nagu need nutvad külataadid ja nende haiged eided, kes lapsi käte peal vagamehe poole küünitasid. Ja veendumus, et see püha mees toob hinge heites kloostrile erakordset kuulsust, valitses Aljoša südames vahest veel kindlamini kui kellelgi teisel kogu kloostris. Ja üldse oli kogu selle viimase aja tema südames üha rohkem hoogu juurde saanud mingi sügav, leegitsev sisemine vaimustus. Teda ei ajanud sugugi eksitusse, et vagamees seisab tema ees üksinda: „Igal juhul on ta püha, tema süda kätkeb uuenemise saladust kõikidele, seda väge, mis paneb ükskord õiguse maa peal maksma, siis on kõik pühad ning armastavad üksteist, siis ei ole enam rikkaid ja vaeseid, ülendatuid ja alandatuid, vaid kõik on nagu Jumala lapsed ja algab tõeline Kristuse riik.” See oli see, millest uneles Aljoša süda.
Aljošale avaldas ilmselt väga sügavat muljet tema mõlema venna saabumine meie linna, sest ta polnud neid ju varem üldse tundnudki. Poolvend Dmitri Fjodorovitšiga, kes tuli siia küll hiljem, sai ta kiiremini lähedasemaks kui teise, (samast emaüsast) pärisvenna Ivan Fjodorovitšiga. Aljoša oleks kangesti tahtnud vend Ivani lähemalt tundma õppida, kuid see vend oli nüüd juba kaks kuud siin elanud, ja ehkki nad olid üsna sageli kokku puutunud, ei olnud nad kuidagiviisi sõbrunenud: Aljoša ise oli sõnakehv ja oleks nagu midagi oodanud ning otsekui häbenenud, kuid vend Ivan, kelle ainitisi ja uudishimulikke pilke oli Aljoša algul küll endal tajunud, lakkas varsti tema peale vist mõtlemastki. Seda märgates sattus Aljoša mõnevõrra segadusse. Ta pani venna ükskõiksuse nende vanusevahe ja eriti hariduse erinevuse arvele. Kuid Aljošal oli mõttes ka muud: võib-olla tulenes Ivani nii vähene huvi ja osavõtlikkus veel millestki, mis oli Aljošale sootuks teadmata? Talle tundus millegipärast, nagu oleksid Ivani mõtted olnud kuidagi hõivatud mingist sisimast ja tähtsast asjast, nagu püüdleks ta mingile eesmärgile, mis on talle võib-olla ränkraske, nii et tal on muulegi mõelda kui Aljošale, ja see oligi vahest ainus põhjus, miks ta silmitses Aljošat nii hajameelsel moel. Veel mõtiskles Aljoša ka selle üle, kas pole ehk tegemist haritud ateisti teatud laadi põlgusega tema kui rumalapoolse mungaks püüdleja vastu. Ta teadis kindlalt, et vend on ateist. Selle põlguse peale, kui seda üldse oligi, ei võinud ta küll solvuda, kuid ootas siiski mõningases iseendalegi mõistetamatus ja ärevas hämmelduses, millal tuleb vennal ükskord tahtmine talle lähemale astuda. Vend Dmitri Fjodorovitš aga ilmutas Ivani suhtes õieti väga sügavat lugupidamist ja rääkis temast kuidagi iseäranis suure kaasaelamisega. Temalt kuuliski Aljoša peensusteni tollest tähtsast asjast, mis oli vanemad vennad viimasel ajal tähelepandava ja tiheda sidemega kokku köitnud. Dmitri vaimustusavaldused vend Ivani puhul olid Aljoša silmis seda ilmekamad, et Dmitri oli Ivaniga võrreldes peaaegu täiesti harimatu mees ja nii isiksuse kui ka iseloomu poolest olid nad teineteisele sedavõrd järsud vastandid, et kaht omavahel vähem sobivat inimest oleks olnud võimatu mõtteski kujutleda.
Ja nimelt sel ajal leidis vagamehe erakukambris aset kõikide meie kõnealuse iseäraliku perekonna liikmete kohtumine või õigemini perekonna kokkutulek, millel oli Aljošale erakordne mõju. Mainitud kokkusaamise ettekääne oli tegelikult võlts. Nimelt olid lahkhelid pärandi- ja varaliste vaidluste asjus Dmitri Fjodorovitši ja tema isa Fjodor Pavlovitši vahel jõudnud siis juba nähtavasti lahendamatusse seisu. Suhted olid läinud teravaks ja väljakannatamatuks. Fjodor Pavlovitš oli ilmselt esimesena ja ilmselt naljatamisi avaldanud mõtet, et nad kõik võiksid üheskoos minna vagamees Zossima juurde, ja ehkki nad tema otsest vahetalitust ei tarvitaks, oleks neil seal vahest siiski viisakam kokku leppida, kuna vagamehe seisus ja isik mõjuksid võibolla kuidagi vaigistavalt ja lepitavalt. Dmitri Fjodorovitš, kes polnud kunagi eraklas viibinud ega püha meest oma ihusilmaga näinud, arvas muidugi, et teda tahetakse mingil moel selle vagamehega heidutada; aga kuna ta oli südamepõhjas juba endale ka ise salaja ette heitnud paljusid eriti teravaid ülesastumisi oma vaidlustes isaga viimasel ajal, siis võttis ta väljakutse vastu. Olgu muide öeldud, et tema ei elanud isa majas nagu Ivan Fjodorovitš, vaid omaette, linna teises otsas. Ja juhtumisi oli siis ka Pjotr Aleksandrovitš Miussov, kes sel ajal parajasti meie linnas viibis, Fjodor Pavlovitši mõttest eriti agaralt kinni haaranud. Neljakümnendate-viiekümnendate aastate liberaal, vabamõtleja ja ateist, nagu ta oli, läks ta – võib-olla igavusest, võib-olla lihtsalt kergemeelsest lustist – selle asjaga innukalt kaasa. Äkitselt oli tal tulnud tahtmine heita pilk kloostrile ja „pühakule”. Kuna tema ammused vaidlused kloostriga polnud ikka veel lõppenud ning vägikaikavedu nende valduste piiri ja metsas raiete tegemise ning jõest kala püüdmise õiguse jms. üle kestis ikka veel, kasutaski ta kähku juhust, tuues ettekäändeks, et ta tahaks vaga isa kloostriülemaga isiklikult arutada, kas nende vaidlusi annaks ehk kuidagi sõbralikul meelel lõpetada. Sääraste heade kavatsustega külalist võidi kloostris muidugi suurema tähelepanu ja lahkusega vastu võtta kui mõnd lihtsat uudistajat. Kõikide nendesinaste kaalutluste tagajärjel võis haigele vagamehele, kes viimasel ajal peaaegu üldse enam oma kambrist väljas ei käinud ja haiguse tõttu koguni tavalistele külalistele ära ütles, osaks saada teatud surveavaldus kloostri poolt. Nõnda siis oligi juhtunud, et vagamees oli lõpuks nõustunud ja ka päev kindlaks määratud. „Kes pani mind nende vahemeheks?” sõnas ta vaid naeratades Aljošale.
Kui Aljoša oli kokkusaamise kavast kuulnud, oli ta sattunud suurde segadusse. Sest kui keegi neist protsessijatest ja vaidlejatest oleks üldse suutnud seda kokkusaamist tõsiselt võtta, siis kahtlemata ainult vend Dmitri; kõik teised pidid siia tulema kindlasti vaid kergemeelsetel ning vagamehele võib-olla solvavatelgi eesmärkidel – nõnda nägi seda asja Aljoša. Et vend Ivan ja Miussov tulevad uudishimust, vahest vaid kõige labasemast uudishimust, ja isa arvatavasti mingit narri mängima või tsirkust tegema. Oo, ehkki Aljoša vaikis, tundis ta oma isa juba vägagi hästi ja sügavalt. Ma kordan: see poiss ei olnud sugugi nii lihtsameelne, nagu kõik temast arvasid. Ta ootas kindlaksmääratud päeva raske südamega. Muidugi lootis ta endamisi omas südamepõhjas väga, et kõik need perekondlikud lahkhelid ometi kord mingi lahenduse leiavad. Kuid kõige rohkem muretses ta siiski vagamehe pärast: ta värises tema pärast, tema väärikuse pärast, kartis teda tabavaid solvanguid, eriti Miussovi peeni viisakaid pilkeid ja haritud Ivani üleolevaid ütlematajätmisi, nii nagu ta seda kõike oma vaimusilmas nägi. Aljošal oli olnud koguni tahtmine riskida ja vagameest hoiatada, soov öelda talle midagi nende isikute kohta, kelle tulekut oli oodata, kuid ta mõtles järele ja vaikis. Ta saatis vaid määratud päeva eelõhtul ühe tuttava kaudu vend Dmitrile sõna, et armastab teda väga ja ootab lubadusest kinnipidamist. Dmitri jäi mõttesse, sest ei suutnud meenutada, mida ta küll oli Aljošale lubanud, ning vastas vaid kirjaga, et hoiab end kõigest väest „madalusse laskumast”, ja ehkki ta erakust ja vend Ivanist sügavasti lugu peab, on ta veendunud, et tegemist on mingi just temale seatud lõksuga või vääritu kometimänguga. „Kuid sellegipoolest neelan ennemini keele alla, kui et suhtun tarviliku lugupidamiseta pühasse mehesse, kellest sina nii väga lugu pead,” lõpetas Dmitri oma kirja. Aljošat ei julgustanud see kuigivõrd.
TEINE RAAMAT
Kohatu kokkutulek
I Kloostrisse saabumine
Sellel päeval sattus olema ilus soe ja selge ilm. Oli augusti lõpp. Kohtumine vagamehega pidi toimuma kohe pärast ennelõunast jumalateenistust, umbkaudu kell pool kaksteist päeval. Igatahes polnud meie kloostrikülalised jumalateenistusele ilmunud, vaid jõudsid kohale parajasti kirikust väljatuleku ajaks. Nad saabusid kahe sõidukiga: esimese, toreda kalessiga, mida vedasid kaks uhket hobust, tuli Pjotr Aleksandrovitš Miussov koos oma kauge sugulase, ligemale kahekümneaastase, alles lapseohtu noormehe Pjotr Fomitš Kalganoviga. Kõnealusel noormehel oli kavas astuda ülikooli; ja Miussov, kelle juures ta millegipärast tollal elas, kutsus teda endaga kaasa välismaale, Zürichisse või Jenasse, et mingu seal ülikooli ja tehku kogu kursus läbi. Noormehe otsus ei olnud veel kindel. Ta oli mõtlik ja kuidagi hajevil. Väliselt oli ta meeldiva näoga, tugeva kehaehitusega ja üsna pikka kasvu. Tema pilk paistis vahel kummaliselt liikumatu: nagu kõik väga hajameelsed inimesed, vaatas ta teile teinekord tükk aega lähedalt otsa, kuid ise ei näinudki teid. Ta oli sõnakehv ja natuke kohmetu, kuid juhtus ka seda – muide, ainult nelja silma all –, et ta läks äkitselt kangesti jutukaks, elavaks ja lustakaks, naerdes mõnikord jumal teab mille üle. Kuid niisama kiiresti
