href="#n17" type="note">17 ja kõik see muu väsitav, kuid põnev aurumasinakeel.
Dick Simnel oli märganud, et Harry vaatab neid. Ta vähendas tasapisi Raudse Relsi kiirust, kuni see peatus peaaegu märkamatu nõksatusega. Dick hüppas platvormilt alla ja hakkas Harry poole tulema ning Harry nägi tema silmis võidurõõmsat pilku.
Harry ütles: „Tubli poiss, aga ole ettevaatlik, ole väga, väga ettevaatlik. Praegu pead sa iga sammu juures ette vaatama. Ma vaatasin, mis näoga rahvas oli, nina vastu minu aeda surutud. Nende väiksed näod olid puha kipras, nagu öeldakse. Nad on sellest asjast sisse võetud ja kes on millestki sisse võetud, see on nõus raha kulutama.
Kõige tähtsam asi äris ongi välja rehkendada, kellele see raha läheb, ja asi on nii, kallis poiss, et siin on džungel ja mina olen rohkem kui lihtsalt multimiljonär, palju rohkem. Mina tean, et rõõmus käesurumine on küll väga tore ja sõbralik, aga kui äriks läheb, ei saa ilma nende kuramuse juristideta hakkama, sest selles džunglis olen mina gorilla! Ütle nüüd mulle oma juristi nimi ja mina lasen oma juristil temaga ühendust võtta, et nad saaksid rääkida nagu jurist juristiga ja dollarid kokku lüüa. Keegi ei tohi öelda, et Harry Kuningas pügas poissi, kes taltsutas auru.
Annab see sulle siis midagi või ei, aga ma rahastan sind teatud piirini, see on selge, sest mina arvan, et sinu masinal on suured võimalused, tohutu suured võimalused. Nii et nüüd olen mina sellest huvitatud ja kui ajalehed sellest kuulevad, on sellest huvitatud juba kõik.”
Dick kehitas õlgu ja ütles: „Noh, söör Harry, see on vahva, et te mind aitate, nii et ma arvan, et mulle sobib kõik, mis te pakute.”
Harry Kuningas peaaegu kisendas: „Ei, ei, ei! Sa meeldid mulle, sa meeldid mulle väga, aga äri on… noh, äri on äri!” Nüüd oli Harry nägu võtnud ruske tooni. „Ei tohi teisele inimesele öelda, et sa oled kõigega nõus, mida nad tahavad! Kaubelda tuleb, poiss! Ei tohi juhmilt vahtima jääda! Inimene peab kauplema. Ta peab kõvasti kauplema!”
Korraks võttis maad vaikus, siis lausus poiss: „Härra Kuningas, enne seda, kui ma ots’stasin Ankh-Morporki tulla, rääkisin ma kõik asjad oma emaga läbi – tema on väga nutikas naisterahvas, peab olema, kuna minu paps on juba ammu kusagil pilvedes, kui te aru saate, mis ma öelda tahan. Ja tema ütles, et kui keegi tahab sinuga suures linnas äri ajada, Dick, tee nigu sa oleksid tohmakas ja vaata, kuidas ta sind kohtleb. Kui ta on sinu vastu aus, kuigi sa oled tohmakas, siis võid sa teda ilmselt usaldada. Ja siis võid sa talle näidata, kui arukas sa tegelikult oled. Ja teate, minule tundub, et teie olete aus nagu kell. Ma lähen ja otsin endale nüüd kohe juristi.” Ta jäi kõhklema. „Ee… kust ma sellise juristi saaks, keda usaldada võiks? Võib-olla ma pole nii nutikas, kui ise arvan.”
Söör Harry pahvatas südamest naerma. „See on raske küsimus, poiss, ja juhtumisi on see küsimus, mille ka mina pidin endale hiljuti esitama. Minu sõber Mustrum Ridcully Ülikoolist rääkis mulle alles eile ühest juristist, kes on õige ja sirge nagu raudkang. Las sinu poisid näitavad Raudset Relssi omapäi edasi, sina tule istu minu tõlda, kuigi see pole midagi selle tõlla kõrval, mille sina siia tõid, või mis? Mis? Tule siis, poiss, lähme juba.”
Juristide gildi hoones kohtusid Harry Kuningas ja Dick Simnel härra Välgunoolega, kellel oli seal kontor. Härra Välgunool oli üllatavalt suur ja üllataval kombel oli ta lisaks ka troll. Troll, kelle hääl meenutas vaikselt voolavat laavat.
„Te tahate kindlasti teada minu soovitusi, härrased. Ma olen Ankh-Morporki Juristide Gildi liige ja lõpetasin oma õpingud siinsamas linnas härra Slanti juures,” lausus härra Välgunool. „Mul on praksis Ankh-Morporkis ja lisaks olen ma ainus troll, kellel on luba töötada Alumise Kuninga kuningriigis. See ei puutu küll otseselt asjasse, söör Harry, aga ühtlasi olen ma ka trollide teemantkuninga vennapoeg, kuid ma pean muidugi lisama, et trollisuguvõsade iseloomu tõttu ei anna sõna „vennapoeg” meie suhtest päris täielikku pilti.”
Ta kõneles nagu professor, kuid tema hääl oli nagu professoril, kes on otsustanud rääkida kajavas koopas. Tema näojooned meenutasid ligikaudselt kõiki trolle, kui vaataja ei otsinud just reetlikke märke ega pannud tähele hoolikalt mördiga kaetud kohti, taimse elu rikkust nähtavates õõnsustes ning loomulikult ka tabamatut sära ja võib-olla ka küütlemist, mis valguse käes õrnalt silma hakkas. See ei karjunud vaatajale otseselt näkku, kuid oli selgelt olemas.
„Ja te saite kindlasti juba aru, ma olen tõesti läbinisti teemandist ega saa seepärast valetada, sest muidu puruneksin ma kildudeks. Pealegi pole mul vähimatki kavatsust valetada. Teie jutu järgi, härrased, tundub mulle, et te olete jõudnud kokkuleppele, kumbki teist ei taha mängida ebaausalt, te mõlemad soovite teist õiglaselt kohelda ja seepärast panen ma ette – võimalik, et paljud minu gildikaaslased ei kiidaks seda heaks –, et ma oleksin teie mõlema esindaja ja jurist. Trolliõigus on tähelepanuväärselt lihtne ja arusaadav, jääb üle ainult loota, et see oleks nii ka igal pool mujal. Aga kui te peaksite tülli minema, ei võta ma hiljem teilt kummaltki tööd vastu.”
Välgunool naeratas, väikesed valgussädemed sähvisid läbi kabineti nagu tulevärk.
„Ma koostan lühikese dokumendi, mida mujal nimetataks võib-olla kokkuleppimise lepinguks. Ja nagu öeldud, esindan ma teid mõlemat, mitte ainult ühte teist. Ma olen teemandist ega saa lubada, et kellelegi ülekohut tehtaks. Ma soovitan teil jätkata oma projektiga, härrased, mis minu meelest on suurepärane, ja jätta paberitöö minu hooleks. Ma loodan teiega homme tööstushoovis kokku saada.”
Tõllaga tagasi sõites Harry ja Dick vaikisid, kuni Dick märkis: „Päris tore tegelane. Juristi kohta.”
Kui nad jõudsid tagasi tööstushoovile, oli härjapõlvlane Billy Kaval, kes oli palju aastaid Harry juures töötanud, ähmi täis – kuigi ta ise seda ei teadnud, kuna ta ei teadnud seda väljendit – ja ootas neid juba värava juures, kui tõld selle ees peatus.
Ta seletas palavikuliselt: „Ma panin värava kinni, söör Harry, aga paistab, et nad roniks kõigest üle, et seda… seda… seda elukat näha! Ma seletan neile küll kõikse aeg, et meil põle siin lõbupark.”
Hakkas juba hämaraks minema, kuid pealtvaatajate pilgud jälgisid endiselt Raudset Relssi, kes sõitis Simneli poiste poolt tagant utsitatuna mööda rada ja pildus õhtuhämarikku sädemeid, nagu tahaks universumile märku anda, et ta on tulnud, et jääda. Ja kui enamik uudistajaid oli vastumeelselt koju õhtust sööma läinud, hiilisid mõned Harry härjapõlvlased hoovile, et ajastu suurimat imet näha. Nad tõepoolest hiilivad, mõtles Harry, kuid mitte nagu murdvargad – nad hiilivad lihtsalt sellepärast, et keskmise härjapõlvlase keha on hiilimiseks loodud. Nüüd aga tantsisid nad Raudse Relsi ümber ja Simneli poistel oli omajagu tegemist, et väikesi härjapõlvlasesõrmi ohtlikest kohtadest eemal hoida.
Nüüd seisis Raudne Relss paigal ja laskis vahel välja auru- või suitsupahvaku, samal ajal kostsid imevaiksed tärisevad hääled, mis uurisid inseneridelt: „Mida see teeb, härra?”, „Mis siis saab, kui ma seda vajutan, härra?”, „Saan aru, härra, see siin armatuuri küljes on tossutoru.”
Harry ja Dick läksid Dave’i ja Wally juurde, kes seisid Raudse Relsi kõrval ja vastasid küsimuste turmtulele. Harry oli oodanud, et poisid hakkavad härjapõlvlaste pärast kurtma, kuid nägi enda üllatuseks, et nad hoopis naeratavad rõõmsalt.
„Paistab, et nad saavad sellele pihta! Igatahes!” ütles Wally. „Neid huvitab kõik! Me peame neil silma peal ‘oidma, aga paistab, et nad saavad aru, ilma et me peaks midagi ütlema, see on uskumatu!”
Ning Harry vaatas ja imestas. Härjapõlvlased, need pisikesed raipenahad, üsna meeldisid talle, nii nagu igale
