on see, kes võtab teie hinge, teie tahte oma hinge ja oma tahtesse. Kui te valite endale vagamehe, ütlete ise lahti omaenese tahtest ning annate selle täielikult tema käsu alla ühes täieliku lahtiütlemisega iseendast. Selle läbikatsumise, selle hirmsa elukooli võtab pühendunu vastu vabatahtlikult, lootuses jõuda pärast pikka läbikatsumist võiduni iseenese üle, saavutada säärane enesevalitsemine, millega ta võiks eluaegse teenimise järel lõpuks saavutada juba ülima vabaduse, see tähendab vabaduse iseendast, et hoiduda nende saatusest, kes on kogu elu ära elanud, kuid ei ole ennast iseendas leidnudki. See asjakorraldus, see vagameeste institutsioon – see ei ole teoreetiline väljamõeldis, vaid on kujunenud Idas praktikast, mis meie ajaks on kestnud juba tuhat aastat. Enesesalgaja kohustused oma vagamehe ees on midagi muud kui tavaline ”kuuletumine”, mis on alati olemas olnud ka meie vene kloostrites. Neis kohustustes tunnistatakse kõigi pühendunute igavest pihti oma vagamehe ees ning lahutamatut sidet siduja ja seotu vahel. Teatakse rääkida näiteks, et kunagi ennevanasti, kristluse algaegadel, olevat keegi säherdune mungaseisuseks valmistuv noviits jätnud täitmata mingi käsu, mille tema vagamees oli talle peale pannud, läinud tema juurest ja oma kloostrist ära ning rännanud teisele maale, Süüriast Egiptusesse. Seal olevat ta pärast pikaajalist ja suurt usuvägilase tööd lõpuks kannatanud usu eest piinamist ja võtnud vastu märtrisurma. Kui aga kirik tema keha hauda õnnistas, austades teda juba kui pühakut, oli puusärk märtri kehaga pärast diakoni hüüatust „Pühitsematud, välja!” äkitselt liikuma hakanud ning pühakojast välja paiskunud, ja nõnda oli see sündinud kolmel korral. Alles siis oli lõpuks selgunud, et see püha usukannataja oli murdnud teenimise tõotust ning lahkunud vagamehe juurest ja et seetõttu ei saanud talle ka tema suurtest usuvägitegudest hoolimata andeks anda, kuni seesama vagamees polnud teda ta tõotusest vabastanud. Ja alles siis, kui too vagamees oli sinna kutsutud ja lahkunu lõpuks teenimisest vabaks andnud – alles siis oli olnud võimalik tema keha mulda sängitada. Muidugi on see vaid üks muistne legend, kuid palun väga, kohe tuleb ka uusaegne tõsilugu: keegi meie munk, kes oli tänapäeval oma hingepäästet teenimas Athose kloostris, sai äkitselt oma vagamehelt käsu lahkuda Athoselt, mida ta armastas kõigest hingest nagu pühadust, nagu vaikset pelgupaika, ning minna palverännakule, algul Jeruusalemma pühadesse paikadesse ja seejärel tagasi Venemaale, põhjalasse, Siberisse: „Sinu koht on seal, mitte siin!” Löödud ja murest murtud munk ilmus Konstantinoopolisse oikumeenilise patriarhi palge ette ning palus end kuuletumisest vabastada, kuid kõigi õigeusklike käskija vastas talle, et mitte ainult tema, oikumeeniline patriarh, ei saa munka vabastada – kogu maailmas ei ole ega saagi olla niisugust võimu, mis võiks vabastada ta kuuletumiskäsust, mille vagamees on talle kord peale pannud, välja arvatud vaid sellesama vagamehe võim. Niisiis on vagamehi õnnistatud teatud puhkudel piiritu ning käsitamatu võimuga. Ja seetõttu ongi paljudes meie kloostrites vagameestele esialgu osaks saanud peaaegu tagakiusamine. Kuid rahva hulgas oli hakatud neist kohe algusest peale suuresti lugu pidama. Meie kloostri eraklasse oli nende juurde kokku voolanud niihästi lihtinimesi kui ka eriti tähtsaid isikuid, et nende ees põrmu langedes tunnistada neile oma kahtlusi, pihtida patte, rääkida oma kannatustest ja paluda nõuannet ning juhatust. Seda nähes olid vagameeste vastased häält tõstnud, süüdistades vagamehi peale kõige muu ka selles, nagu madaldaksid nood niiviisi omavoliliselt ja kergemeelselt pihisakramenti, ehkki alaline pihtimine vagamehele, nagu teeb noviits või siis mõni ilmikutest, toimub hoopis teisiti kui sakramendi puhul. Kujunes aga nõnda, et vagamehed jäid püsima ja jätkasid Venemaa kloostrite juures tasapisi oma tegevust. Tõsi on küllap seegi, et säärasest järeleproovitud ja juba tuhandeaastasest tööriistast, mille abil toimub inimese kõlbeline ümbersünd orjusest vabadusse ja kõlbelisse täiustumisse, võib saada kahe teraga mõõk, nii et mõni inimene langeb ja täieliku enesevalitsuse saavutamise asemel satub võib-olla, vastupidi, hoopis saatanliku uhkuse küüsi, see tähendab ahelatesse, ega jõuagi vabaduseni.
Vagamees Zossima oli ligemale kuuskümmend viis aastat vana, põlvnes mõisnikusoost, oli kunagi varasest noorusest alates olnud sõjaväelane ning teeninud Kaukaasias kõrgema ohvitserina. Pole kahtlust, et Aljošat oli rabanud selle vagamehe mingi eriline hingeomadus. Aljoša elaski otse tema juures eraklas, sest Zossima oli hakanud Aljošat südamest armastama ja lubanud ta enda ligi. Peab ütlema, et tollal seal kloostris elades ei olnud Aljoša veel seotud, ta võis minna kas või terveteks päevadeks ükskõik kuhu, ja kui ta kandiski vaimuliku alusrüüd, siis vabatahtlikult, soovimata kloostris teiste hulgast välja paista. Ja muidugi oli see ka talle endale meelepärane. Võib-olla mõjutas Aljoša noorukiea kujutlusvõimet tugevasti ka see väe ja kuulsuse aupaiste, mis tema vagameest lakkamatult ümbritses. Vagamees Zossima kohta ütlesid paljud, et kui ta oli juba nii paljude aastate vältel vastu võtnud kõiki, kes olid tulnud talle muret südamelt ära rääkima ja janunesid tema nõuannet ning tervendavat sõna – et sellega oli ta oma hinge vastu võtnud nii palju pihtimusi, kurvastust ja ülestunnistusi, et oli lõpuks omandanud sedavõrd peene läbinägelikkuse, millega võis juba esimesest pilgust võõra tulija näkku ära arvata, mis tolle inimese siia oli toonud, mida talle on vaja, ja koguni, mis laadi valu tema südant vaevab, ning vahel ta üllatas, jahmatas, lausa heidutas tulijat tema saladuse säärase etteteadmisega – enne kui inimene ise oleks sõnagi lausunud. Ent Aljoša oli seejuures peaaegu alati tähele pannud, et paljud, peaaegu kõik, kes vagamehe juurde esimest korda omaette vestluseks sisse astusid, olid sinna minnes hirmunud ja ärevil, kuid välja tulles peaaegu alati selginud ning rõõmsa näoga, et süngeimalgi palgel valitses rõõm. Aljošat oli erakordselt rabanud ka see, et vagamees ei olnud sugugi karm; otse vastupidi: suhtlemisel oli ta alati peaaegu rõõmsameelne. Mungad ütlesid tema kohta, et ta süda hoiab nagu nimme just selle poole, kes on patusem, ja et seda, kes on kõige patusem, armastab ta veel kõige rohkem. Munkade seas leidus – koguni vagamehe viimastel elupäevadelgi – tema vihkajaid ja kadestajaid, kuid neid oli siis juba vähe järele jäänud ning nad olid vait, ehk küll mõni neist oli kloostris vägagi kuulus ja tähtis isik, nagu näiteks üks igivana munk, suur vaikija ja ebatavaline paastuja. Siiski pooldas suur enamik kahtlemata vagamees Zossimat ning väga paljud neist armastasid teda koguni kõigest südamest, palavalt ja siiralt; mõned aga olid temasse peaaegu fanaatiliselt kiindunud. Nood ütlesid lausa otsesõnu, ehkki muide üsna kuuldamatult, et ta on pühak ja et selles ei ole enam mingit kahtlust, ja tema peatset lõppu ette nähes ootasid nad koguni juba kohe tema hingeheitmise järel viivitamatult sündivaid imesid ja suurt au kloostrile lahkunu armust kohe kõige lähemas tulevikus. Vagamehe imettegevasse jõusse uskus vastuvaidlematult ka Aljoša, niisamuti, nagu ta uskus vastuvaidlematult ka toda kirikust välja paiskunud puusärgi lugu. Ta nägi, kuidas paljud, kes olid tulnud sinna haigete laste või täiskasvanud sugulastega ja palusid, et vagamees paneks neile käed peale ning loeks nende eest palvet, tulid varsti tagasi, mõni juba järgmisel päeval, langesid vagamehe ette põlvili ja tänasid teda pisarsilmil nende haigete tervendamise eest. Kas see oli tõepoolest tervendamine või lihtsalt haiguse kulus toimunud loomulik pööre paranemisele – seda küsimust polnud Aljošale olemas, sest ta uskus täielikult oma õpetaja vaimuväesse ning õpetaja kuulsus oli talle nagu isiklik võit. Eriti värises Aljoša süda aga siis, ja ta oleks nagu üleni särama löönud, kui vagamees välja tuli ning seda tulemist erakla väravas ootavate jumalakartlike lihtinimeste, kogu Venemaalt kindlas usus siia teda nägema ja temalt õnnistust saama kokku voolanud inimsumma ette astus. Nad langesid tema ees põrmu, nutsid, suudlesid tema jalgu, suudlesid maad, millel ta seisis, ja kiirgusid, naised sirutasid kätel tema poole oma lapsi, talutasid lähemale haigeid kiljasuid. Erak rääkis nendega, luges nende eest lühikese palve, õnnistas neid ja saatis nad ära. Viimasel ajal oli ta haigushoogude tõttu vahel nii nõrk, et suutis vaid vaevu oma kambrist väljuda, palverändurid ootasid kloostris tema väljatulekut mõnikord mitu päeva. Aljošale polnud mingi küsimus, miks nad teda nii väga armastavad, miks nad tema ees põrmu langevad või miks nad liigutuspisaraid valavad, kui vaid tema palet silmavad. Oo, Aljoša mõistis väga hästi, et vene lihtinimese tööst ja murest ning eriti veel alatisest ülekohtust ja nii kogu maailma kui ka omaenese alatisest patust vaevatud vagur hing ei vaja midagi rohkemat, tal ei ole suuremat lohutust kui leida mingi pühadus või pühak, langeda selle ette maha ja kummardada seda: „Kui meil siin on patt, ülekohus ja kiusatus, siis seal kuskil mujal maa peal on ikka keegi, kes on püha ja kõigest kõrgem; see-eest on tema käes õigus, see-eest teab tema, mis õigus on; tähendab, õigus maa peal ei
