oli ta kuumadel pinkidel sattunud tunnistama iseäranis veidrat olukorda. Keegi paksude prilliraamidega ja lössaka kehaga mehike üritas külge ajada endast peajagu pikemale ja kümme aastat nooremale tütarlapsele. Tüdrukul oli arukas pilk, aga tumemustaks võõbatud huuled ning naba-, huuleja ninaneedid. Õlal oli tal mingi abstraktne tätoveering – hea seegi, et mitte tuld purskav lohe või punane südameke.
“Saad aru, nad teevad spermogrammi,” seletas lössakas mees gootitüdrukule. “Ja minu sperma on kohutavalt kvaliteetne… Pole geneetilisi haigusi, üliviljastav… Ja mul on kõrge IQ ja absoluutne kuulmine… Ma olen võitnud olümpiaade ja klaverikonkursse.”
“A sul on ju prillid,” ütles gootitüdruk. “Ma olen kuulnud, et prillidega üldse ei võeta spermadoonoriks.”
“See pole absoluutselt oluline. Ausalt,” vaidles mehike. “Peaasi on spermogramm. Et sperma oleks elujõuline… Mul on kolm päris last oma eelmisest abielust ja kuus bioloogilist last kuskil välismaal, sest Eesti spermat eksporditakse. Me oleme liiga väike riik, et riskida naistele nende sugulaste spermat süstida.”
“A sa ju jood räigelt. Ja suitsetad. Kas see seal spermogrammis ei kajastu siis?” küsis tüdruk.
“No näed! Kui geenid on head, siis ei kajastu. Enne sperma andmist kästakse olla kaks nädalat ilma kepi, suitsu ja alkoholita. A kus ma siis seda suudan…” mees naeris lärinal.
“Kuule, see kõik võib ju tõsi olla,” ütles gootitüdruk pärast pisukest pausi. “Aga ma ei saa nüüd aru, mis see point on.”
“Point on see, et ma võiksin susse armuda…” mehe hääl muutus mesiseks.
“Aga mina sinusse? No kuule…” tüdruk tõusis ja tegi liigutuse, nagu pühiks mehe eemale kui kärbse. Anna oleks tahtnud aplodeerida.
“Oota…” mangus mees helehäälselt nagu poisike, kes anub, et ta mängukaaslane ära ei läheks. “Ma olen muide veredoonor ka… Ausalt… Kuule, oota nüüd!!!”
Aga täna ei juhtunud midagi nii lõbusat – leigetel pinkidel istusid vaid mõned blaseerunud näoga turistid – tõenäoliselt haritumad tegelased, sest nad vähemalt ei lärmanud.
Seejärel heitis Anna end ühte mullivanni. Ta sulges silmad ja proovis sama teha kõrvadega – üle kogu hoone kaikus eurotümps. See on viimane kord, kui ma siia tulen, mõtles ta, kui äkki keegi ta kõrvale vanni lartsatas. See oli üks isastest, kelle pea läks märkamatult üle kaelaks ja kael omakorda rippuvateks rindadeks – kaela ja rindade vahel helkis kuldne lehmakett. Mehel ei olnud jätkunud kannatust, et oodata, kuni Anna vannist väljub, ja kuna nii pisikest pinda oli nii jämedakoelise kaaslasega võimatu jagada, keris Anna end välja ja suundus jaapani vanni. Seal oli tüsedate trio – mees, naine ja laps. Nii pekist kolmeaastast polnud Anna vist varem näinudki ja tal hakkas lapsest siiralt kahju. Tekkis tahtmine torgata: „Kui te oma tervise tuksi olete keeranud, siis mis õigusega te seda oma lapsega teete!“
„Geneetika…“ oleks ehk vastatud, ja seepeale oleks tema pidanud ütlema: „Auschwitzis või Gulagis polnud paksusid. Kui sa ikka sööd rohkem kaloreid, kui ära kulutad, siis on selge, et alla sa ei võta.“ Aga parem mitte. Parem mitte…
Kolmik paterdas trepist üles. Paar astet võttis nad kõik päris võhmale ja mees kosutas end otsekohe purgiõllega. Lapsele susati ette suhkru, säilitusainete ja süsihappegaasiga limonaad, mida ta ka loomulikult otsekohe imema hakkas.
See kõik tekitas Annas võõristust. Või oli see hoopis kadedus – ka tema oleks tahtnud midagi kohe nautima hakata – siiralt ja kõikeunustavalt, ilma ähmase edasilükkamiseta. Imeda suurkorporatsiooni toodetud pahaloomulist keemiavedelikku ja lülitada välja oma aju, oma vaist, oma maitse – nii oleks kindlasti lihtsam ja õnnelikum kui tema rangete valikute labürindis.
Anna hüppas basseini ja lasi minna. Ujumine oli parim sport, sest eeldas täielikku keskendumist. Keskendud – või upud.
Keegi kutt surus end kõrvalrajal Annaga samas taktis ujuma. Üle paari otsa ta vastu ei pidanud. Tegelikult Anna kartis oma võitlusvaimu, mis vahel äreva, lapsiku leegiga põlema lõi. Lapsena võistles ta üleriigilistel krossijooksudel ja pärast köhis diplomile verd. Ta võitis, sest suutis teadlikult piina kannatada.
Pärast ujumist oli ta harjunud käima kliitorivannis. Kui keerata kõhuga jugade poole, tuli üks neist täpselt õigesse kohta. Loomulikult pidi hoolitsema selle eest, et kaaskülastajad asjast aru ei saaks – manama pähe ükskõikse näo ja aeg-ajalt asendit muutma. Ei rohkem ega vähem, ja vaikselt loksus kõik paika.
Nüüd polnud aga kliitorivanni enam olemas. Needsamad targad käed, mis olid aurusaunast eemaldanud auru ja eukalüptilõhna, olid kliitorivanni asemele tekitanud mõttetu purskkaevu.
Koju vändates hakkas talle jääsõidu tehnika tasapisi meelde tulema. Pidi sõitma veidi kiiremini, kui oleks tundunud ohutu, ja ühtaegu mitte liiga kiiresti.
See oli hea idee hakata ka talvel jalgratast kasutama. Miinus kahekümnene pakane oli tänavad õilsalt puhtaks löönud ja väikelinna kohal laius tervistav rahu.
Anna armastas talve. Lõunaajal, kui ta ärkas, oli kõik valgevalge, ja pärastlõunal, kui ta ahju kütmise ja hommikusöögiga ühele poole sai, oli kõik pime-pime. Lumi summutas autode mootorimüra ja koerte haukumise. Inimesed olid külmast väetid ja alandlikud ning seetõttu kergemini talutavad.
Kell 21.25 oli Anna veel optimistlik, et saab ükskord õigel väikekodanlikul ajal, enne keskööd magama. Ta pesi hambad, lõhnastas padja lavendliõliga, luges veidi, mängis kellegagi netis malet, sudis romaani esimest peatükki.
Und ei olnud.
Ta avas külmkapi… ja ka isu polnud.
Ta meilile oli tulnud palju lennu- ja turismifirmade sooduspakkumisi. Annal polnud aga enam huvi kuskile reisida – turism oli tema jaoks muutunud kuidagi alandavaks, mitte piisavalt eksklusiivseks.
Ta sobras oma filmides, muusikas ja raamatutes. Millegi järele polnud kihu.
Üldse oli ta viimasel ajal täheldanud kaugelearenenud ükskõiksust peaaegu kõige vastu, ent paradoksaalsel kombel ei tulnud uni ikkagi. Ärevus, erutus, liiga palju mõtteid – tal polnud ühtki neist sümptomitest. Pigem oli vastupidi. Jah, ta oli liiga rahulik.
Kell 02.40 läks ta vetsu ja lausa nägi, kuidas aeda laskus härmatis. Puud, mis veel paar tundi tagasi olid igavalt sünged, muundusid ilusalt süngeks. Kui mõnus ja vaikne ja müstiline – mitte iial pettumust valmistav, mitte iial vulgaarne – oli öö.
Ta vaatas paari klippi American Idolist. Kena heledapäine, tugeva kondiga piiga laulis nagu mitmekordse kopsumahuga ingel. Laulma oli tal soovitanud hakata tema õde. Nad olid lahutamatud, õde toetas teda igal sammul. Siis avastati õel vähk ja ta oleks peaaegu ära surnud. Õe pärast ta üldse saates osaleda tahtiski. Kohtunikele tulid pisarad silma, Annale ka. Kõik ütlesid “jaa” ning piiga kutsus oma koridoris ootava perekonna kaamera ette. Kõige ees tuli kõhn poisipeaga õde, kes oli aga vähist tervenenud, ja hüppas piigale kaela. Siis laulis tüdruk veel ühe kohtunikuga, endise roki- ja narkoässaga, duetti nagu vana maama. Kõik oigasid ja kallistasid.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
