Oslos kogu maailma paremiku. 10. septembril võidab Müncheni olümpiamängudel 2.23-ga kuldmedali.
Ajakiri Track & Field News valib ta aasta maailma parimaks kõrgushüppajaks.
1973
Sisehooajal endiselt N. Liidu koondises ja võistleb ookeani taga USA ja Kanada vastu.
1974
Võidab sisehooajal üleliidulise seeriavõistluse.
1975
Lõpetab Leningradi Riiklikus Ülikoolis majandusteaduskonna ja alustab samas tööd õppejõuna.
1976
Talvel lõpetab jalavigastus lõplikult tema sportlasekarjääri.
1977
Uueks huvialaks saab mägimatkamine.
1980
20. märtsil abiellub Leningradis Nadežda Tšernõšovaga.
1985
Saab isaks, sünnib poeg Jaan. Tõuseb majanduskandidaadiks. Täidab mägimatkamises meistersportlase normi.
1989
Perre sünnib teine laps, tütar Juta.
1990
Jõuab tagasi Eestimaale.
1997
Valitakse EOK auliikmeks.
2001
Pälvib Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgi.
Hooaegade tulemused
(aasta, tulemus, koht maailma edetabelis, koht NSV Liidu edetabelis)
1960 1.50 -
1961 1.65 -
1962 1.75 -
1963 1.75 -
1964 1.86 -
1965 2.00 – 41.
1966 2.10 43. 8.
1967 2.12 33. 4.
1968 2.09 101. 22.
1969 2.14 34. 8.
1970 2.17 25. 4.
1971 2.211 7. 3.
1972 2.25 1. 1.
1973 2.202 12. 3.
1974 2.18 – 12.
Isa jälgedes
“Võib öelda, et mul vedas. Isa, omaaegne nimekas kettaheitja, oli kahel korral tulnud NSV Liidu meistriks. Ema ei suhtunud samuti sporti leigelt: ta oli nooruses olnud päris edukas jooksja. Ja mul, nagu paljud kõrvalt arvasid, ei jäänudki muud üle kui tulla olümpiavõitjaks. Kuigi mingit talenti ma endas ei näinud. Kasv polnud mul noorukieas eriline. Elasin nagu miljonid minuvanused poisid-tüdrukud. Ainus, mis võis mind teistest eristada, oli pidev soov tööd teha…
Jah, vanematest loeb palju: armastavad lapsed sporti või mitte. Aga vahel võib juhtuda ka nii, et enne kui laps ise midagi otsustada oskab, viiakse ta vanemate poolt mingi ala treeningule. Tänapäeval on selline moodne ala iluuisutamine.
Kuid mööduvad mõned aastad, lapsest saab nooruk ja huvid muutuvad. Võibolla ei meeldi talle iluuisutamine enam üldse. Kuid ta käib treeningutel edasi puhtast harjumusest. Selliselt on paljud spordianded oma ala leidmata kaduma läinud. Minul õnneks ei tulnud lapsena spordiala valida. Tegin kõike, mida soovisin, ja sellest oli palju kasu.”
“Olin nõrgapoolne poiss. Aga sporditegemist mäletan ikka kui midagi enesestmõistetavat. Isa eeskuju, ema innustus, vennale järeletegemine – nähtavasti hoidis just see mind päevade kaupa Pääsküla spordiplatsil, kust küll peaaegu alati tuli viimaste kohtadega koju tulla. Ei mäleta, et see oleks eriti kurvastanud. Seevastu haruharvad esikohad – tavaliselt olin siis ainus võistleja – tõid rõõmu ja uhkust.
Tagantjärele näen ikka tähtsamana ema suunavat kätt, tema õpetussõnu, kompvekke ja võileibu.
Esimest kõrgushüppevõistlust mäletan 3. klassist. Hüppasin 85 cm ja olin viimane. Edasi on väga selgelt mällu jäänud ühed Tallinna koolinoorte meistrivõistlused: pääsesin esmakordselt kooli koondisesse ja tulin 43. kohale. Olin õnnelik ja julgesin unistada: kui tuleksin kunagi kümne hulka!
Tahtsin kõike kaasa teha, mängisin võrk- ja korvpalli, lauatennist, olin meeleldi kohtunikuks. Nüüd leian, et mulle meeldis kõiges osaleda, meeldis organisaatoriroll.”
““Mäletan, järgmine väga kõva jõukatsumine oli Tallinna koolinoorte meistrivõistlustel. Sain üle 1.35-st ja tulin saja hulgast 43. kohale. Oli uhke tunne ja julgesin mõelda: kui tuleksin kord kümne hulka!”
Näete, enam ei olda viimane! Need pikad jalad on jõudnud juba mõndagi õppida. Juba tunneb nende peremees, et tehtu eest on saadud esimene tagasihoidlik tasu. Oled jõudnud keskmiste hulka. Suured võidud on veel kaugel, aga su kaasategemislust pole kahanenud, vastupidi – see on kasvanud. Sa liigud ülespoole, oled õigel teel!”
“Linna servas Pääskülas oli meil spordipalts, kuhu ise ehitasime hüppekasti, jalgpalliväravad ja muud spordiks tarvilikku. Mitu korda suve jooksul tegime poistega sellise võistluse, kus kõik kergejõustikualad kavas olid. Hommikul alustasime ja õhtul lõpetasime. Stopperit meil siis polnud ja aega lugesime jooksus ise: üks… kaks… kolm, … See periood oli mulle kõvaks treeninguks.
Kooliajal olin ma haiglane laps, kellel oli pidevalt probleeme kurguga. Olin nõrgavõitu ja kuhugi trenni mind ei võetud. Esimene võistlus oli mul neljandate klasside vahelisel spordipäeval, kus kõrgushüppes jagasin 85 sentimeetriga viimast kohta.
1957. aastal tulin aga kooli meistriks. Ja seda kuulitõukes. Hommikul hakkas spordipäev pihta ja kui õhtupoolikul ükskord kuulitõukeni jõuti, olin oma vanuseklassis ainsaks võistlejaks jäänud. Tõukasin 4.25 ja sain oma esimese diplomi.”
““Mulle meeldis kuulitõuge. Ükskord – sa ilmaime! – tulin esimeseks. Ainsana olingi seekord…”
Mis võidumeest nüüd temasugusest oligi. Suur rõõm sellestki, et sekka arvati. Või veel – mees tuleb ema käekõrval spordiplatsile! Aga ema oligi see esimene treener, kes kaks keppi jõeäärsesse vajutas ja kolmanda põiki peale seadis. Sellel alal pidi Jüril silmnähtavaid šansse olema.”
“Kui nägin Tallinna koolinoorte võistlustel, kuidas võitja 1.65 hüppas, unistasin küll, et suudaksin isegi kunagi 1.65 hüpata. Kõrgushüppes mul siis mingeid konkreetseid
parim tulemus hüpatud hallis
parim tulemus hüpatud hallis
