mäletas väga hästi, kuidas ema oli tol ajal kohe hommikul, vaevalt esimeste päikesekiirte ilmumisel, endale paksud talveriided selga pannud ning vaatamata paukuvale pakasele lähedasele põllule läinud. Lootuses, et tal õnnestub jäisest maast ja paksu lumevaiba alt kasvõi mõned külmunud kapsalehed labidaga välja raiuda. Pärastlõunal uuesti samale teekonnale minnes oli ema tihtipeale ka Helena venna – toona vaevalt 12-aastase Simo – põlluretkele kaasa võtnud.
Terve nende pere teadis nüüdseks hästi, kuidas maitses supp, millesse oli lisaks mõnele hulpivale kapsalehele ja käputäiele kartulitele ka peeneks jahvatatud puukoort piima sisse pehmeks keema pandud. Ainult et – silma võid sa ju sedaviisi leeme paksusega ära petta, aga kõhtu mitte. Eks inimese sisikond oskab eksimatult vahet teha, kas supp on rammus ja toitev või ainult petukaup. Ainuke, mis neid kõiki tol talvel kindlast näljasurmast päästis, oligi nende lehma antud piim. Lehmi hoiti nagu kullakalleid silmateri. Aga paljukest sellest piimanatukesest siis suurele perele ikka jagus. Aino-Helmile oli sellest päris kindlasti liiga väheks jäänud.
Küll juba rohkem kui pooleteise aastane, ei olnud Aino-Helmi suutnud veel sammugi oma jala peal astuda. Ema oli teda ikka köögi akna alla toolile istuma sättinud, et pisike ei peaks kogu aeg voodis pikali olema. Aino-Helmi oli kui väike portselanist nukuke – heledate lokkis kiharate ja imeilusa inglinäokesega. Küllap oleks temast ühel päeval tõeline kaunitar võinud saada. Ema oli köögis toimetades pisitütrele tihtipeale ajaviiteks igasuguseid laulukesi laulnud ja ilmselt oleks teistsuguse saatuse korral Aino-Helmist lisaks kaunile välimusele veel ka vägagi terane tüdruk sirgunud, sest nii viisid kui ka sõnad jäid talle ruttu pähe. Oma niitpeenikesi käsi laulusalmi taktis vasakule ja paremale liigutades oli väike tüdrukuke akna all toolis istudes armsa lapsehäälega ikka laulnud:
„Satoi vettä, satoi lunta,
satoi pieniä rakeita.
Kuka käski tytöllä ottaa
pojan taskuista makeita?”1
Sellesama neljakümne esimese aasta kevadel, vaid mõned lühikesed kuud pärast Juho-onu surma oli Aino-Helmil äkki hirmkõrge palavik üles löönud. Isegi külas tol ajal elanud sakslaste velsker oli haigestumisest kuulda saades härdaks muutunud ja tulnud väikest last vaatama. Helena oli siis esimest korda elus näinud oma ihusilmaga kraadiklaasi. Enne lahkumist oli sakslane siiski vaid pead raputades mõista andnud, et ilma ravimiteta ei olevat siin midagi muud suuremat teha, kui väikese tüdruku hinge eest hardalt Jumalat paluda. Sest eks teadnud ta ju isegi, et kust kohast keegi meist toona, esimese sõja-aasta paiku, need ravimid siis ikka oleks pidanud välja võtma.
Ja ilmselt oli ka taevaisal just sel ajal muid ning hoopistükkis tähtsamaid tegemisi toimetada, kui ühe väikese, Poritsa külas elava tüdrukutirtsu elunatukese eest hoolt kanda. Ema oli terve järgmise hommikupooliku Aino-Helmit kiivalt süles hoidnud. Nagu ette aimates, et varsti peab ta oma noorimast lapsest igaveseks loobuma. Korraga oli Hilma silmad tõstnud ja öelnud: „Nüüd hing läks!” Siis oligi Helena esimest korda näinud emal säärast looritatud ja kõigest ning kõigist läbivaatavat pilku. Nagu oleksid Hilma silmad võinud korraga teab kui kauge maa taha ära näha. Helenat ennast oli kohutanud aga just see, et ema suutis äsja toimunu juures veel nii rahulik ja külmalt tuim olla. Nagu oleks omaenese lapse surm olnud talle midagi kauget ja täiesti võõrast.
Esimesena oli ema sõnade peale reageerinud köögis pliidisuu ees järil istunud väikevend Eino, kes nelja-aastasena ei osanud surma lõplikkusest veel midagi suuremat aru saada. Ema juurde läinud, oli Eino oma õekesel ümbert kinni võtnud ja öelnud: „Mina puhun talle hinge jälle tagasi sisse!” Nagu temale endalegi oli haiget saanud kohale nii tihti peale puhutud.
„Seda hinge sa enam tagasi sisse puhuda ei saa,” oli ema ainult lausunud, vaadates ilmetu näoga pealt, kuidas Eino hakkaski Aino-Helmit oma hingeõhuga soojendama.
Alles siis, kui külaeided tulid paar päeva hiljem Aino-Helmit kodust ära viima, ärkas Hilma teda senini vallanud tardumusest üles. Väikesest puust kirstukesest jõuga kinni hoides oli ema nagu metsloom röökima hakanud: „Aino-Helmit te ei saa, tema on minu tütreke!” Oli suur tegemine Hilma luised konksus sõrmed ükshaaval kirstu küljest lahti kangutada.
Kui eided lõpuks mööda külateed surnuaia poole hakkasid kõndima, oli ema neile köögiaknast nuttes järele vaatama jäänud. Kuni midagi muud peale poriste jalajälgede trepil enam näha ei olnud. Just sel hetkel oli Helena kartma hakanud, et koos Aino-Helmiga olid vanad naised suure tüki ka emast enesest endaga igaveseks kaasa viinud. Ja tal oligi õigus – Hilma polnud pärast seda hommikut enam kunagi päris seesama endine Hilma …
Kusagilt kaugemalt kostus Helena kõrvu kärgatus. Oma mõtetest ühekorraga tagasi olevikku raputatud, hakkas ta enda ümber ärevalt ringi vaatama. Kuhu siis see Antti ometigi nii kauaks jääb? Pärast seda, kui külas elavate SS-meeste hobune miini otsa oli astunud, lasid sakslased Vene sõjavange mööda heinamaid ja metsaservi kõndida. Ning kunagistel põldudel moe pärast künda ja külvata. Õnneks olid kõik külalähedased lagendikud praeguseks ajaks jõutud juba ammugi risti ja põiki läbi kammida. Aga eks neid kaugemaid kohti, kuhu ju venelased ise sakslaste eest taganedes sõja alguspäevil miine maha olid kaevanud, veel jätkus. Selle peale, mida säärane miini otsa astumine inimesega tegi, keeldus Helena mõtlemast.
Lõpuks ometi kuulis ta küüniukse tuttavat kolksatust ning juba järgmisel silmapilgul seisiski Antti kogu oma elusuuruses Helena ees. Esimest korda tundis naine, et tal nüüd täielik õigus oli noormehe suudlusi nautida. Ning temaga nagu mees ja naine kahekesi olla. Sõja ajal oli inimestel muud targematki teha, kui moraalist ja kõlblusest mõelda. Eks vanemad inimesed ja eriti just teismeliste tütarde emad muidugi vahtisid kiivalt oma järelkasvu järele. Eriti siis, kui kuumaverelised Hispaania sõdurpoisid jälle siinsetes külades juhtusid olema. Ent pärast äsjast käiku kirikuõpetaja juurde polnud Helenas endas enam küll kübetki kahtlust, et kuidas ja mis. Nüüd olid nende nimed Anttiga ju suure kuldse ristiga kirikuraamatusse sisse kantud ja seega nad juba peaaegu et abieluinimesteks kuulutatud.
„Ma lähen homme Taskumäele,” ütles noormees mõne aja pärast, kui nad mõlemad jälle natuke rahulikumalt hingata said. Helena tundis, kuidas kogu tema sisikond äkki ärevusest krampi tõmbus. Nagu oleks äsja kuuldud sõnadest tema hirmutamiseks veel väheks jäänud, lendas just sel silmapilgul ka üks pomm unnates üle nende peade kusagile põhja poole, Leningradi suunas.
Säärased tihedad ja tunde kestnud pommitamised, nagu neid esimesel sõja-aastal pea igal öösel toimus, olid nüüdseks juba ammugi lõppenud. Tookord polnud vist küll ühtegi sellist ööd, kus nad kõik – ema-isa ees ja lapsed kannul või väiksemad suisa suuremate käte peal kantuna võimalike purukslendavate akende klaasikildude eest kusagile varjule poleks pidanud jooksma. Hea oli, kui elukoha all juhtus olema kelder. Seda oli aga siinsetest majadest vaid harvadel. Nii tuli ka Helenal endal koos oma väikeste vendadega ja ema käte peal veel magava Aino-Helmiga põgeneda öösiti maja teise otsa ehitatud lauta. Lootuses, et maja katus ikka vastu peab ning neid üleni rusude alla ei mata, kui pomm peaks kusagile lähedale kukkuma. Külmast või näljast polnud tol ajal olnud kellelgi aega välja teha. Helena mäletas siiani, kui hea ja turvaline oli pimedas laudas ennast lehma suure ja sooja külje vastu suruda. Nagu oleks mõistuseta loom saanud talle sellises olukorras mingit abi või kaitset pakkuda.
Tegelikult ju oligi üks juhuslik mürsk otse nende maja kõrvale maha sadanud. Senimaani ainsana Poritsa külas. Aga see juhtus alles neljakümne teisel aastal. Pomm oli osanud täpselt nende krundi piirist sissepoole kukkuda, jättes endast maha ilmatuma sügava lehtri. Nüüdseks oli pommiauk veega täitunud ja tekitanud nende aeda ilusa ümmarguse veesilma. Neile, kes asjast midagi ei teadnud, võis tunduda, nagu oleksid inimesed ise aeda kujundades selle väikese tiigikese sinna kaevanud. Nii õigesse kohta oli mürsk osanud tol korral kukkuda. Praegusel ajal tulistati aga veel vaid mõni üksik juhuslik kord kas
