ja tõmbas välja raske kulduuri. Dick märkas tahes-tahtmata ka kuulsaid kuldsõrmuseid, mida söör Harry kuuldavasti alati kandis, võimalik, et ühiskondlikult aktsepteerivate ja äärmiselt väärtuslike asendajatena lööginukkidele.
„Kas ma kuulsin õigesti? Sinu nimi oli Simnel, eks ole? Sa saad viis minutit, et minu huvi äratada ja kui mulle tundub, et sa oled järjekordne tüssumeister, kaod sa siit tüki maad kiiremini, kui tulid.”
„Minu kallis ema ütleb alati, et oma silm on kuningas, härra Kuningas, sellepärast olen ma valmistunud. Kui ma saan poisid ja ‘obused kutsuda…” Dick köhatas ja jätkas: „Ma pean ütlema, härra söör Harry, et ma julgesin nad parkida otse teie hoovi väravate taha, sest ma rääkisin inimestega ja kõik ütlesid, et kui Harry Kuningas tahab, et midagi toimuks, peab see toimuma kähku.” Ta ebales. Kas Harry silmis välgatas miski?
„Nooh,” porises magnaat üsna tehtult. „Noormees, aeg on küll raha, aga jutt ei maksa midagi. Ma tulen viie minuti pärast välja ja ma loodan väga, et sul on mulle midagi head näidata.”
„Aitäh, söör Kuningas, see on teist väga lahke, härra, aga me peame kõigepealt katla vabisema saama, härra, niisiis läheb meil selle tüdrukuga kõigest kaks tundi, härra.”
Harry Kuningas võttis sigari suust ja mühatas: „Mida?! Vabisema?”
Dick naeratas närviliselt. „Küll te näete, härra, küll te näete.”
Õige pea pärast seda ja täpselt õigel ajal mähkusid söör Harry valdused suitsu ja auru sisse ning Harry Kuningas nägi ja oli tõepoolest hämmastunud.
Ja Harry Kuningas oligi tõepoolest hämmastunud. See metallist asjandus meenutas natuke putukat, mingid osad sellest käisid kogu aeg ringi ja kogu kaadervärk oli varjatud tema enda tekitatud suitsu- ja aurupilvest. Harry Kuninga ees oli kehastunud sihikindlus. Ja veel selline sihikindlus, mis tõenäoliselt ei küsi kunagi vaba päeva vanaema matustel käimiseks.
Harry karjus üle lärmi: „Kuidas sa seda asja kutsusid, poiss?”
„Raudne Relss, härr’ Kuningas. See on masin, mille juures kasutatakse jõu tootmiseks auru paisumist ja kiiret mahajahutamist. See jõud tekitab lokomotsiooni – see tähendab liikumise. Ja kui te lubate meil selle tüdruku jaoks rööpad maha panna, siis saab alles tõeliselt näha, mida ta suudab.”
„Rööpad?”
„Just nimelt, härra. Tema jookseb nimelt rauast tee peal.”
Wally liigutas mingit kangi ja korraga kostis hääl, mis meenutas kiimas mardust.
„Andke andeks, aga aur tuleb välja lasta. Siin ongi kõikse tähtsam auru taltsutamine. Te kuulsite, kuidas see tüdruk laulab, ta tahab liikuda, tema jõud läheb raisku, kui ta niisama istub. Andke mulle aega ja ma panen ümber teie valduste prooviraja maha. Juba õite pea jookseb see tüdruk siin ringi, ma luban teile.”
Harry oli ebatavaliselt vaikne. Masina mürin oli omamoodi lummav. Jälle kaikus üle Harry tööstushoovi auru metalne, eksinud hinge karjet meenutav hääl ja Harry avastas, et ei suuda lahkuda. Harry polnud mees, kellele oleks meeldinud sisevaatlused ja muu selline jama, aga nüüd mõtles ta, et see, see on tõesti asi, mis väärib lähemat uurimist. Ja siis märkas ta rahva nägusid, härjapõlvlased ronisid välja, et vahtida seda uut raevutsevat saatanat, mis oli siiski kahe poisi kontrolli all, kellel olid peas sonimütsid ja kellel hammaste osas oli väga vähesest rääkida.
Harry seadis mõtted korralikult ritta, pöördus Dick Simneli poole ja lausus: „Härra Simnel, ma annan teile kaks päeva aega, see on kõik. Te saate võimaluse, ärge seda raisku laske. Nagu ma ütlesin, on mul palju tegemist. Teil on kaks päeva, et mulle midagi rabavat näidata. Laske käia.”
Päkapikud ja inimesed istusid ja kuulasid pingsalt „Siirupikaevuri”15 nurgas istuvat vanapoissi, kes võis olla inimene, kuid kellel oli habe, mida oleks ihaldanud iga auväärne päkapikk, ja kes oli otsustanud jagada nendega oma teadmisi siirupikaevandamise maailmast.
„Tulge lähemale, poisid, pange minu topsik täis ja ma räägin teile ühe sünge ja räpase loo.” Ta vaatas ühemõtteliselt oma tühja joogikannu, keegi heasoovlik isik asendas selle kõrtsikülastajate naeru saatel täis kannuga ning mees rüüpas õlut ja alustas jutuga.
Aastaid tagasi avastati Ankh-Morporki all paljude süldade sügavusel ootamatult süvasiirupi varud ja nagu kõik siirupikaevurid teavad, on sügavamalt saadud siirupil parem tekstuur ja seepärast ka parem maitse. Selles osas oli vähemalt Ankh-Morporki päkapikuklannide vahel väga vähe hõõrumist, nii et küsimuse, kes tohib avastatud kohas kaevandada, lahendasid vanapoisid, nii päkapikud kui inimesed, omavahel täiesti sõbralikult.
Kõik tunnistasid, et maa all töötamises ei saa päkapikkude vastu keegi, kuid vanemate kaevurite kurvastuseks olid väga vähesed Ankh-Morporki päkapikunoored üldse mingisugusest kaevandamisest huvitatud. Niisiis võtsid vanad hallid päkapikud rõõmuga vastu kõik kohalikud kaevurid, kes tahtsid Ankh-Morporki auväärsete tänavate all töötada, ükskõik mis liigist nad olid, lihtsalt selleks, et võiks jälle rõõmuga näha, kuidas siirupit õigesti toodetakse. Niisiis jätkasid kaevurid, ükskõik kes nad olid, oma räpast tööd ja otsisid küütlevat süvasiirupit.
Siis aga juhtus midagi Krahvkonna lähedal, kus päkapikkudest kaevurid olid tegelnud ühe üsna korraliku siirupisoonega, millest osa asus maa all, mis tollal kuulus päkapikkude Alumisele Kuningale. Nendel mitte väga kaugetel aegadel olid poliitilised suhted inimeste ja päkapikkude vahel pisut närvilised.
Pöördepunkt tuli päeval, kui oli tekkinud tumeda iirise varing – see maavara on äärmiselt hinnaline ja väga haruldane, kuid kõik siirupikaevurid kardavad seda, sest sellel on kalduvus ootamatult käikudesse vajuda. Pealtnägijate sõnul kaevasid maa all nii inimesed kui päkapikud, mõlema poole poliitikud aga vaidlesid neid lahutava poliitilise lõhe kohal. Suuremalt jaolt jäi varing siirupisoone inimestele kuuluvale poolele, paljud mehed jäid järelejätmatu kleepuva uputuse pärast maa alla lõksu.
Jutustaja mõtles hetke ja lisas: „Kui nüüd mõtlema hakata, võis see olla ka päkapikkude poolel…” Ta jätkas häbelikult: „Noh, see pole enam tähtis, kelle poolel see oli, sellest on nii palju aega möödas. Siirupisoont teiselt poolt kaevandavad kaevurid kuulsid, et seal on palju kaevureid lõksus, nad ei pääse välja ja upuvad rafineeritud suhkruderivaatide alla, ja nemad ütlesid: „Tulge, poisid, võtame tööriistad ja päästame nad sealt välja.””
Vanamees tegi jälle korraks pausi, võib-olla suurema mõju saavutamiseks, ja ütles siis: „Aga loomulikult tähendas see, et nad pidid minema läbi kahe kuramuse turvatõkke, kus olid relvastatud valvurid. Lisaks veel sellised valvurid, kellele ei läinud kaevurid eriti korda ja kes igatahes ei kavatsenud vaenlast oma pinnale lasta.”
Jälle tähendusrikas paus, siis läks lugu lennuga edasi. Kõik kaevurid olid tõkete taha kogunenud. Keegi ütles: „Me ei saa nendega kähmlema hakata, neil on relvad!” ja siis vaatasid nad üksteisele nii-öelda selgineva pilguga otsa ja keegi teine hüüdis: „Aga meil on ka, kui mõtlema hakata, ja meie relvad on suuremad!” Ja ta raputas oma tohutut rusikat ja lisas: „Ja meie kaevandame iga päev, mitte ei passi niisama ega tee uhket nägu.”
Ja nii tormasid nad tõkkele peale nagu üks päkapikk – või nagu üks mees, kuidas keegi – ja valvurid, kes said aru, et neil ei õnnestu neid enam hirmutada, pistsid jooksu, kui kirkade ja labidatega kaevurid nende poole kihutasid, ja mõlemal pool maagisoont päästeti kuuskümmend kaevurit väga kleepuvast olukorrast.
Alalised kunded tundsid seda „Kleepuva kõrtsi” nime all.
