kasutas ka Hercule Poirot’ kohta tema äraolekul samalaadset hüüdnime nagu seda oli härra Siiski Mitte – näiteks midagi, mis viitaks tema hunnitutele vuntsidele.
„Niisiis: Mademoiselle Jenniet ei huvita üldsegi teiste inimeste tegemised,” arutles Poirot mõtlikult, „aga erinevalt paljudest, kes, tundmata huvi võõraste elude ja vaadete vastu, võivad lõpmatuseni rääkida endast, ei ole temal ka seda kommet – kas mina sain õieti aru?”
Fee kergitas kulmi. „On teil alles mälu! Tabasite jälle märki. Nii ta on: Jennie ei armasta endast rääkida. Ta küll vastab, kui sa midagi küsid, aga palju sõnu ta selle peale ei raiska. Justkui ei raatsiks eemalduda liiga kauaks sellest teemast, mis teda kogu aeg painab, mis see ka poleks. Nagu ta varjaks mingit peidetud varandust, ainult et see kinnismõte ei tee teda õnnelikuks. Mina loobusin juba ammu katsetest temast sotti saada.”
„Ta on keskendunud oma murtud südamele,” pomises Poirot. „Ja ohule.”
„Kas ta ütles teile, et teda varitseb oht?”
„Oui, Mademoiselle. Kahetsen, et olin liiga aeglane ja lasksin tal lahkuda. Kui nüüd temaga midagi juhtub…” Poirot vangutas pead ja soovis jälle tunda hingerahu, mis oli saatnud teda kohvikusse sisenedes. Viimaks otsusele jõudnud, lõi ta peopesaga vastu lauda. „Tulen uuesti siia demain matin.9 Teie ütlesite, et tema käib siin sageli, n’est-ce pas? Siis ma leian ta üles enne seda ohtu, mis teda varitseb. Ja seekord liigutab Hercule Poirot ennast kiiremini!”
„Kiiresti või aeglaselt, see ei muuda midagi,” märkis Fee. „Mitte keegi ei pääse Jenniele ligi, isegi kui ta on lausa nina all, ja mitte keegi ei saa teda aidata.” Ettekandja tõusis ja võttis laualt Poirot’ taldriku. „Aga sellepärast ei maksaks siiski lasta heal toidul ära jahtuda,” ütles ta lõpetuseks.
Teine peatükk
Mõrv kolmes toas
Nii algas see kõik neljapäeva õhtul 1929. aasta 7. veebruaril, siis kui „Pleasanti” kohviku väikeses söögisaalis teekanne täis laotud viltuste riiulite all ristusid Hercule Poirot’, Jennie ja Fee Springi eluteed.
Peaksin vist täpsustama, et nii see paistis algavat. Ma nimelt kahtlen sügavalt, kas tõestisündinud lool saab üldse olla mingi kindel algus ja lõpp. Ükskõik millise vaatenurga alt lähenedes võid sa näha, kuidas algus ajab oma juured kaugesse minevikku ja lõpp hargneb etteaimamatusse tulevikku. Keegi ei saa päriselt öelda, et „nii, ongi kõik” ja loole joone alla tõmmata.
Õnneks on tõestisündinud lugudel ikkagi kangelased ja kangelannad. Olemata ise üks neist ja lootmata kunagi selleks saada, olen ma liigagi teadlik, et nad on väga tõelised.
Ma ise ei viibinud tol neljapäeva õhtul kohvikus. Mu nime küll mainiti – Edward Catchpool, Poirot’ politseinikust sõber, Scotland Yardi uurija, aastaid mitte kuigi palju üle kolmekümne (tegelikult kolmkümmend kaks) –, kuid mind ennast polnud kohal. Olen siiski otsustanud Jennie loost täieliku ülevaate anda, täites lüngad isiklikult kogetus teistelt kuulduga. Õnneks saan kasutada Hercule Poirot’ jutustust ja temast paremat tunnistajat ei oska tahtagi.
Ma ei kirjuta seda lugu mitte kellegi teise tarbeks peale iseenda. Kui olen tööga valmis saanud, kavatsen teksti senikaua üle lugeda, kuni nende ridade nägemine ei tekita minus enam sellist vapustust nagu praegu, kirjutamise ajal – kuni „kuidas ometi võis see juhtuda” asendub tõdemusega „jah, nii see tõesti oli”.
Varem või hiljem pean hakkama nimetama seda millekski muuks kui „Jennie looks”. Pealkirjana on see lihtsalt mannetu.
Hercule Poirot’d kohtasin ma esimest korda poolteist kuud enne mainitud neljapäeva õhtut, siis kui ta asus elama Londoni pansionaati, mis kuulub proua Blanche Unsworthile. Tegemist on ruumika, laitmatult puhta ja korraliku majutusasutusega, mille fassaad on rangelt ruudukujuline, samas kui sisemus ei saaks olla enam naiselikum – igal pool ohtralt volange, sitse-satse ja lehvikesi. Mõnikord ma isegi kardan avastada hommikul tööle jõudes, et mu varruka või kinga külge on kleepunud salongi mööbli küljest lavendlikarva ilunarmad.
Erinevalt minust pole Poirot mitte pansionaadi alaline elanik, vaid ajutine külaline. „Siin ma veedan vähemasti ühe kuu kosutavat jõudeelu,” teatas ta mulle esimesel õhtul pärast pansionaati saabumist. Ta ütles seda otsustaval toonil, nagu kujutaks ette, et ma hakkan teda ümber veenma. „Minu aju, see kipub üle kuumenema,” selgitas ta. „Nii palju rahutuid mõtteid… Siin, mina usun, nad veidi rahunevad.”
Küsisin, kus ta elab, eeldades, et ta vastab: „Prantsusmaal.” Sain alles veidi hiljem teada, et ta pole mitte prantslane, vaid hoopis belglane. Kuid vastuseks mu küsimusele läks Poirot akna juurde, tõmbas pitskardina kõrvale ja osutas kõige rohkem kolmesaja jardi kaugusel kõrguvale laia fassaadiga elegantsele hoonele. „Te elate seal?” imestasin. Pidasin seda mingiks naljaks.
„Oui. Ma ei tahtnud kolida kodust liiga kaugele,” seletas Poirot. „Väga meeldiv on, et mina saan oma maja näha – nii paitab silma see vaade!” Ta pilgust paistis nii suur uhkus, et korraks mulle isegi tundus, nagu oleks ta mu olemasolu unustanud. Kuid ta jätkas: „Reisimine on muidugi suurepärane. See innustab – ja siiski puhkust ei anna. Aga kui mina ei vii ennast ära oma kodust, siis pole lootust Poirot’ ajul, et temale saaks osaks üks vacance10! Ikka ja alati midagi tuleb vahele, mis see ka poleks. Kodus sind leitakse liiga kergesti üles. Comme toujours11 tuleb kas sõber või võõras väga tähtsa asja pärast – alati on see nii ütlemata tähtis asi! – ja jälle peavad väikesed hallid ajurakud hakkama tööle ja jälle nemad ei saa endale energiat laadida. Aga nii – Poirot on kuuldavasti ära sõitnud Londonist mõneks ajaks, kui tema tegelikult puhkab seal, kus tunneb ennast koduselt ja kus teda keegi ei saa segada.”
Seda kõike ta mulle rääkis ja mina muudkui noogutasin, justkui ta jutt oleks täiesti loogiline, samal ajal endamisi mõeldes, et vananemine süvendab inimese veidrusi.
Proua Unsworth ei valmista neljapäeviti kostilistele õhtusööki – neljapäeva õhtuti käib ta oma kadunud abikaasa õde külastama – ja tänu sellele avastaski Poirot „Pleasanti” kohviku. Ta kurtis mulle, et ei saa näidata ennast oma tavalistes lemmikkohtades, sest ta ei tohiks ju Londonis viibida, ja palus mul soovitada mõnd restorani, kuhu „teiesugune inimene võiks minna, mon ami12, aga toit oleks seal esmaklassiline.” Siis ma rääkisingi talle „Pleasantist”, kitsukesest, pisut iseäralikust kohvikust, kuhu juhuslikult sinna sattunud kliendid üha uuesti tagasi lähevad.
Tol neljapäeva õhtul – Jenniega kohtumise õhtul – jõudis Poirot koju alles kümme pärast kümmet, tunduvalt hiljem kui harilikult. Mina istusin salongis kaminale hästi lähedal, suutmata siiski sooja saada. Hetk pärast seda, kui välisuks oli avanenud ja sulgunud, kuulsin Blanche Unsworthi Poirot’le midagi sosistamas – ilmselt oli perenaine esikus tema tulekut oodanud.
Ma ei kuulnud ta sõnu, kuid oskasin arvata, mida ta ütles: et ta on tõsiselt mures ja tema mure põhjuseks olen mina. Poole kümne ajal meheõe juurest tagasi jõudnud, oli ta endale kindlalt pähe võtnud, et mul on midagi viga. Ma nägin kohutav välja – nagu ma poleks midagi söönud ega suudaks uinuda. Kõike seda oli ta mulle ise öelnud. Muuseas, ma hästi ei taipa, mismoodi saab inimese välimus näidata, et ta pole söönud. Kas ma olin siis õhtul silmanähtavalt kõhnem kui samal hommikul pärast söögilauast tõusmist?
Perenaine uuris mind iga nurga alt ja pakkus järgemööda välja kõik
Homme pärastlõunal.
Puhkus.
Nagu alati.
Mu sõber.
