Jüri Tarmak tegeles spordiga juba lapsepõlves, ei näinud keegi temas tulevast tippsportlast. Mitte kohe ei leidnud ta endale õiget ala. Mängis võrk- ja korvpalli, hüppas kaugust ja tegeles sportliku käimisega. 10. klassis avastas enda jaoks kõrgushüppe. Kuid alles 1968. aastal, mil tema treeneriteks said J. I. Sossina ja P. N. Goihman, tõusis ta esimese Nõukogude maailmarekordimehe J. Stepanovi tasemele.”
“Kergejõustikuharrastusega alustas N. Liidu omaaegse kettaheitetšempioni Aadu Tarmaku perest sirgunud olümpiavõitja üheteistkümnesena Viktor Vaiksaare treenerikäe all. Kõrgushüppe avastas ta enda jaoks alles keskkooli lõpuklassis.”
“Kolm-neli aastat mängisin koolis aktiivselt võrkpalli ja käisin trennis. Ja siis vahetevahel käsin sügisel ka kergejõustikutrennis erinevate treenerite juures. Mäletan, et harjutasin Heino Heinaste juures, siis käis meid juhendamas Ervin Uuk, siis olin Lõokese juures. Tagajärjed läksid natuke edasi.
Kuidas ma aga just Vaiksaare juurde sattusin, seda ei oskagi öelda. Võibolla Heinaste kaudu, kes oli Dünamo mees ja kutsus mind.
Mingil ajal käsin ma igal nädalal omal initsiatiivil võistlemas Lastestaadionil regulaarselt korraldatud kergejõustiku lahtistel võistlustel. Igaüks võis neil osaleda, nii nagu praegu toimuvad orienteerumisvõistlused. Neist oli kasu palju, sest seal olid kõik alad kavas ja tegin kaasa õige erinevatel aladel. Ma sain sealt isegi diplomeid – käimises. 1 km käimises oli järelikult vähe osavõtjaid ja jalad olid mul pikad.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
