Anna Grigorjevna Dostojevskajale
Tõesti, tõesti ma ütlen teile: Kui nisuiva ei kuku mullasse
ega sure, jääb ta üksi, aga kui ta sureb,
siis ta kannab palju vilja!
AUTORILT
Alustades siin oma kangelase Aleksei Fjodorovitš Karamazovi elukäigu kirjeldamist, olen ma ise mõnevõrra kimbatuses. Ja nimelt: ehkki ma väidan, et Aleksei Fjodorovitš on minu kangelane, tean ma väga hästi, et ta ei ole mingi suurmees, ja näen seetõttu ette vältimatuid küsimusi, nagu näiteks: mille poolest see teie Aleksei Fjodorovitš siis nii tähelepanuväärne on, et te ta oma kangelaseks valisite? Mida ta on korda saatnud? Kellele ja millega ta tuntud on? Miks peaksin mina, lugeja, tema elu üksikasjade tundmaõppimisele aega raiskama?
Viimane küsimus on tõesti saatuslik, sest sellele oskaksin ma vastata vaid nõnda: „Võib-olla näete seda romaanist ise.” Tjah, aga kui romaan loetaksegi läbi ja ometi ei nähta, kui minu Aleksei Fjodorovitši tähelepanuväärsust siiski ei tunnistata? Ütlen ära, et aiman seda oma kurvastuseks juba ette. Minu meelest on ta tähelepanuväärne, kuid ma kahtlen sügavasti, kas ma jõuan seda lugejale tõestada. Asi on selles, et mingi tegelane ta ju on, kuid ähmane, selgimatu tegelane. Muide, niisugusel ajal nagu praegu olekski imelik inimestelt selgust nõuda. Üks on igatahes päris kindel: tegemist on iseäraliku mehega, koguni veidrikuga. Kuid iseäralikkus ja veidriku pitser teevad pigem kahju, kui et annaksid õigust oodata tähelepanu, eriti veel, kui kõik püüdlevad selle poole, et äärmusi ühendada ja üleüldises segaduses vähemalt mingit selgust nõutada. Ent veidrik on enamasti siiski üksikjuhtum ja erand. Eks ole?
Kui te viimase väitega nõustuda ei taha ja vastate, et „ei ole” või „alati küll ei ole”, siis lähen ma oma kangelase Aleksei Fjodorovitši tähendusrikkuse asjus võib-olla koguni julgemaks. Sest vähe sellest, et veidrik „alati küll ei ole” erand ja üksikjuhtum, vaid koguni vastupidi: tuleb ette sedagi, et vahest kannab just tema endas terviku tuuma, kuna teised tema ajajärgu inimesed – kõik on mingi tuulepuhanguga temast mõneks ajaks millegipärast lahti rebitud…
Ma ei oleks muide laskunudki nendesse kaunis tüütutesse ja segastesse seletustesse ning oleksin alustanud lihtsalt ilma eessõnata: kui meeldib, loetakse niikuinii läbi; ent häda on selles, et elulookirjeldusi on mul siin kõigest üks, kuid romaane tegelikult kaks. Peamine romaan on õieti see teine, see, milles minu kangelase tegevus toimub juba meie ajal, nimelt meie elu praegusel, jooksval hetkel. Esimene romaan aga on aset leidnud juba kolmteist aastat tagasi ja ei olekski nagu päris õige romaan, vaid kõigest üksainus hetk minu kangelase varasest noorusest. Mul oleks võimatu ilma selle esimese romaanita läbi ajada, sest siis jääksid paljud asjad teises romaanis arusaamatuks. Ent sellega läheb minu esialgne kimbatus veelgi suuremaks: kui juba mina, elulookirjutaja, leian ise, et säherduse tagasihoidliku ja ähmase kangelase kohta oleks võib-olla ka ühestainsast romaanist rohkem kui küllalt, mis asjus siis veel kahega välja tulla ja millega minu seesugust ninakust seletada?
Nendesinaste küsimuste ees nõutu, söandan jätta nad sootuks vastamata. Loomulikult on läbinägelik lugeja ammu ära arvanud, et see mõte mul juba algusest saati meeles mõlkus, ning on minu peale nüüd kindlasti pahane, miks ma ilmaaegu tühje sõnu teen ja kallist aega raiskan. Sellele vastan päris otsekoheselt: ma tegin tühje sõnu ja raiskasin kallist aega esiteks viisakusest ja teiseks kavalusest – igatahes olen ma seeläbi kõiki omamoodi ette hoiatanud. Muide, mu meel on nüüd koguni rõõmus, et niiviisi on minu romaan otsekui iseenesest jagunenud kaheks looks, mis moodustavad „põhiolemuselt ühtse terviku”: kui lugeja on esimese looga tutvunud, otsustab ta juba ise, kas tal tasub teist üldse kätte võtta. Mõistagi ei ole tal ju mingit kohustust, raamatu võib juba esimese loo kahe lehekülje järel käest panna, et seda mitte iganes enam lahti teha. Kuid leidub ka niisuguseid peenetundelisi lugejaid, kellel on nimelt kindel tahtmine lugeda lõpuni, et pärast erapooletus hindamises eksitust ei juhtuks – sellised on näiteks kõik vene kriitikud. Ja nende ees on mu süda nüüd igatahes hoopis kergem: kõigest nende akuraatsusest ja kohusetundlikkusest hoolimata olen ma andnud neile vähemalt täiesti seaduspärase ettekäände lugu juba romaani esimese episoodi pealt käest visata. Ja ongi kogu eessõna. Ma olen täiesti päri, et see on üleliigne, aga kui see on kord juba kirjutatud, jäägu pealegi.
Ja nüüd asja juurde!
ESIMENE JAGU
ESIMENE RAAMAT
Ühe perekonna lugu
I Fjodor Pavlovitš Karamazov
Aleksei Fjodorovitš Karamazov oli meie maakonna mõisniku Fjodor Pavlovitš Karamazovi kolmas poeg; mõisnik ise (keda meil veel praegugi meelde tuletatakse) oli üksvahe laialt tuntud oma traagilise ja kahtlase surma tõttu, mis leidis aset täpselt kolmteist aastat tagasi ja millest ma parajal kohal ka lähemalt räägin. Kuid praegu avaldan ma sellest meie „mõisnikust” (nagu teda siinmail nimetati, ehkki ta polnud eluaeg oma mõisas peaaegu üldse elanud) vaid niipalju, et ta oli üks imelik tüüp, keda õigupoolest üsna sageli ette tuleb, ja nimelt säherdune tüüp mehi, kes pole mitte ainult närused ja kõlvatud, vaid ka arulagedad, kuid seda sorti arulagedad, kes oskavad oivaliselt hoolitseda oma maise vara eest, ja paistab, et muud ei midagi. Fjodor Pavlovitš oli näiteks alustanud peaaegu nullist, ta oli väga väike mõisnik, käis alatihti nugiliseks teiste inimeste lõunalauas, kippus pidama priisöödiku põlve, aga kui ta suri, tuli ilmsiks, et tal oli ligemale sada tuhat rubla puhast raha. Ometi oli ta eluaeg olnud üks kogu meie maakonna kõige arulagedamaid põrundpäid. Ma kordan veel: asi ei ole rumaluses – enamik säherdusi põrundpäid on vägagi nupukad ja kavalad – vaid just nimelt arulageduses, liiatigi mingis erilises, rahvuslikus arulageduses.
Ta oli olnud kaks korda abielus ja tal oli kolm poega – kõige vanem, Dmitri Fjodorovitš, esimese naisega, ning teised kaks, Ivan ja Aleksei, teisega. Fjodor Pavlovitši esimene abikaasa pärines vägagi jõukast ja tuntud aadlisuguvõsast, Miussovitest, kes olid samuti meie maakonna mõisnikud. Kuidas see just oli juhtunud, et kaasavaraga neiu, kes oli ühtlasi ilus – ja vähe sellest! – sihuke sõnakas tarkpea, nagu nood meil nüüd, praeguse põlvkonna ajal, enam sugugi haruldased ei ole ja kellesarnaseid juba minevikuski leida võis, oli abiellunud säärase tühise „tuhnusega”, nagu kõik toda vennikest toona olid nimetanud, ei hakka ma pikemalt seletama. Sest kunagi tundsin ma ise tollest üle-eelmisest, „romantilisest” põlvkonnast üht neidu, kes pärast mitut aastat mõistatuslikku armastust härra vastu, kellele ta oleks võinud muide päevapealt rahumeeli mehele minna, lõpetas ometi sellega, et mõtles endale ise välja terve hulga ületamatuid takistusi ning heitis end ühel tormisel ööl alla kõrgest kaldast, mis meenutab kaljut, väga sügavasse ning kiire vooluga jõkke ja sai tõesti lihtsalt omaenese tuju ajel surma – ainult seetõttu, et tahtis sarnaneda Shakespeare’i Opheliaga, liiatigi, kui see kalju, mille ta oli juba ammuilma välja valinud ja mis talle nii väga meeldis – kui see kalju poleks olnud sedavõrd maaliline ja kui selle asemel oleks seal laiunud vaid proosaline lauge kallas, ei oleks enesetappu vahest üldse toimunudki. See oli fakt, ja võib arvata, et samasuguseid või sellesarnaseid fakte on meie vene elus kahe või kolme viimase sugupõlve aegu olnud hulganisti. Ja nii nagu see, oli ka Adelaida Ivanovna Miussova samm kahtlemata vastukaja võõrastele tuultele ja kammitsetud mõtte kihutusele niisamuti. Võib-olla oli tal tulnud tahtmine kuulutada naise iseseisvust, hakata vastu ühiskonna seatud tingimustele või oma suguvõsa ja perekonna despotismile, ja oletame, et teenistusvalmis fantaasia oli pannud ta kas või üheksainsakski hetkeks uskuma, et Fjodor Pavlovitš on priisöödiku seisusest hoolimata ometi üks toonase, aina kõige paremale ülemineku ajajärgu julgemaid ja pilkehimulisemaid mehi, kuigi oli kõigest õel narr ja muud ei midagi. Pikantseks tegi loo ka seik, et asi oli korraldatud mõrsjaröövina, ning see mõjus Adelaida Ivanovnale väga meelitavalt. Fjodor Pavlovitš ise oli tollal juba oma sotsiaalse seisundi tõttu mis tahes seda sorti vahemängudeks piisavalt hästi ette valmistatud, kuna ihkas kirglikult ükskõik milliste võtetega haljale oksale jõuda; ja talle oli ometi ülimalt ahvatlev ennast säärasesse toredasse
