Päikesetorm. Åsa Larsson

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Päikesetorm - Åsa Larsson страница 5

Päikesetorm - Åsa Larsson

Скачать книгу

mitte, kui sa sellisel puhul helistad,” vastas ta leebelt ja surus käe silmadele. „Nii et sina leidsid ta?”

      „See oli jube,” ütles Sanna madala kõlatu häälega. „Ma läksin hommikul kella kolme paiku kirikusse. Ta pidi minu ja tüdrukutega õhtust sööma, aga jäi tulemata. Siis ma mõtlesin, et küllap ta unustas. Sa ju tead, milline ta on, kui ta üksi kirikus palub, siis ununeb tal aeg ja ruum. Ma ütlen talle ikka, et niimoodi saab kristlane olla ainult siis, kui oled noor, meesterahvas ja sul pole lapsi, kelle eest vastutada. Minul on ainult WC-s aega palvetada.”

      Ta jäi korraks vait ja Rebecka mõtles, kas ta taipas ehk ise, et oli just rääkinud Viktorist nii, nagu oleks too ikka veel elus.

      „Aga siis ma ärkasin keset ööd üles,” ütles Sanna. „Ja justkui tundsin, et midagi on juhtunud.”

      Ta vakatas ja hakkas üht vaimulikku laulu ümisema.

      Rebecka pilk jäi pidama arvutiekraani väreleval tekstil. Tähed vabastasid end oma seostest, grupeerusid ümber ja moodustasid pildi Viktor Strandgårdi verega kaetud inglinäost.

      Sanna Strandgård hakkas uuesti rääkima. Tema hääl oli õhuke nagu septembrijää. Rebecka tundis selle hääle ära. Sileda pinna all virvendas must külm vesi.

      „Ta käed olid maha raiutud. Ja tema silmad olid … ah, see kõik oli nii imelik. Kui ma ta ümber pöörasin, oli ta kukal täiesti … Ma hakkan vist hulluks minema. Ja politsei otsib mind taga. Nad käisid täna hommikul mul kodus, aga ma ütlesin tüdrukutele, et nad oleksid hiirvaikselt, ja me ei teinud ust lahti. Politsei ilmselt arvab, et mina tapsin oma venna. Ma võtsin tüdrukud ja sõitsin kodust ära. Ma kardan väga, et kukun kokku. Aga see pole veel kõige hullem.”

      „Ah nii?” küsis Rebecka.

      „Sara oli juures, kui ma ta leidsin. Jah, Lova ka, aga tema magas kelgu peal kiriku ees. Ja Sara on täielikus šokis. Ta ei räägi. Ma püüan temaga kontakti saada, aga ta ainult istub, vaatab aknast välja ja paneb juukseid kõrva taha.”

      Rebecka tundis, kuidas kõhus keerama hakkab.

      „Jumal küll, Sanna! Otsi abi! Helista psühhiaatriasse ja palu erakorralist abi. Nii sina kui tüdrukud vajate praegu tuge. Ma tean, et see kõlab dramaatiliselt, aga …”

      „Ma ei saa, sa ju tead,” soigus Sanna. „Ema ja isa ütlevad, et ma olen peast segi läinud, ja üritavad mult lapsed ära võtta. Sa ju tead, millised nad on. Ja kogudus on ju täielikult psühholoogide ja haigla ja muu sellise vastu. Nad ei saaks ilmaski aru. Ma ei julge politseiga rääkida, nad teevad kõik ainult hullemaks. Ja ma ei julge telefonile vastata, sest äkki helistab mõni ajakirjanik. Ärkamise alguses oli ju palju selliseid, kes helistasid ja väitsid, et Viktoril on hallutsinatsioonid ja et ta on napakas.”

      „Aga sa ju mõistad, et sa ei saa end varjata,” püüdis Rebecka teda veenda.

      „Ma ei suuda, ma ei suuda,” ütles Sanna pigem nagu iseendale. „Anna andeks, et ma helistasin ja sind tülitasin, Rebecka. Tee nüüd oma tööd edasi.”

      Rebecka vandus endamisi. On alles üks kuradima jama.

      „Ma tulen,” ohkas ta. „Sa pead politseiga rääkima. Ma sõidan sinna ja olen sulle toeks, okei?”

      „Okei,” sosistas Sanna.

      „Kas sa autoga sõita suudad? Kuidas oleks, kui sa sõidaksid Kurravaarasse minu vanaema majja?”

      „Ma lasen ühel sõbral end ära viia.”

      „Hästi. Seal ei ole talvel kunagi kedagi. Võta Sara ja Lova kaasa. Sa ju mäletad, kus võti on. Tee pliidi alla tuli. Ma jõuan pärastlõunal. Kas pead seni vastu?”

      Rebecka pani toru ära ja jäi ainiti telefoni vahtima. Sees oli tühi ja segane tunne.

      „Pagan võtaks, ma ei suuda seda uskuda,” ütles ta Maria Taubele. „Ta ei pidanud mind isegi paluma.”

      Rebecka heitis pilgu käekellale. Siis sulges ta silmad, hingas nina kaudu sisse, ajas pea püsti, lasi õhu suu kaudu välja ja langetas õlad. Maria oli näinud teda ka varem nii tegemas. Enne läbirääkimisi ja tähtsaid kohtumisi. Või kui ta kuklas tiksuva tähtaja tõttu ööde kaupa töötas.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis Maria.

      „Ma parem ei küsi seda enda käest.”

      Rebecka raputas pead ja pööras pilgu aknast välja, et vältida Maria murelikke silmi. Sisimas hammustas ta kõvasti huulde. Vihm oli järele jäänud.

      „Kullakene, sa ei pea kogu aeg nii tubli olema,” ütles Maria pehmel toonil. „Vahel peab asjadel lihtsalt minna laskma ja kas või natuke karjuma.”

      Rebecka mudis süles oma käsi.

      Minna laskma, mõtles ta. Aga mis siis, kui avastad, et see minek enam ei lõppegi? Ja mis siis saab, kui ei suuda enam karjumist järele jätta? Ühtäkki oled viiskümmend. Rohtusid täis pumbatud. Kusagil hullumajas luku taga. Ja kisa su peas ei vaiki enam iial.

      „See oli Viktor Strandgårdi õde,” ütles ta ja imestas ise, kui rahulikult ta hääl kõlas. „Ta ütles, et tema leidis Viktori kirikust. Ma saan aru, et tema ja ta tütred vajavad praegu tuge, nii et ma võtan mõned vabad päevad ja sõidan sinna. Ma võtan arvuti kaasa ja teen seal tööd.”

      „See Viktor Strandgård oli sealkandis vist päris kuulus?” küsis Maria.

      Rebecka noogutas.

      „Tal oli surmalähedane kogemus ja pärast seda toimus Kirunas religioosne plahvatus.”

      „Ma mäletan,” ütles Maria. „Sellest kirjutati õhtulehtedes. Ta käis taevas ära ja rääkis, et näiteks ei saa seal alla kukkudes haiget, sest maa võtab vastu nagu süli. See oli minu meelest päris tore.”

      „Mhmh,” jätkas Rebecka. „Ja ta ütles, et ta saadeti maapealsesse ellu tagasi, et ta räägiks Jumala suurtest plaanidest seoses kristlusega Kirunas. Seal leidvat aset suur ärkamine, mis levivat põhjast üle maailma. Imed hakkavat sündima, kui kogudused ühinevad ja usuvad.”

      „Mida nad usuvad?”

      „Jumala väge. Visiooni. Viimaks ühinesidki kõik usklikud ja rajasid uue koguduse, Väeallika. Ja sellest peale oli kogu Kiruna üks suur äratuskoosolek. Viktor kirjutas raamatu, mida tõlgiti paljudesse keeltesse. Ta jättis oma õpingud sinnapaika ja hakkas jutlustama. Kogudus ehitas uue kiriku, Kristallkiriku, mis pidi meenutama jääkirikut ja jääskulptuure, mida igal talvel Jukkasjärvis ehitatakse. Eelkõige ei tohtinud see meenutada Kiruna kirikut, mis on seest väga pime.”

      „Ja sina? Kas sa kuulusid ka sinna?”

      „Ma olin Misjonikiriku liige juba enne Viktori õnnetust. Nii et ma kuulusin sinna algusest peale.”

      „Ja nüüd?” küsis Maria.

      „Nüüd olen ma pagan,” naeratas Rebecka rõõmutult. „Pastorid ja kogudusevanemad käskisid mul kogudusest lahkuda.”

      „Miks ometi?”

      „Pikk ja hoopis teine jutt.”

      „Olgu,” ütles Maria venitades.

Скачать книгу