soo,” ütles von Post läbi hammaste. „Nii et talle helistasid, aga mulle mitte.”
Sven-Erik vaikis ja Carl von Post pöördus Anna-Maria poole, kes tõstis pilgu ja vaatas talle rahulikult silma.
Carl von Post surus hambad nii kõvasti kokku, et valus hakkas. Tal oli alati olnud raske aktsepteerida, et selline kääbusnaine on politseinik. Meeskolleegid juurdlusosakonnast paistsid tal lõa otsas olevat ja von Post ei saanud aru, miks. Ja kuidas see naine veel välja nägi. Kõige rohkem üks viiskümmend pikk alates sukatallast kuni üüratult pika hobusenäoni, mis võttis põhimõtteliselt pool keha enda alla. Nüüd veel selle tohutu kõhuga oleks teda paras tsirkuses näidata. Nagu groteskne kuubik, sama pikk kui lai. Väikeste isoleeritud lapi külade põlvkondi kestnud sugulusaretuse paratamatu tagajärg.
Von Post vehkis käega, nagu tahaks oma karme sõnu minema pühkida, ja võttis teise hoiaku.
„Kuidas sa end tunned, Anna-Maria?” küsis ta, manades näole pehme hooliva naeratuse.
„Hästi,” vastas naine ilmetult. „Ja ise?”
„Arvata võib, et press on umbes tunni pärast kohal. Sellest tuleb üks ilge mäsu, nii et rääkige, mida te siiani teate, nii mõrvast kui ohvrist, sest ma tean põhimõtteliselt vaid seda, et ta oli kuulus usutegelane.”
Carl von Post istus ühele sinistest toolidest ja võttis kindad käest.
„Las Sven-Erik räägib,” vastas Anna-Maria lühidalt, kuid mitte ebasõbralikult. „Minu koht on nüüd kirjutuslaua taga, kuni tähtaeg käes. Ma tulin Sven-Erikuga kaasa, sest ta palus, ja kaks paari silmi on siiski rohkem kui … no tead isegi. Ja nüüd pean ma kusele minema. Vabandage mind.”
Ta märkas rahuldusega pingutatud naeratust von Posti näol, kui ta tualeti poole minema hakkas. Mõelda, et sõna „kusele” selle mehe kõrvu nii väga kriibib. Ta võis kihla vedada, et von Posti proua sihtis pissides juga vastu portselani, et sorin vaese prokuröri kõrvakestesse ei kostaks. Mees või asi.
„No jah,” ütles Sven-Erik, kui Anna-Maria oli läinud, „näed ju isegi, ega meie ka palju rohkem ei tea. Keegi tappis ta ära. Ja ikka põhjalikult, kui nii võib öelda. Ohver on Viktor Strandgård, või Paradiisipoiss, nagu teda kutsuti. Tema on selle hiigelkoguduse suur tõmbenumber. Üheksa aastat tagasi sattus ta hirmsasse autoõnnetusse. Ta suri haiglas. Süda seiskus ja puha, aga nad said talle jälle elu sisse ja siis teadis ta rääkida, mis temaga operatsiooni ja elustamise ajal toimus, noh et arst oli oma prillid ära kaotanud ja muud sellist. Ja siis ta rääkis, et ta oli taevas. Ta olevat kohanud ingleid ja Jeesust. No ja siis said üks operatsioonil osalenud medõde ja talle otsa sõitnud naine päästetud ja korraga oli kogu Kiruna üks suur usujüngrite koosolek. Kolm kõige suuremat vabakogudust ühinesid üheks Väeallika kirikuks. Kogudus kasvas ja viimastel aastatel ehitasid nad selle kiriku, rajasid oma kooli ja lasteaia, korraldasid suuri äratuskoosolekuid. See toob üle mõistuse palju raha sisse ja siia tuleb inimesi kogu maailmast. Viktor Strandgård on, või õigemini oli koguduses täiskohaga tööl ja andis välja bestselleri …”
„Taevasse ja tagasi, Heaven and back.”
„Täpselt. Ta on nende kuldvasikas, temast on kirjutatud nii Expressenis kui ka Aftonbladetis, nii et see lugu jõuab nüüd kindlasti lehtedesse ja telekasse.”
„Just,” ütles von Post ja tõusis kannatamatul ilmel püsti. „Ma ei taha, et pressile midagi lekiks. Ma tegelen meediaga ise ja ma tahan, et sa raporteerid mulle pidevalt, mis ülekuulamistel ja muidu ilmsiks tuleb, saad aru, kõigest raporteerid minule. Kui ajakirjanikud ühendust võtavad, võid öelda, et ma annan täna kell kaksteist kirikutrepil pressikonverentsi. Mida sa ise järgmiseks teed?”
„Me peame Viktori õe kätte saama, tema leidis ta. Ja siis tuleb rääkida koguduse kolme pastoriga. Kohtuarst sõidab praegu autoga Luleåst siiapoole, ta peaks iga hetk kohale jõudma.”
„Hästi. Ma tahan poole kaheteistkümneks raportit surmapõhjuse ja võimaliku sündmuste käigu kohta, ole siis telefoni juures valmis. See on kõik. Kui te olete siin lõpetanud, siis ma vaatan ise veidi ringi.”
„OLE NÜÜD,” ÜTLES Anna-Maria Mella Sven Erik Stålnackele. „Ikka parem kui purjus mootorsaanijuhte üle kuulata.”
Tema Ford Escort ei olnud käima läinud ja Sven-Erik sõidutas teda koju.
Parem ongi, mõtles Anna-Maria. Ma pidingi teda utsitama, et ta ei kaotaks tööisu.
„See igavene von Postipoiss,” ütles Sven-Erik nägu krimpsutades. „Nii kui mul temaga pistmist on, tahaksin tööl kõige peale sülitada ja lihtsalt viilida, kuni on aeg koju minna.”
„Ära nüüd rohkem tema peale mõtle. Mõtle parem Viktor Strandgårdi peale. See hull, kes ta ära tappis, on vabaduses ja sina pead ta üles leidma. Las see Postipoiss karjub ja lärmab ja räägib ajakirjanikega. Meie teame, kes tegelikult töö ära teeb.”
„Kuidas ma saan tema peale mitte mõelda? Ta tiirutab ju pidevalt mul pea kohal nagu kull.”
„Ma tean.”
Anna-Maria vaatas autoaknast välja. Tänavaäärsed majad magasid alles pimeduses. Ainult mõned üksikud aknad olid valged. Siin-seal rippusid veel mõned oranžid pabertähed. Sel aastal ei olnud keegi sisse põlenud. Kaklusi ja draamasid oli ette tulnud, aga ei midagi hullemat kui tavaliselt. Tal oli natuke süda paha. Ta oli juba tund aega ärkvel olnud, kuid polnud ikka veel midagi söönud. Ta taipas, et ei jälginud enam Sven-Eriku juttu, ja püüdis nüüd meenutada. Sven-Erik oli küsinud, kuidas tema koostöö von Postiga oli sujunud.
„Mul ei olnud temaga eriti pistmist,” ütles Anna-Maria.
„Pagan, Anna-Maria, mul on sinu abi vaja. Selle juhtumi pärast hakatakse meile niigi tohutult survet avaldama ja siis veel see kubjas kukil. Just nüüd kuluks kolleegi tugi ära.”
„See on nüüd küll puhas väljapressimine.”
Anna-Maria ei suutnud naeru tagasi hoida.
„Ma teen, mida vaja. Pressin välja ja ähvardan. Muide, sulle tuleb liigutamine ainult kasuks. Sa võiksid ju vähemalt õega vestlemisel juures olla, kui me ta üles leiame. Aita mul lihtsalt otsa peale saada.”
„Muidugi aitan. Helista, kui olete ta üles leidnud.”
Sven-Erik kummardus rooli kohale ja vaatas öötaevasse.
„On alles kuu,” muheles ta. „Praegu peaks hoopis väljas rebaseid varitsema.”
ADVOKAADIFIRMAS MEIJER & DITZINGER võttis Rebecka Martinsson Maria Taube käest telefonitoru vastu.
Mingi muumitroll, oli Maria öelnud. Aga muumitrolle oli ju vaid üks. Ta nägi vaimusilmas tömbi ninaga muuminukku.
„Rebecka Martinsson.”
„Siin Sanna. Ma ei tea, kas sa oled juba uudiseid kuulnud, aga Viktor on surnud.”
„Jah, ma just kuulsin. Tunnen kaasa.”
Vaistlikult võttis Rebecka laualt pastaka ja kirjutas kollasele lipikule: ütle ei! EI!
Teises otsas hingas Sanna Strandgård sügavalt sisse.
„Ma tean, et me pole ammu suhelnud. Aga sa oled siiani mu lähim sõber. Ma ei teadnud,
