vedelikku, mida ma oleksin pidanud tilgutama oma vannivette.
Tänasin teda, kuid keeldusin. Perenaine vaatas salongis meeleheitlikult ringi, pilk otsimas midagi, mis hajutaks nagu võluväel kõik mu mured, kui ma vaid luban tal seda enda peal proovida.
Nüüd siis veenis ta sosinal Poirot’d, et too mõjutaks mind lehkavat sinist pudelikest või ürdipatja siiski vastu võtma.
Neljapäeva õhtuti on Poirot harilikult juba kell üheksa „Pleasantist” tagasi ja end salongis lugema sättinud. Kui mina tol õhtul kell veerand kümme Bloxhami hotellist koju jõudsin, kindlalt otsustanud enam mitte mõelda sellele, mida olin seal näinud, lootsin ma väga, et Poirot istub nagu tavaliselt oma lemmiktugitoolis ning on valmis minuga vaimukat vestlust arendama, nii nagu meil oli juba tavaks saanud.
Ta ei olnud seal. Tema puudumine tekitas täna minus mingi seletamatu kõigest eemaldumise tunde, justkui oleks mul pind jalge alt kadunud. Poirot on korrapäraste harjumustega inimene, ta ei riku naljalt rutiini – „See on igapäevane muutumatu rutiin, Catchpool, mis kindlustab inimesele tema hingerahu,” oli ta mulle rohkem kui kord kinnitanud – ja ometi oli ta nüüd kojutulemisega tervelt veerand tundi hilinenud.
Kell pool kümme välisukse kolksatust kuuldes lootsin südamest, et see on tema, kuid saabuja oli hoopis Blanche Unsworth. Oleksin peaaegu kuuldavalt äganud. Kui sa juba ise enda pärast mures oled, siis on viimane, mida sa vajad, sellise inimese seltskond, kelle lemmiktegevus on teha sääsest elevanti.
Kartsin tõsiselt, et ma ei suuda sundida ennast järgmisel päeval Bloxhami hotelli naasma, kuigi teadsin hästi, et mul pole pääsu. Just sellest ma püüdsingi pingsalt mitte mõelda.
„Ja nüüd,” arutlesin endamisi, „on Poirot viimaks tagasi ja tema ka tunneb minu pärast muret, sest Blanche Unsworth on talle südamele pannud, et ta seda teeks.” Tundsin, et kõige õigem oleks vältida nende mõlema seltskonda. Kui polnud võimalust vestelda millestki tühisest ja meelelahutuslikust, eelistasin üldse mitte rääkida.
Poirot astus elutuppa, mantel seljas ja kaabu peas, ning sulges enda järel ukse. Ootasin, et ta külvab mu üle küsimustega, kuid tema lausus hoopis hajameelselt: „Kell on juba palju. Mina käin ja käin mööda tänavaid, otsin kogu aeg, aga ei saavuta midagi peale selle, et jään hilja peale.”
Ta oli ilmselgelt murelik, kuid mitte minu pärast, kindlasti ei huvitanud teda küsimus, kas ma olen täna söönud või kavatsen süüa. See oli mulle suureks kergenduseks. „Te käisite midagi otsimas?” küsisin.
„Oui. Üht naisterahvast nimega Jennie, mina väga loodan, et ta on veel elus ja mitte pole mõrvatud.”
„Mõrvatud?” Tundsin järsku jälle, kuidas pind kaob jalge alt.
Ma teadsin küll, et Poirot on kuulus detektiiv. Ta oli rääkinud mulle mõnest tema lahendatud juhtumist. Kuid ta oli ju kavatsenud tööst veidikeseks puhkust võtta ja täna poleks ma mingil juhul tahtnud tema suust seda sõna kuulda, eriti veel lausutuna sellise rõhuga.
„Milline see teie Jennie välja näeb?” küsisin. „Kirjeldage mulle. Ma võib-olla nägin teda. Eriti, kui ta on mõrvatud. Kui täpsem olla, siis ma nägin täna õhtul kahte mõrvatud naist ja ühte meest, nii et teil ehk veab. Mehe välimusest ei saanud küll järeldada, et ta nimi võiks olla Jennie, aga need teised kaks…”
„Attendez13, mon ami.” Poirot’ tasakaalukas hääl katkestas mu jampsimise. Ta võttis kaabu peast ja asus mantlit lahti nööpima. „Siis oli Madame Blanche’il õigus – teid miski painab? Ah, kuidas ma kohe ei märganud seda – teie olete ju näost kahvatu. Mu mõtted, need olid kaugel ära. Nad pagevad eemale, kui näevad Madame Blanche’i lähenemas! Aga palun, nüüd teie räägite Poirot’le ära immédiatement14: mis teeb teile muret?”
„Kolm mõrva teevad mulle muret,” vastasin talle. „Ja kõik kolm on minu jaoks midagi seninägematut. Kaks naist ja üks mees. Tapetud eri tubades.”
Muidugi olin ma varemgi palju kordi vägivaldse surmaga kokku puutunud – olin töötanud Scotland Yardis peaaegu kaks ja olnud politseinik viis aastat –, kuid enamasti oli sündmuspaigal kohe näha, et mõrvar oli kaotanud enesevalitsemise: kas oli keegi ägedushoos vägivaldseks muutunud või ennast nii purju joonud, et ei andnud endale oma tegudest enam aru. Bloxhami juhtum oli hoopis teistsugune. Kes iganes see ka polnud, kes hotellis kolm tapatööd toime pani, oli ta oma tegu pikalt ette planeerinud, võibolla isegi kuid. Kõik kolm sündmuspaika jätsid mulje, nagu oleks tegemist mingi võika kunstiteosega, mille varjatud tähendust ma lahti mõtestada ei osanud. Mind hirmutas avastus, et seekord polnud mu vastane mitte järjekordne tasakaalutu võllaroog, nagu ma harjunud olin, vaid külmavereline, kalkuleeriv kurjategija, kes ei kavatse kaotajaks jääda.
Sain isegi aru, et mu suhtumine oli tarbetult pessimistlik, kuid ei suutnud süngeid eelaimusi maha raputada. Kolm omavahel sarnanevat laipa – see mõte pani mul külmavärinad üle selja jooksma. Manitsesin ennast, et ei tohi lasta vastumeelsusel foobiaks areneda, seda juhtumit tuli vaadelda täiesti tavalise roimana, olgugi et see pealtnäha hoopis eriline paistis.
„Kolm mõrva, igaüks ise toas ja samas majas?” küsis Poirot.
„Mitte elumajas, vaid Bloxhami hotellis. Piccadilly Circuse ääres. Teie vist ei tea seda hotelli?”
„Non.”
„Ma polnud seal enne tänast kordagi sees käinud. Pole just sedasorti koht, kuhu minutaoline niisama sisse jalutaks. Meenutab uhket lossi.”
Poirot istus väga sirge seljaga. „Kolm mõrva, sama hotell ja toad on erinevad?” jätkas ta.
„Just, kusjuures kõik mõrvad on pandud toime veidi varem täna õhtul üpris lühikese aja sees.”
„Täna õhtul? Ja ometigi teie olete praegu siin. Miks te pole hotellis? Mõrvar – kas tema on juba kätte saadud?”
„Kahjuks mitte. Ei, lihtsalt…” Jäin vait ja köhatasin. Juhtumiga seotud faktidest rääkimine ei valmistanud mulle raskusi, kuid mul polnud vähimatki tahtmist seletada Poirot’le, millist mõju oli hotellis nähtu mulle avaldanud, ega öelda talle, et vaevalt viis minutit pärast sündmuspaigale jõudmist oli mul tekkinud vastupandamatu soov sealt viivitamatult lahkuda.
See, kuidas need kolm olid nii korralikult otsekui lautsile pandud: käed sirgelt külgedel, peopesad vastu põrandat, jalad koos…
Lautsile pandud. Kujund tungis vägisi mu alateadvusse, et tirida sealt päevavalgele aastatetagune mälestus ühest pimedast ruumist, toast, kuhu mind varases lapsepõlves oli sunnitud sisenema ja kuhu ma oma kujutlusvõimes tõrkusin uuesti minemast. Olin kindlalt otsustanud hoiduda sellest oma elupäevade lõpuni.
Elutud käed, peopesad allapoole.
„Hoia ta kätt, Edward.”
„Ärge muretsege, sinna jäi piisavalt palju politseinikke,” teatasin kiiresti valju häälega, et hajutada vastumeelset mälupilti. „Homme hommikul on mul paras aeg tagasi minna.” Kuna Poirot paistis ootavat täiendavat selgitust, lisasin: „Ma tundsin, et pean pisut pead tuulutama. Tunnistan ausalt, et ma pole veel kunagi elus näinud midagi nii kummalist nagu need kolm mõrva.”
„Kummalist – mis mõttes?”
„Kõigil ohvritel oli midagi suus,
Oodake.
Otsekohe.
