style="font-size:15px;"> Tal oli kohutavalt imelik, õõnes tunne – ta kujutas ette, et midagi umbes sarnast võis Gerda tunda siis, kui oli oma vanematelt fotode kohta küsinud.
Kehalise tunnid jäid ära umbes kaks nädalat, siis tutvustas õppealajuhataja uut õpetajat, kelle nimi oli Sirli, kes oli samuti äsja ülikooli lõpetanud ja tahtis, et lapsed teda sinataks. Muud ühist tal Gerdaga polnud – Annat häiris eelkõige Sirli vulgaarne, suvaline lõkerdamine, kaugel Gerda mõnusast kurinast.
Jälle proovis ta Gerdale helistada ja seekord, pärast pikka kutsumist, võeti toru.
“Halloo,” vastas väsinud, kergelt ehmunud naisehääl.
“Tere, palun Gerdat,” ütles Anna nii neutraalse tooniga, kui suutis.
Toru otsas oli vaikus.
“Kes küsib?”
“Moonika, ma olen ta kursaõde,” valetas Anna.
Toru otsas oli veelgi pikem ja raskem vaikus.
“Gerdat… pole enam,” nuuksatas naine.
Ma teadsin seda, appi, ma teadsin seda, tahtis Anna hüüda, aga surus end alla.
“Mis… ma… mis siis juhtus?” kogeles Anna, aga naine, vist Gerda ema, pani toru ära.
Anna tuikus taksofonist eemale. Ta oleks tahtnud viskuda voodisse, tõmmata tekk üle pea ja end tühjaks nutta. Ainus, mis ta teha sai, oli aga minna vetsu ja juua kraanist niikaua, kuni kurk muutus tundetuks.
Suure vahetunni ajal läks Anna rahvusraamatukokku ja võttis enda ette kausta viimase kahe nädala ajalehtedega. Ta hakkas metoodiliselt läbi vaatama politseiuudiste rubriiki.
Seal see oligi. Jäised jutid jooksid mööda ta keha: “Nõmmel heitis end rongi alla noor naine. Hukkunu isikuks kinnitas politsei G. K. (23).”
See oli kindlalt Gerda. Anna teadis ja tundis, et see oli tema.
Ta ostis putkast pistaatsiapähkleid.
See oli hea, sest nende söömiseks pidi keskenduma, neid jälgima ja koorima.
Ta krõbistas pähkleid nagu hull ja kõndis kooli poole tagasi.
Siis toimus murre.
Esimest korda elus koges Anna praktilisuse lainet – tema peale vajus šokki ja kurbust varjutav halastamatu automaatpiloot. Ta jooksis Gerda kabinetti – selle uks oli lahti – ja toppis taskutesse mõned Michael Jacksoni, Erasure’i ja Roxette’i kassetid. Ta tegi seda täiesti masinlikult, kaks korda mõtlemata. Vargus see otseselt ei olnud, ent midagi oli siin valet ja piinlikku – Anna teadis seda, aga see ei häirinud teda piisavalt. Ja kui ta siis seda endale tunnistas – jah, see tõesti ei häiri mind piisavalt, sest võib-olla ma olengi selline –, läks kõik veelgi kergemaks ja kindlamaks. Tal oli instinktiivne oskus praktilisuse lainet ära kasutada – surfida üle takistuste ja kahetsuste. Ta soris Gerda sahtlites, uhke oma uue, traagilisusest toituva kindlajalgsuse üle. Kusagil pidi olema üks Pet Shop Boysi kassett. Ja see Kolmas Silm, kus räägiti reinkarnatsioonist.
Anna ärkas – krambis ja õhupuuduses. Kas tõesti oli ta saanud nii vanaks, et nägi iga päev unes ainult minevikku? Oli see eelaimdus mingist tuleviku katastroofist või üksnes nostalgia – ta reisis ajas sinna, kus teda veel midagi tõmbas ja puudutas – kus kõik polnud veel jõudnud tuhmi seisakusse.
Kui ta trepist alla peldikusse kõndis, kuulatas ta vargsi – nagu lapsepõlves – ega keegi kusagil varitse. See isegi meeldis talle – öö seaduste ja lapsepõlve loogika kohtumine. Ka sauna võttis ta kaasa kirve, nagu vanaema õpetanud oli. Selle asemel, et panna saunauksele lukk ette, oligi ta jäänud kirvest kaasa tassima – ja isegi tegevusplaani valmis mõelnud, kuidas täpselt lüüa ja joosta, kui mõni vaene maniakk peaks sauna sisenema.
Ta oli harjunud… Ka sellega, et pärast seda, kui ta oli saanud kolmkümmend, ei tulnud enam higi. Alati oli keha peegeldanud ja rõhutanud seda, mis toimus ta hinges – Anna kahtlustas, et ta oligi nüüd nii paksu nahaga, nii kalestunud – et pidi nõrkemiseni leili viskama, enne kui higijoad vallandusid.
Sama oli une ja alkoholiga.
Ta jõi ja ei jäänud täis.
Ta lamas rampväsinuna voodis ja ei jäänud magama.
Ta võttis taas läppari kaissu ja vaatas ühte Ellen DeGeneresi vana stand-up show’d. Ellenil olid jalas lumeteksad ja seljas patšokkidega pintsak – umbes selliseid riideid kandis neil aastail ka Gerda. Nad olid tõesti hämmastavalt sarnased – siiras-kurisev naer; tumesinised silmad, kus võis vahelduda jahe ja soe, hingestatud ujedus ja väärikas apollolikkus. Küllap oleks ka Gerda vananedes säilitanud selle poisilikkuse, mis oli Elleni pärusosa paarkümmend aastat hiljemgi. Ellenist ja Gerdast oleks saanud hea paar.
Kõige vaadatum Elleni klipp Youtube’is oli ühe tema talk show avaminut, kus ta rääkis 15-aastasest geist Larryst, kelle tema klassivend Brandon oli maha lasknud – paar päeva pärast seda, kui Larry oli palunud tal saada enda Valentiniks. “Ma ei ole poliitiline, üldse mitte,” ütles Ellen ja võitles pisaratega. “Aga ma võtan seda isiklikult. Kuskilt oli Brandonile jäänud mulje, et geid on midagi nii hirmsat, et ainus lahendus on nad tappa. Ja kui meie sõnum ongi selline, et homoseksuaalsus on õudne, siis… me peame seda sõnumit muutma. It’s okay to be gay.” Ellen hingas sisse ja välja, publik vilistas ja juubeldas. “It’s okay to be gay,” kordas Ellen nüüd valjemalt ja kindlamalt. Siis ta naeratas, aga tema naeratuses oli veel nuttu. Anna imetles teda – milline julgus ja siirus otse-eetris, miljonite ees. Ta nuttis kaasa ja tundis veidrat vabanemist, katarsist.
Järgmises klipis väljendas Ellen oma seisukohti senaator John McCainile, kes ei olnud nõus geiabieludega. “Kas see ei peaks mitte olema elementaarne?” küsis Ellen ja naeratas vastupandamatu võluga. “Mäletatavasti said naised Ameerikas valimisõiguse alles 1920 – ja selle vastu kasutati samu argumente, mida me kuuleme praegu geiabielude puhul. Pahatihti ollakse kinni vanades mõttemustrites, aga teie pole ju erinev minust ja mina teist, meil kõigil on samad õigused, või kuidas, härra McCain?”
“Te olete varemgi sel teemal väga sõnaosavalt esinenud,” kostis McCain, kes oli Elleni tiraadile kandilise naeratusega kaasa noogutanud, “kuid ma jään siiski eriarvamusele.”
“Ühesõnaga, ma võin altari ette minna küll?” muheles Ellen, nagu poleks ta vastust kuulnud. McCain raputas pead ja naeris veidi ümaramalt. Publik huilgas ja plaksutas kui pöörane.
“Lähme reklaamipausile,” ütles Ellen, hääl katkemas, pisarad silmis.
II
TEINE ÖÖ
Kõigepealt läks Anna türgi sauna, aga kaua ta seal ei püsinud.
Naljakas, et isegi nii lihtne ja sihtotstarbeline koht nagu spaa näis olevat valede, vulgaarsete otsuste ohver.
Vanasti – õigemini neli aastat tagasi, kui Nõukogude sanatooriumist alles modernne spaa vormiti, oli türgi saun täis mõnusat eukalüptiauru ja täiesti ametlikult kõige müstilisem siseruum mitmekümnete ruutkilomeetrite peale. Nüüd oli keegi tulnud ideele aurust ja eukalüptist loobuda ning rahvas lihtsalt kuumadele pinkidele istuma panna. Paraku polnud istmed piisavalt kuumad, et higistama ajada, ja ilma auruta paljastus nukralt nii saunaliste kui ruumikujunduse tegelik pale.
Anna
