Blokaadirõnga taha venelaste poolele! Kas see siis üldse võimalik oli? Muidugi, tema vanemad ning kõik ülejäänud õed-vennad olid ju jah, sinnapoole okastraati jäänud. Aga et see võimalik oleks neid nüüd sealt üles otsima minna – selles julges Helena küll kahelda. Kuulu järgi ei pääsevat isegi hiired blokaadirõngast läbi.
„Hulluks oled läinud või?!” oli ainus asi, mida ta teise jutu peale öelda oskas.
Nagu enda kõrval lebava noore naise rahustuseks ühmatas Antti korraks paljutähendavalt ning keeras ennast selili. Heinakõrt hammaste vahel närides ütles ta:
„Helmut rääkis, et see olevat täiesti võimalik. Tema kuulnud sõpradelt, kes seal valves olnud, et sakslased pidavat ise kah mõnikord teisel pool käima. Või vahel saatmagi mõnda vene keelt oskavat ja neile ustavat inimest sinna maad kuulama. Peab ainult patrullis kindel olema ja teatud asjad enne kokku leppima.”
„Ja kuidas siis sina selle sakslaste valve peale kindel saad olla? Pealegi – sa ju ei teagi, kas kõik see, mida too Helmut sulle kokku on soninud, ka tegelikult niimoodi on. Mina nende sakslaste jutte küll ei usuks. Paljugi, mida nad omavahel räägivad või arutavad. Aga mis siis, kui sind sealsamas paigas vaenlase poole ülemineku pärast desertöörina maha lastakse!” Viimase lause paiskas Helena välja juba peaaegu karjudes, unustades hetkeks igasuguse ette vaatuse. Miks pidi Antti just nüüd, tänasel ilusal päeval ja vahetult pärast kirikuõpetaja juurest tulekut talle seesugust jama hakkama ajama?
„Ei lasta mind midagi!” mühatas Antti. „Helmuti kompanii saadetakse homme hommikul sinnapoole teele. Ja mina lähen nendega kaasa. Kui Helmuti jutt valeks osutub ja ma teisele poole ei pääse, siis tulen sealt kohemaid tagasi. Aga kui see kõik, mida ma tema suust kuulnud olen, ikkagi tõele peaks vastama, siis olen ma juba mõne päeva pärast oma endises kodukülas, vanemate juures. Ning hiljemalt paari nädala pärast jälle siin tagasi.”
Helena lamas, silmad suletuna, liikumatult heintel ning tundis, kuidas tal pisarad tahtmatult läbi ripsmete tungima hakkasid. Mida ta peaks ütlema või tegema, et teine oma otsusest taganeks? See oli ju sulaselge enesetapp midagi nii absurdset isegi mõelda. Saati veel teoks tegema hakata. Ja see Helmut – seda meest polnud Helena kohe algusest peale silmaotsaski sallinud. Mitte et talle mõned teised sakslased rohkem meeltmööda oleksid olnud, aga see Helmuti-nimeline tundus talle eriti läikiva ja ilasena. Viimasel ajal too midagi muud vist enam ei teinudki, kui tiirutas hommikust õhtuni sepikoja ümber. Sepa poeg isegi, nagu ta Antti jutu järgi pidavat olema. Aga kes seda teab, kuidas asjalood päriselt olid või mida tollel Helmutil kohalikest inimestest tegelikult tarvis läks. Võib-olla oli ta hoopis mingil muul otstarbel sinna sepikoja juurde töllerdama saadetud. Näiteks selleks, et natuke saksa keelt purssiva Antti kaudu teada saada, mida siinsed inimesed omavahel räägivad või oma elust-olust arvavad. Võib-olla lootsid sakslased ka Anttit kui ühte säärast vene keelt hästi oskavat inimest lihtsalt oma huvides ära kasutada ja teisele poole okastraati luurele saata. Kes neid teab! Ja Antti, lihtsameelne inimene, arvas, et on Helmutis endale mingi suure sõbra leidnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
