ning liituvad loodusega.
„Reinita,“ kõlas pilkavalt veniv hääl tüdruku selja tagant, kui Reinita oli pööramas eelviimast käänakut enne tänavat, millel elas Kaur. Kiire pilk selja taha näitas Kerteyd ja tolle parimaid sõbrantse. Vaistlikult lükkas Reinita märkmiku taskusse ning pöördus Kertey poole.
„Tere, Kertey!“ tervitas ta jahedalt. Õigupoolest oleks ta tahtnud öelda: „Keri reaktorisse ja muteeru tolmuks!“ Ta naeratas mõttest, milline hele tuhk sellest tuleks.
„Mäelontrus on jälle tulnud õigeid inimesi piidlema,“ pilkas Kertey, itsitused kumana selja taga. „Sa võiksid juba aru saada, et sinusugusel mutandil pole Kauri ellu asja.“
„Ja mida sina sellest ka tead?“ ei suutnud Reinita kiusatusele vastu panna. Ta tundis, kuidas varbad uuristasid läbi kingade teed maapinna poole ning sõrmeküüned vajutasid valusalt peopessa. Ta pidi neid küüsi ju eile kärpima, miks ta seda ometi ei teinud? Või parem ongi, et ei teinud – nii on tal rohkem põhjusi olla Kertey peale piisavalt vihane ja vajadusel prahvatada.
„Küllap su vanematel olid geenid, mille järgi nende lapsed kasvavad koledad nagu öö, ning sellepärast Valge Väljak nad tagasi lükkaski,“ ei jätnud Kertey järele. „Seda on tulemusestki näha.“
„Küllap Valge Väljak soovib kasvatada idioote, nagu sinust näha on,“ oleks Reinita tahtnud vastata, kuid neelas sõnad alla ning varjas naeratuse huulde hammustamisega.
„Oi, kas ma tegin väikesele mutandile liiga? Kas sa hakkad alati nutma, kui keegi sulle tõtt räägib? Mina sinu asemel pööraksin praegu ümber ning jookseksin tagasi Mäele, peidaksin end nende prügikorterite vahele ega julgeks sealt välja tulla. Sinuga saaks lausa väikesi lapsi hirmutada.“
„Tore teada,“ vastas Reinita naeratust näole manades. Kole! Seda oli ta korduvalt tundnud ning küllap sellepärast need sõnad ta hinge puresidki. Kõik need aastad oli ta pea püsti lükanud teadmises, et tal on mõistus. Mõistus, mille sarnaseid isegi linna parimas gümnaasiumis kuigi palju ei leidunud, kuid mitte kunagi polnud ükski poiss temas pruuti näinud. Mitte kunagi polnud teda peole kutsutud; keegi polnud talle iial nilbeid nalju teinud ja ta ju nägi, kuidas kõiki teisi selline tähelepanu saatis. Temal olid vaid mõistus ja sõbrad.
Reinita tajus oma näo valgemaks ja valgemaks vajumist ning kujutas ette, kuidas tema alati päikesepruun jume tuhakarva varjundi võttis. Ometi ei saanud ta nüüd alla anda! Rusikad surusid üha tugevamalt kuni – plõks – üks sõrmeküüs oli läbinud naha peopesas. Reaktor, kui valus see oli! Mutandi paberõhuke nahk küll! Ta isegi ei teadnud, mis asi see paber täpselt on, kuid sellele olla iidsel ajal raamatuid trükitud. Mingil moel keetsid muistsed puu pehmeks ning pressisid õhukeseks.
Reinita puhkes naerma, laginal ja hullumeelselt. Paljas mõte, et oma elu suurima solvangu ajal hakkab tema mõtlema iidse trükikunsti peensuste peale, ajas Reinitat südamest naerma. Kertey paistis sellest jahmuvat ega osanud jupp aega sõnagi öelda ja Reinita kasutas aega omatahtsi – ta lihtsalt naeris iseenda ja maailma hullumeelsuse üle.
„Kui Kaur sinust midagi tahabki,“ sisistas Kertey viimaks, „siis ainult su vittu. Niikuinii abiellub ta kunagi mõne korralikuga Valgel Väljakul. Vahet pole, kelle peal ta oma oskusi lihvib.“
„Phahh!“ oli ainus, mida Reinita öelda oskas. Ammulisui vahtis ta Kerteyd, teadmata, kas too on idioot või mängib seda.
„Tere, kallis!“ kõlas Kauri hääl tänavanurgalt. Reinita lasi käed alla vajuda ning punastas enesele teadmata põhjusel kõrvuni. Kertey tema ees kohendas juukseid ning lehvitas Kaurile meelalt ripsmeid plaksutades. Reinita oleks hea meelega lahkunud. Ta oleks tahtnud joosta, kuid esimest korda elus jättis mõistus teda täielikult maha. Ta lihtsalt seisis seal, õlad längus, käed löödult rippu lastud ning vaatas Kertey läbi õhu kurameerimist.
Hetk hiljem oli Kaur juba nende kõrval, pani käe ümber Reinita õlgade, suudles teda ettevaatlikult põsele ning sõnas vaikselt ja naeratades:
„Ma juba ootasin sind.“
Oli see uni? Reinita vaatas suurte paluvate silmadega Kaurile otsa, soovides öelda „Palun ära narri mind praegu!“, kuid vaikis siiski.
„Sa jätsid kõne lõpetamata,“ sosistas Kaur ning pööras tõsiselt Kertey poole. „Tere sulle ka, kuigi ma sind parema meelega praegu ei näeks.“
„Ma lähen koju,“ suutis Reinita sosinal öelda. Ja juba ta kirus iseennast. Ta oli Kauri kaisutuses, olgugi et Kauri meelest olid nad vaid sõbrad, kuid ta suu ütles midagi nii nõmedat!?
„Nääh,“ venitas Kaur. „Lähme, kuhu tahad, kuid ma eelistaksin jõge. Muide, sa võid kõne lõpetada nüüd.“
Reinita kobas ikka veel kõrvuni punastades oma jakki.
„Kui sa mind järgmine kord taskusse paned, vali pükste tasku,“ sosistas Kaur tüdrukule kõrva. „Siis ma oleks oma sihtmärgile lähemal,“
„Lollakas!“ hüüatas Reinita ning virutas katkise käega poisile, kes vaid silma pilgutas ning naeris. Omamoodi torget sisaldas Kauri lause ka. Reinita lasi veel korra mõttest läbi Kertey viimased laused ja toetas pea hetkeks noormehe põue – olgu, mis tahes, kuid sõbra najale võib ta ikka toetuda.
Veel pikalt said nad kahekesi naerda Kertey ja tolle sabaraku lollakat pilku. Reinita viskas end paadis löötsakile ning lasi päikesel põski paitada. Hoolimata ebameeldivast seigast või vahest just seetõttu tundus jõgi täna eriliselt ilus ning päike lummavalt soe.
SÜSTEEM
Ray istus räsitud toolil. Sündmuse naeruväärne pidulikkus tekitas soovi lahkuda ja hakata otsima kedagi, kelle mõistus oli säilinud vähegi viisakal tasandil. Sõjaväe ülemad oma räsitud, luitunud ja kulunud paraadmundrites jõid mõranenud klaasidest jooki, mida parimagi tahtmise juures polnud võimalik nimetada vahuveiniks.
Tõsi, kääritatud see jook oli ning piisava tarbimise korral oli võimalik ka maailm ilusamaks juua.
Ray kallutas järgmise klaasitäie kurku, püüdes hoolikalt vältida kriipiva klaasiservaga huule lõhkumist.
„Lugupeetud kaaskodanikud …“ algas esimene pikast pidulike kõnede reast.
Üksteise järel rääkisid vähem ja rohkem kulunud paraadmundrites mehed sellest, kuidas inimkonnale on tärganud uus koidik – programm, mis mängib geneetiliste eeldustega, võimaldades arvutada ühe või teise paari potentsiaali sünnitada lapsi, kes tänases karmis maailmas suudaksid ellu jääda, suureks kasvada ja ise lapsi saada. Pikalt ja põhjalikult seletati programmi tööpõhimõtet, räägiti visioonist säilitada inimsus – meie kultuuri, loomuse ja olemuse tänased väärtused. Ray teadis neid kõnesid kuulamatagi. Pikad aastad samade inimeste keskel andsid üsna head aimu, missuguseks populistlikuks mulinaks üks või teine võimeline oli.
„Laura on surnud ega mängi enam kunagi ühtegi partiid mu elutoas,“ mõtles Ray vaikselt, viiendat klaasitäit kääritatud jooki kurgust alla kallutades. Väidetavalt polnud jook mürgine ega liigselt radioaktiivne ja tuim valu suunurgas viitas klaasimõraga pihta saamisele.
„Nüüd on saabunud aeg tutvustada teile meie suurepärase Süsteemi esimest administraatorit. Meest, kes on algusest peale olnud Süsteemi loomise juures, lummanud meid kõiki oma lennukate ideede ja lahendustega. Daamid ja härrad: härra Ray Domen.“
Inimesed plaksutasid, Ray tõusis ja astus poodiumile.
