absoluutselt asjatult.“
„Sa siis tuled?“ uuris Kertey. „Ja me saaksime jätkata sealt, kus eile pargis pooleli jäime,“ jätkas mesimagusaks vormitud hääl.
„Loomulikult!“ kõlas liigagi optimistlik vastus. Reinita tõstis hetkeks pilgu raamatust. Kertey sõrmed jalutasid väljakutsuvalt Kauri käeseljal ning selle asemel, et kätt ära tõmmata, tundus Kauri selg naeratavat.
Eile pargis, eile pargis, kumises Reinita peas. Eile olid nad pargis puulehti uurimas käinud ning Kertey töötas tol korral Kauriga paaris. Pildid liikusid silme eest läbi: nõjatudes peetud vestlus siin, naeratus seal ning järsku puges Reinita hinge kahtlus – Kaur oligi otsustanud Kerteyga semmida?
Sõnad Reinita ees oleval märkelehel tegid ringe, muutusid mõistmatuks ja hägusaks. Miski nähtamatu tõmbus ta kõhus kokku, luues uue ja tundmatu valu. Reinita raputas pead. Ei! Nad on sõbrad ja kui Kaur on Kerteyst huvitatud, siis nii see peabki olema. Ära iial ole oma sõprade õnne ees, parafraseeris ta oma isa mõtet. Tõsi, isa ütleks: „Sa ei saa seista kellegi õnne ees ja kui üritad, siis ole valmis murtud roieteks ja igaveseks põlguseks – saatuse kättemaks on veremaitseline ja sinine.“ Reinita muigas. Iga kord, kui ta oli mõne pahandusega hakkama saanud või mõnda õnnetusse sattunud ning ema poolahastaval, pooleldi teatraalsel toonil palus isal oma „mehe sõna“ öelda, astus isa Reinita ette või istus tütre kõrvale ja manades ette oma olen-kuri-koletis tüüpi multifilmi näo, kõmises vaikse kõuerullina veremaitselisest ja sinisest saatuse kättemaksust.
Kauri tulevik seotakse Valgelt Väljakult, nentis Reinita endamisi. Sel moel saaks Kertey endale mille? Kiire tiivaripsutuse paariks aastaks? Reinita neelatas. Ta teadis, et vahel harva võttis Väljak oma hoole alla ka neid, kes juba varem semmisid, ning andis neile hoolimata varasemast korraldusest siiski õiguse olla koos kurameerimisprogrammis, koos uuesti alustada ning viimaks maanduda kuhugi Jõe lähedale. Kord või paar saja aasta jooksul tuli neid hetki ette. Ja ta lootis – ootamatult ta siiski lootis!
Reinita kiikas korraks Kauri selga, haaras märkmiku ja ruttas klassist välja. Persse see viimane tund! Valus oli! Miks kiirituse päralt oli tal valus? Teravalt õhku ahmides lendas ta kodu poole, püüdes meenutada veel neid üksikuid luuleridu, mida oli jõudnud lugeda nendest kummalistest vanadest failidest.
Märkmik kiunatas ta taskus, teatades Kauri kõnest. Reinita seisatas, vaatas väikesele elektroonilisele vidinale otsa ning pani selle pearaputusega taskusse tagasi.
„Ma olen pissil,“ sosistas ta omaette tänavat pidi edasi jõlkudes. „Kas sa siis ei mõista, et vetsu ma märkmikku kaasa ei võta?“ Ja ta turtsatas. „Noh, mitte iga kord.“
See oli alles eile, kui ema pidi talle vetsu ukse peale koputades õhtusöögi valmimisest teatama, sest raamat oli liiga põnev, et seda ihuliste vajaduste pärast maha jätta, ning ausalt öeldes, kui põis enam lõhkeda ei ähvardanud, ei tulnud talle meeldegi, et ta, püksid rebadel, endiselt vetsus istub.
Paar päeva hiljem istus Reinita oma toa aknalaual, jalad kõlkumas kümne meetri kõrgusel maast, raamat põlvedel, ja lasi soojal kevadpäikesel end paitada. Niimoodi saabuva suve esimesi kiiri neelates oli peaaegu võimatu mõelda, et kunagi, mitte kuigi palju aega tagasi, ei näidanud päike end aastate, aastakümnete ja võib-olla isegi aastasadade kaupa korralikult. Sooja päikese paistel tundus tolmune pilvisus sama uskumatu minevikuna nagu dinosaurused või koopaelanikud.
„Reinita, kullake, ühel päeval sa nii oma jalad murrad!“ hüüatas naabriproua Prii hoolitsevalt hoovi pealt.
„Tere päevast, proua Prii! Parem jalad kui kael!“
„Ja-jah, nii sa räägid, kuid kui valu ükskord käes on, siis saate te, noored, alles aru vanemate inimeste sõnadest.“
„Prii, palun ära pahanda!“ püüdis Reinita lepitavalt naeratada. Veider, kui tema siin, 10 meetrit maapinnast eemal naeratab, kas seda alt tõesti ka näha on? „Ma olen siin aknalaual elanud juba nii palju aastaid, et vaevalt ma tänast päeva allakukkumiseks kasutan. Tänane päike ju lausa kutsub end nautima!“
„Olgu, olgu, lapseke. Kas sa oma eksamitulemusi juba tead?“
„Veel mit …“ hakkas Reinita lausuma, kui märkmik ootamatult surises ning raamatu asemel seisis ekraanil „TÄHTIS TEADE. EKSAMITULEMUSED“. Reinita võpatas ning hetkeks tasakaalu kaotades tundus talle tõepoolest, et prantsatab kohe all irvitavale kivisele pinnale. Ühe kiire liigutusega lasi ta oma selja taha vajuda ning potsatas kerge üllatuskarjatuse saatel selg ees tuppa.
„REINITA!“ karjatas Prii hoovi pealt.
Kohusetundlikult ajas Reinita end püsti, lükkas pea aknast välja ja hõikas:
„Minuga on kõik korras!“ Ta vaikis hetke ja lisas: „Jõudsid kohale, kuid ma pole neid veel vaadanud.“
„Kui mina veel noor olin, ei olnud eksamid küll nii kaelamurdvad,“ muheles vanaproua pilkamisi. „Kui me järgmine kord kohtume, eks räägi siis mulle ka, kuidas läks.“
„Muidugi, Prii!“ hõikas Reinita ja kadus aknalt.
Kas ta julgeb neid vaadata? Kas on põhjust neid oodata? Ta istus liikumatult voodiserval, sõrm teate avamise kohal õhus. Julgeb või mitte? Äkki vaataks hoopis õhtul? Või siiski kohe?
Ta polnud kindel, kas ta istus seal minuteid või tunde, kui Kauri kõne teda mõtteist äratas.
„Hei! Eksamitulemused tulid!“
„Hei sullegi!“ pigistas Reinita endast välja. Kuidas see küll nii läks, et parimat sõpra, keda ta iial oli tundnud, oli nüüd kõnetadagi valus? Viimaste päevadega olid nad teineteisest justkui valgusaastate kaugusele jäänud. Reinita polnud kordagi Kaurile helistanud ning poiss tallegi mitte. Küllap veetis Kaur Kerteyga magusasti aega, ikkagi Valge Väljaku lapsed. Ja tema polnud midagi muud kui „üks suvaline Mäelt“.
„Oled sa oma tulemusi juba vaadanud?“ küsis Kaur elevusega.
Reinita raputas vaid sõnatult pead. Seal ta nüüd oli, just nagu poleks midagi juhtunud! Reinita oleks tahtnud olla vihane, kuid ei suutnud, klomp kiskus kurku ja takistas rääkimast.
„Mina ka mitte,“ vastas Kaur vaikselt. „Ma mõtlesin … Ma mõtlesin, et vaataks õige koos?“ tuli viimaks punastamise saatel sosin ühest märkmikust teise.
„Kas sa Kerteyga ei peaks koos vaatama?“ sai Reinita viimaks sapised sõnad suust.
„Millepärast?“ küsis Kaur üllatunult. „Sellepärast, et ma seda blondiini matemaatikas aitasin? Või et me korra tema tutvusi kasutades avaseansile saime?“
„Ja kuidas film oli?“ uuris Reinita teemat muutes. Kertey oli tegelikult absoluutselt viimane inimene, kellest ta rääkida oleks tahtnud.
„Super! Täpselt selline nagu teda reklaamiti. Ausalt! Tehnika viimane sõna. Ma võin vanduda, et kui nad reetur-programmeerijal pea maha lõid, tundsin vere maitset oma põsel. Nii reaalset retseptoritega mängimist pole ma varem üheski teises filmis märganud …“
„Lahe, et sulle meeldis,“ peatas Reinita veidi jahedalt. „Kas sa tahad siis kokku saada või muljetad õhtuni?“
Kaur naeris teisel pool ekraani ja rääkis siis oma soovist. Reinita kuulas suurima naudinguga poisi plaanist minna jõele, otse turvatud ala piirile ning alles seal vaadata eksamitulemusi. Oma märkmik- vestluses, sel ajal kui Reinita juba jõe
