Kuid vanaproua peamine pärija oli, nagu selgus, üks aus mees, tolle teise kubermangu aadlimarssal Jefim Petroviš Polenov. Kui ta Fjodor Pavlovitšiga kirja teel asju ajas, taipas ta kohe, et sellelt mehelt tema enda lihaste laste kasvatamiseks küll raha välja ei pigista (ehkki Fjodor Pavlovitš kunagi otsesõnu ei keeldunud, vaid veeretas kõigil puhkudel juttu lihtsalt sinna-tänna, vahel koguni ülevoolavate tundeavalduste saatel), ja võttis vaeslaste saatuse oma südameasjaks ning hakkas neist nooremat, Alekseid, iseäranis armastama, nii et viimane kasvaski pikemat aega tema perekonnas. Seda palun ma lugejal algusest peale silmas pidada. Ja kui noormehed eluaeg üldse kellelegi oma kasvatuse ning hariduse eest tänu võlgnesid, siis nimelt Jefim Petrovitšile, väga üllameelsele ja humaansele mehele, säärasele, nagu neid vaid haruharva ette tuleb. Ta hoidis puutumatuna alles kummagi poisi tuhat rubla, mis kindraliproua neile oli jätnud, nii et poiste täisealiseks saamise ajaks oli see summa kummalgi protsentide arvel kasvanud kaheks tuhandeks, ise aga oli ta neid kasvatanud oma rahadega ja kulutanud kummagi ülalpidamisele loomulikult rohkem kui ühe tuhande. Nende lapsepõlve ja noorukiea kirjeldamist ei võta ma siinkohal siiski veel ette, vaid märgin kõigest ära peamised seigad. Muide, vanemast poisist, Ivanist, ütlen ma vaid niipalju, et too oli oma kasvueas kuidagi sünge ja endassesulgunud nooruk, kaugeltki mitte arglik, ehkki juba kümneaastasena mingil moel teadlik sellest, et nad elavad õigupoolest võõras perekonnas, võõraste inimeste armust, ja et nende isa on mingi sihuke mees, kellest on häbi rääkidagi, jne. jne. See poiss ilmutas õppimises päris varakult, juba väikelapseeas (nii vähemalt räägiti) õieti erakordseid ja hiilgavaid võimeid. Ma ei tea sellest lähemalt, kuid tegelikult oli ta Jefim Petrovitši perekonnaga hüvasti jätnud juba umbes kolmeteistkümneaastasena, sest oli läinud Moskvasse gümnaasiumi ja jäänud kostile ühe tolleaegse kuulsa pedagoogi juurde, kes oli olnud Jefim Petrovitši lapsepõlvesõber. Nagu Ivan ise on hiljem jutustanud, oli see kõik sündinud tänu Jefim Petrovitši „heade tegude tuhinale”, kuna teda oli innustanud mõte, et geeniuse võimetega poissi peab kasvatama ka geniaalne kasvataja. Muide, ei Jefim Petrovitšit ega ka geniaalset kasvatajat olnud enam elavate kirjas, kui noormees gümnaasiumi lõpetas ja ülikooli astus. Kuna Jefim Petrovitš polnud asja kõige paremini korraldanud, oli põikpäiselt kindraliproualt lapsele pärandatud ning ühest tuhandest protsentide arvel juba kaheni kasvanud raha kättesaamine mitmesuguste meil möödapääsmatute formaalsuste ja viivituste tõttu venima jäänud, nii et kaks esimest ülikooliaastat olid noormehele vägagi kibedad, sest ta pidi end paratamatult ise toitma ja ülal pidama ning samal ajal ka õppima. Väärib märkimist, et tal polnud tollal mingit tahtmist kas või katsekski isale kirjutada – võib-olla uhkusest või põlgusest isa vastu, kuid võib ka olla, et terve mõistuse külmast kaalutlusest, mis ütles, et isalt ta mingit vähegi arvestatavat toetust ei saa. Oli kuidas oli, noormees ei kaotanud hetkekski pead ning otsis endale tööd, algul tunniandjana kahekümne kopika eest ja hiljem joostes mööda ajalehetoimetusi, kuhu ta pakkus kümnerealisi kirjutisi õnnetustest tänavail, allkirjaga „Pealtnägija”. Need lookesed olid, nagu räägiti, alati nii põnevalt ja pikantselt koostatud, et läksid kohe kiiresti käiku, ja juba üksnes sellega näitas noormees oma praktilist meelt ning mõistuse üleolekut sellest meie mõlema sugupoole õppivate noorte rohkearvulisest, lõputut puudust kannatavast ja õnnetumast osast, kes kulutavad pealinnades tavaliselt hommikust õhtuni igasuguste ajalehe- ja ajakirjatoimetuste uksi ega oska välja mõelda midagi paremat kui korrata lõputult üht ja sama palvet: võib-olla saaks midagi prantsuse keelest tõlkida või ümberkirjutamistööd teha. Kui Ivan Fjodorovitš oli kord juba toimetustega tuttavaks saanud, ei katkestanud ta nendega enam hiljemgi suhteid ja hakkas viimastel ülikooliaastatel avaldama väga andekaid raamatuanalüüse eri teemadel, nii et sai tuntuks ka kirjandusringkondades. Muide, alles üsna hiljuti oli tal juhtumisi õnnestunud tõmmata endale ka hoopis laiema ringi lugejate iseäralikku tähelepanu, nii et päris paljud teda märkasid ja meelde jätsid. Tegemist oli ühe kaunikesti huvitava juhtumiga. Pärast ülikooli lõpetamist, kui Ivan Fjodorovitš valmistus oma kahe tuhande rubla eest välismaareisile minema, oli ta äkitselt avaldanud ühes suures ajalehes iseäraliku artikli, mis köitis koguni asjatundmatutegi inimeste tähelepanu, kusjuures aine ise oli talle nähtavasti sootuks võõras, sest tema oli ülikooli lõpetanud loodusloolasena. Artikkel käsitles tollal kõikjal üles kerkinud teemat – kirikukohtu küsimust. Ta analüüsis mõningaid sellel teemal juba avaldatud arvamusi ja tõi välja ka oma isikliku seisukoha. Peamine oli toon ja tähelepanuväärselt ootamatu lõppjäreldus. Ometi arvasid paljud kirikutegelased autori otsustavalt omade hulka. Ning siis korraga võtsid nende kõrval talle aplodeerida veel niihästi kodanikuõiguste kaitsjad kui ka ateistid. Tagatipuks leidsid mõned taibukad tegelased, et kogu tema artikkel pole midagi muud kui jultunud farss ja pila. Ma viitan tollele juhtumile nimelt seepärast, et mainitud artikkel jõudis õigel ajal ka meie linnakese külje all asuvasse kuulsasse kloostrisse, kus kirikukohtu küsimusest oldi üldiselt huvitatud: artikkel jõudis kloostrisse ja põhjustas täieliku hämmingu. Autori nimi äratas huvi, kohe köitis tähelepanu, et ta on ju pärit meie linnast ning – „noh, teate, sellesamuse Fjodor Pavlovitši poeg”. Ja äkitselt, just samal ajal, saabus meie linna ka artikli autor ise.
Miks siis Ivan Fjodorovitš üldse siia oli tulnud – mul on meeles, et ma küsisin seda iseendalt juba otsekohe mingi peaaegu äreva tundega. See nii saatuslik tulek, mis pani alguse nii paljudele tagajärgedele, on mulle hiljem pikka aega, peaaegu alati, jäänud väga ähmaseks. Oli kuidagi kummaline, et noor mees, pealtnäha nii haritud, nii uhke ja ettevaatlik, tuleb äkitselt külla säärasesse jõledasse majja, säherdusele isale, kes pole temast eluaeg väljagi teinud, teda tunda tahtnud ega meeles pidanud ja kes poleks loomulikult mingi hinna eest ega ühelgi juhul pojale raha andnud, kui too oleks seda palunud, ehkki kartis ise eluaeg, et ükskord tulevad ka need pojad, Ivan ja Aleksei, talt ometi raha küsima. Ja palun väga, noormees seab end sisse säherduse isa majas, elab tema juures kuu ja kaks ning – mõlemad kohanevad teineteisega, nii et paremini ei tohiks tahtagi. See oli asi, mis ei hämmastanud eriliselt mitte ainult mind, vaid paljusid teisigi. Ka Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kellest ma olen juba eespool rääkinud, Fjodor Pavlovitši esimese naise kauge sugulane, juhtus sel ajal taas viibima siin oma linnalähedases mõisas, kuhu ta oli saabunud külaskäigule Pariisist, mis oli nüüd juba tema alaline elupaik. Ma mäletan, et just tema oli kõige rohkem imestunud, kui oli tutvunud selle väga noore mehega, kes temas huvi äratas ja kelle ees tal oli vahel lausa valu oma teadmistega hiilata. „Ta on uhke,” ütles Miussov meile selle noormehe kohta tookord, „hädavajaliku kopika teenib ta endale igal ajal, ja tal on praegugi raha, millega välismaale minna – mida ta siis siit otsib? Kõigile on selge, et ta pole tulnud isalt raha lunima, isa ei annaks ju niikuinii. Viin ja kõlvatu elu poisile ei istu, kuid vanatoi ei saa ilma temata enam läbi: nii hea klapp on neil omavahel!” Ja see kõik oli tõsi; noormehel oli vanatoile koguni silmanähtav mõju; isa oli hakanud juba vahel peaaegu poja sõnagi kuulama, ehk küll oli ise erakordselt kangekaelne ja vahel lausa õelust täis; ja samas oli ta hakanud end mõnikord koguni natuke viisakamalt ülal pidama…
Alles hiljem selgus, et Ivan Fjodorovitš oli tulnud meie linna osalt vanema venna Dmitri Fjodorovitši palvel ja tema huvides, et ta nägi venda esimest korda elus ja sai temaga tuttavaks alles sellel siiasõidul, aga oli temaga siiski ühes tähtsas asjas – mis puutus rohkem Dmitri Fjodorovitšisse – kirjavahetust pidanud juba enne, kui oli hakanud Moskvast tulema. Mis tähtis asi see säärane oli, saab lugeja edaspidi parajal kohal üksikasjalikult teada. Ent minule paistis Ivan Fjodorovitš ka siis, kui ma seda juba teadsin, ikka veel mõistatuslik ning tema tulek meie linna ometi seletamatu.
Veel lisan ma, et Ivan Fjodorovitšist jäi mulje nagu vahendajast ning lepitajast isa ja kõige vanema venna, tollal isa vastu suurt riidu ja koguni ametlikku hagi hauduva Dmitri Fjodorovitši vahel.
Ja ma kordan ikka veel, et kogu see perekond oli siis koos üldse esimest korda elus, samuti nägid üksteist esimest korda elus ka mõned perekonnaliikmed. Ainult kõige noorem poeg Aleksei Fjodorovitš oli siis juba aastapäevad viibinud meie linnas ning järelikult sattunud siia vendadest kõige esimesena. Just temast, Alekseist, on mul siinkohal, selles sissejuhatavas loos, kõige raskem kõnelda – enne kui ma ta romaanis lavale toon. Ometi vajab temagi sissejuhatust, vähemalt sedavõrd, et juba aegsasti oleks ette teada üks eriskummaline
