mend
Helle Ruusing
peatoimetaja, Riigikogu Kantselei infotalituse infonõunik
Tänavu möödus kakskümmend aastat paljudest taasiseseisvunud Eestile olulistest sündmustest: põhiseaduse kehtima hakkamisest, Riigikogu tööle asumisest, presidendi valimisest, ka Eesti kroonist. Viimasel kümnel aastal olime hõivatud eeskätt raha teenimisega ja seejärel pusisime majandusraskustega igaüks omaette. Piisas kinnitusest, et meie riigi majandus ja rahandus on korras. Tundus, et see lahendab kõik muud mured. Rõõmu teeb, et nüüdseks oleme rahvana uuesti ärganud ja valmis kaasa rääkima paljudes riigielu küsimustes nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Pärast pikka vaikust mõjub kõnelemine ehk liiga valjuhäälsena ja kakofoonilisena. Tegelikult on iga liiki protestid, ka streigid, miitingud ja proklamatsioonid demokraatia osa. Eestist suuremas riigis neile vaevalt otsitaks mõistlikke väljundeid riigipea juhitud ümarlaual. Kriitika riigi toimimise, ammugi mõne erakonna või poliitiku kohta pole oma riigi vastasus. Pigem on see ajendatud soovist asju paremaks muuta. Kahekümne aastaga on maailm palju muutunud. Autoriteete enam nii palju ei respekteerita – kui inimene millegi, sealhulgas poliitika kohta oma arvamust avaldab, soovib ta sellele kiiresti tagasisidet. Poliitikas kaasa rääkida soovijaid ei rahulda võimalus nelja aasta tagant valimiskastide juures otsus teha. Seepärast peab esindusdemokraatia samuti muutuma. Tuleb leida formaadid, mis lubaksid kodanikelt tulnud arvamustel tulemuslikumalt parlamendi otsustusprotsessides kaasa rääkida ja arvestatud saada. Viis, kuidas võimustruktuurides otsuseid langetatakse, peab olema avalik ja arusaadav, nii kaasamist kui ka ärihuvide esindamist silmas pidades. Mida universaalsemad ja subjektiivsust vältivamad on reeglid, seda parem. Need on ülesanded, mille lahendamine kindlasti mahendab praeguseks kujunenud võimu ja kodanikuühiskonna vastasseisu. Teatud vastuolu kindlasti jääb, ja on hea, et jääb, sest rahulolematus olemasolevaga on edasiviiv jõud.
Seekordses vestlusringis rääkisid endised Riigikogu liikmed Jüri Adams, Liia Hänni ja Ott Lumi Eesti demokraatia praegusest seisust, erakonnasüsteemi probleemidest ja lahendustest.
Ajakirjas analüüsitakse Riigikogu kahekümne aasta tegemisi mitme kandi pealt. Vaadeldakse Riigikogu usaldusväärsuse muutumist ja selle seoseid riigi teiste institutsioonide, sotsiaaldemograafiliste näitajate ning majanduse olukorraga. Analüüsitakse parlamenti skaalal tööparlament versus kõneparlament. Seadusloome osa vähenemine on toonud kaasa Riigikogu töömahu suurenemise järelevalve valdkonnas. Üldiselt ei erine Riigikogu teistest Kesk- ja Ida-Euroopa parlamentidest, kahekümne aastaga on välja kujunenud tüüpilised lääne demokraatiatega sarnased mustrid. Ühiskonnale oluliste teemade tõstataja roll ja ühiskonnas sündinud ideede arutelu koht tahab veel edasiarendamist. Usun, et Riigikogu on selles institutsioonina õppimisvõimeline. Lisaks nimetatud teemadele käsitleme ka õiguskomisjonis kahekümne viimase aastaga tehtut ning meenutame Riigikogu liikme välislähetusi 1994. ja 1995. aasta vahetusel. Eelretsenseeritud artiklis analüüsib Ero Liivik rahvaalgatuse seadustamise menetlemist Riigikogus aastail 2003–2008.
Aasta 2012 oli oluline ka selle poolest, et taas loeti meid üle rahvana. Tulemus ei olnud üldiselt halb, kuid näitas suundumusi, mis pikema aja jooksul muret tekitavad. Rahvaloenduse metoodika autor Ene-Margit Tiit analüüsib selle numbri essees rahvastikuprotsesse läbi kõigi Eesti alal toimunud rahvaloenduste. See annab võimaluse mõndagi probleemi, sealhulgas eestlaste arvu natuke rahulikumalt suhtuda. Viimane rahvaloendus näitas, et riigi ees seisab mitmeid sise- ja välisrändega seotud probleeme. Lahendused neile probleemidele ei pruugi olla lihtsad ja ühiskonnas üheselt aktsepteeritavad.
Ajakirjas leiab lugeja artiklid mitmikkodakondsusest, naiste tööturule naasmise võimalustest ja töövõimetuskindlustusest. Juttu tuleb koosvalitsemise eelistest maksukogumise ja politseitöö valdkonnas, Euroopa föderaliseerumisest ning araabia revolutsioonidest. Eelretsenseeritud artikkel Veiko Lemberilt ja Tarmo Kalvetilt analüüsib riigihangete rolli innovatsiooni toetamisel.
Eesti riiki on taastatud kakskümmend aastat. Välja on tulnud toimiv riik. Mis peamine, selle riigi kodanik saab soovi korral riigivõimu mõjutada. Oleme liiga väikesed, et olla ükskõiksed.
Pilguheit äsjasele rahvaloendusele
Ene-Margit Tiit
Tartu Ülikooli emeriitprofessor, statistikaameti vanemmetoodik, rahvaloenduse metoodikajuht
Rahvaloendusi on maailmas korraldatud lugematul hulgal. Osa neist on dokumenteeritud ja sellega on need ajalooliselt tõestatud, osa on jäänud ajaloo hämarusse. Miks korraldasid meie kauged esivanemad niisuguseid rohkesti aega ja ressursse nõudvaid ettevõtmisi, kuigi neist ei tõusnud käegakatsutavat tulu ja veelgi enam, neist ei jäänud ka kaugelt nähtavaid mälestusmärke? Ei saa ju aastatuhandete vanuseid kiilkirjadega kaetud savitahvlite hunnikuid, kivilasu linna keskväljakul või taimejuurtest kokku seotud sõlmepuntraid võrrelda väärikate ehitiste ja monumentidega, mida valitsejad oma hiilguse tõestamiseks ja (või) taevaste jõudude lepitamiseks püstitasid.
Rahvaloendused on kindlasti inimkonna vanimad ja suurejoonelisimad statistikatööd, tänu millele võib statistikat lugeda inimkonna vanimate teaduste hulka. Selleks et rahvaloendust korraldada, oli vaja vaid ühte – piisavalt võimast (ulatuslikku) arvusüsteemi, mis lubas loendada kümnete ja sadade tuhandeteni, suuremate rahvaste (Hiina) puhul miljoniteni. Kindlasti oli tarvis tunda ka elementaarset aritmeetikat, vähemalt liitmist. Kirjaoskus polnud loenduse korraldamiseks tingimata vajalik, sellepärast ei tea me ka tõenäoliselt midagi vanimatest loendustest.
Milleks loendusi korraldati? Arvatavasti oli teadmine alluva rahvahulga arvukusest tähtis valitsejale, kes selle kaudu tunnetas enese võimu. Võib-olla kasutas ta seda teavet ka sõjakäikude või suuremate ehitiste planeerimisel. Viimast hüpoteesi toetab ajalooline teave selle kohta, et eelmise aastatuhande alguses mõnes Euroopa riigis loendatigi üksnes mehi. Igatahes on teatava ajaloolise arengu saavutanud ühiskonnad kõikjal hakanud huvi tundma enda, s.o rahvastiku arvukuse vastu.
Tänapäeval on loenduste korraldamine suurel määral ülemaailmne üritus, neid koordineerib ÜRO, kelle eestvõttel toimuvad loendused viimase poolsajandi vältel perioodiliselt iga kümne aasta järel võimalikult paljudes riikides. 2010/2011. aasta loenduste voorus oli 1. septembriks 2012 loendatud 6 122 555 649 inimest (hinnanguliselt 87,5 protsenti maailma rahvastikust). Loendus oli toimunud 188 riigis (kaasa arvatud kõik suurriigid), kavandatud 40 riigis ja toimumine pole selge vaid seitsmes riigis.
Ühtsete põhimõtete alusel kogutud usaldusväärsed loendusandmed on rahvusvahelistele organisatsioonidele äärmiselt vajalikud Maa ressursside, sealhulgas inimvara hindamiseks (näiteks meilegi tuttav inimarengu aruanne) ja prognooside tegemiseks.
Nagu nimigi ütleb, on rahvaloenduse olulisi eesmärke saada teada rahvaarv, kuid kindlasti pole see ainus. Tänapäeval on vaja teada rahvastiku koostist paljude näitajate lõikes – soo ja vanuse, perekonnaseisu, hariduse, rahvuse, ühiskondliku seisundi, ametioskuste ja mitmete muude näitajate järgi. Loendamisele kuuluvate tunnuste loetelu on aja jooksul ühiskondliku korralduse ning väärtushinnangute muutudes teisenenud. Näiteks on nüüdseks täiesti unustuse hõlma vajunud seisus (mida mõõdeti kahel esimesel rahvaloendusel ka Eestis), rahvusvaheliselt kohustuslike tunnuste hulka ei kuulu enam rahvus, emakeel ja usk, seadusliku perekonnaseisu kõrvale asetub järjest võimsamalt tegelik perekonnaseis. Üha suurema osa inimeste elus omandab olulise kaalu ränne, nii riigi sees kui ka rahvusvaheline. Rahvusvaheline ränne on tähtis rahvastiku arengut üleilmselt kujundav tegur, seetõttu on selle mõõtmine, hindamine ja ennustamine väga vajalik.
Rahvaloendustega kombineeritakse tihti ka täiendavaid andmekogumisi. Paljudes riikides loendatakse rahvaloenduste ajal ka eluruume, tehes ühtlasi selgeks riigi elanike elamistingimused ja nende kvaliteedi. Mõnes
