingsast keskendumisest krimpsus. Oli pisut rahustav, et see koletis tundus olevat inimese kontrolli all – kuigi mõtlikumad pealtvaatajad oleksid võinud lisada: „Ja mis siis? Kirves on ju ka!” ning seada end plehkupanemiseks valmis, kui aurav, hüplev, pöörlev ja vehkiv masin küünist välja sõitis ja põllule seatud rööbastele kihutas. Nüüd põgenesid pealtvaatajad – kellest enamasti olid saanud pealtjooksjad ja mõnel juhul ka pealtummisjalutormajad –, laiali ja hakkasid kaebama, välja arvatud muidugi ükskõik kui vanad väikesed poisid, kes vahtisid lummutist päranisilmi ja vandusid kohapeal, et neist saavad ühel päeval selle kohutava tossava masina juhid, igatahes. Auru valitsejad! Sädemete käskijad! Välgunoolte kutsarid!
Ja väljas triivis viimaks ometi vabaks saanud suits sihikindlalt küünist eemale, maailma suurima linna poole. Algul liikus ta aeglaselt, kuid kogus aina kiirust.
Hiljem selsamal päeval, pärast mitut võidukat tiiru lühikesel rajal, võttis Simnel koos abilistega istet.
„Wally, Dave… mul hakkab kõlisev otsa saama, poisid,” ütles ta. „Öelge mõlemad oma emale, las nad panevad teie asjad kokku ja teevad võileibu kaasa, siis tooge ‘obused välja. Me lähme Raudse Relsiga Ankh-Morporki. Ma olen kuul’d, et see on kõikse asjalikum koht.”
Loomulikult kohtus Ankh-Morporki türann isand Vetinari mõnikord Uberwaldi valitsejanna leedi Margolottaga. Miks ta poleks pidanud? Ta sai vahel ju Koomi oru lähedal kokku ka trollide teemantkuningaga ja Uberwaldi all isegi päkapikkude Alumise Kuninga Rhys Rhyssoniga. Kõik teadsid, et seda nõuab poliitika.
Jah, poliitika… See salajane liim, mis ei lase maailmal sõtta variseda. Varem oli sõdu olnud väga sageli, selgelt liiga sageli, kuid nagu teadis iga koolipoiss – vähemalt neil päevil, kui koolipoisid lugesid ka midagi tõsisemat kui kirja kartulikrõpsupakil –, oli üsna hiljuti üks tõeliselt hirmus sõda, Koomi oru viimane sõda, juhtunud peaaegu ning päkapikkudel ja trollidel oli õnnestunud sellest pääseda mitte päris rahuga, kuid vähemalt kokkuleppega, millest kunagi võiks loodetavasti välja kasvada rahu. Suruti käsi, olulisi käsi, neid suruti innukalt ja nii sündiski lootus, lootus, mis oli habras nagu mõte.
Tõepoolest, mõtles isand Vetinari tõllas Uberwaldi poole loksudes, kuulsa Koomi Oru Leppe järelhõõguses tunnistati isegi härjapõlvlasi viimaks mõistusliku liigina ning neid hakati piltlikult öeldes kohtlema kui vendi, kuigi päris sugulaseks nendega tingimata saada ei tahetud. Kaugelt vaadates, mõtiskles isand Vetinari, võiks lausa arvata, et maailmas valitsebki rahu, olukord, mis lõpeb mingil ajal alati sõjaga.
Tõld tabas järjekordset päratusuurt teemuhku ja isand Vetinari võpatas. Ta oli lasknud tõllaistmed lisapolstriga varustada, kuid mitte miski ei suutnud Uberwaldi-reisi
Kurjad keeled sosistasid selle kohta ka siivutusi, kuid kohalike vallaliste tüdrukute kurvastuseks tundus, et Rauahull Simnel ja tema mehed olid leidnud midagi naistest huvitavamat ja nähtavasti oli see terasest tehtud.
