vaid ligemale 850 000 inimest, kusjuures eestlaste osakaal oli kõrgem kui kunagi varem, sest sõja käigus oli lahkunud suur osa teistest rahvustest inimesi.
Järjekordne rahvaloendus toimus 15. jaanuaril 1959. aastal, seega pisut enam kui 17 aastat pärast 1941. aasta loendust, nüüd juba nõukogude aja tingimustes ja Moskva korraldusel. Võis oodata, et rahvaarv on eelmise loendusega võrreldes märgatavalt suurenenud, kuid arvuliselt oli tulemus siiski üllatav. Vahepeal toimunud massiküüditamistest, territooriumi vähenemisest ja sõjajärgse perioodi võrdlemisi kõrgest suremusest hoolimata oli rahvaarv Eestis suurem kui kunagi varem loendatud – 1 196 791 inimest. Põhjalikult oli muutunud rahvastiku rahvusstruktuur: eestlaste osakaal oli kahanenud 74,5 protsendini, eestlasi oli alla 900 000, seega vähem kui eelmistel selle sajandi loendustel. Venelaste osakaal oli kasvanud 20 protsendini (Eesti territooriumil ilma Petserimaata oli see varem olnud 4 protsenti). Märgatavalt oli suurenenud soomlaste, sealhulgas ingerlaste ja karjalaste osa (1,4 %), täiesti uued rahvusrühmad olid ukrainlased (1,3 %) ja valgevenelased (1 %).
Kolm järgmist rahvaloendust, mis toimusid enam-vähem regulaarselt 10-aastaste vahedega, ei pakkunud üllatusi. Taas toimis regulaarne jooksev rahvastikustatistika, väga täpselt peeti arvet inimeste paiknemise kohta, arvestati sünde, surmasid ja rännet (ka nõukogude vabariikide vahelist rännet, mida võib Eesti suhtes tinglikult välisrändeks nimetada) ja nii olid rahvaloenduste tulemused asjassepühendatuile võrdlemisi hästi ennustatavad. Rahvastiku arvukust ja struktuuri mõjutas peamiselt massiivne sisseränne, mis oli küll kombineerunud samuti arvuka väljarändega, kuid sellegipärast on rändesaldo praktiliselt kõigil aastail positiivne, kõikudes mõne tuhande ja mõneteist tuhande vahel. Kuigi enamik statistikatulemusi (sh rahvaloenduste andmed) oli lubatud ainult ametlikuks kasutamiseks ja publikatsioonid läbisid eeltsensuuri, olid rahvastiku arengu suundumused avalikkusele üldjoontes siiski teada.
15. jaanuaril 1970 toimunud rahvaloendusel selgus, et Eesti elanikkond on suurenenud 13,3 protsendi võrra, siin elas 1 356 079 inimest. Eestlaste arv oli kasvanud 925 157-ni, osatähtsus rahvastikus oli 68,2 protsenti, venelasi oli 24,7 protsenti, ukrainlasi 2,1 protsenti ja valgevenelasi ning soomlasi kumbagi 1,4 protsenti.
17. jaanuaril 1979 toimunud rahvaloendusel selgus, et Eesti elanikkond on kasvanud 8 protsendi võrra, siin elas 1 464 476 inimest. Eestlaste arv oli kasvanud 947 812-ni, osatähtsus rahvastikus oli 64,7 protsenti, venelasi oli 27,9 protsenti, ukrainlasi 2,5 protsenti, valgevenelasi 1,6 protsenti ja soomlasi 1,2 protsenti.
12. jaanuaril 1989 toimunud rahvaloendusel selgus, et Eesti elanikkond on suurenenud 6,9 protsendi võrra ja ületanud pooleteise miljoni piiri: siin elas 1 565 662 inimest. Eestlaste arv oli suurenenud 963 281-ni, kuid osatähtsus rahvastikus oli langenud 61,5 protsendini; venelasi oli 30,3 protsenti, ukrainlasi 3,1 protsenti ning valgevenelasi 1,8 protsenti. Soomlaste, samuti sakslaste ja juutide osatähtsus oli vähenenud kojusiirdumise võimaluse tõttu.
Järgnes taas pöördeline sündmus – Eesti taasiseseisvumine ja sellele järgnenud väljaränne esialgu itta, hiljem läände. Oli põhjust põnevusega oodata järgmise, 2000. aasta rahvaloenduse tulemusi.
Üle 66 aasta korraldasid rahvaloendust jälle eestlased ise. Ettevalmistused olid põhjalikud ja kestsid mitu aastat. Jälgiti nii rahvusvahelisi soovitusi kui ka sõjaeelses vabariigis kujunenud traditsioone. Uurijad esitasid täiendavaid küsimusi, tarvis oli põhjalikult kirjeldada rahvastiku põlvnemist, selleks esitati küsimusi isiku vanemate sünnikoha kohta. Kogu tegevust iseloomustab põhjalikkus, ka küsimustikud on põhjalikumad kui kunagi varem.
Kuigi sünde ja surmasid arvestati sama täpselt kui varem, oli iseseisvumisele järgnenud aastatel avanenud piiridega seoses kaotsi läinud täpne rändearvestus. Ühelt poolt polnud täpselt registreeritud iseseisvumisjärgne idasuunaline ränne, eriti selle militaarne osa (sõjaväelaste pered ja isikud, keda varem oli loetud Eesti elanikkonna hulka). Teiselt poolt oli kaotatud elukoha registreerimise kohustus (kui nõukogulik igand), seetõttu inimeste välismaale lahkumisest ei tarvitsenud jälgi jääda.
Loendustulemuste ennustamisel jagunesid rahvastikustatistikud kaheks: oli neid, kes uskusid, et loenduse käigus leitav rahvaarv on jooksvast arvestusest suurem, ning neid, kes arvasid vastupidist.
Esimene taasiseseisvunud Eesti rahva ja eluruumide loendus toimus 31. märtsil 2000. Algselt pidi see olema jaanuaris, kuid ettevalmistused võtsid eeldatust kauem aega. Enne loendust korraldati eelloendus, mille tulemusena tehti ankeeti hulk muudatusi. Loenduse metoodika ei erinenud palju varasematest: andmed koguti silmast silma küsitluse teel loenduslehtedele, mida loendajad loendatavate kodukülastustel täitsid, hiljem skaneeriti need arvutisse.
Loenduse tulemusena selgus, et Eesti püsielanike arv oli kahanenud 1 370 052 inimeseni ehk eelmise rahvaloendusega võrreldes 12,5 protsendi võrra väiksem. Eriti šokeeriv oli see, et loendustulemusena saadud rahvaarv oli ligi 60 000 inimese võrra väiksem ka eelmise loenduse andmetel jooksva statistika põhjal arvutatust. Osaliselt õnnestus seda vahet selgitada registreerimata väljarändega. Loenduse kvaliteedi kontrollimiseks korraldatud järelloendusel ilmnes, et osa loendamisele kuuluvatest inimestest (vähemalt 1,2 %) oli jäänud mitmesugustel põhjustel loendamata, s.t loendus oli alakaetud.
Loenduse tulemusena selgus veel, et eestlaste arv oli vähenenud 930 219-ni, kuid nende osatähtsus oli suurenenud 67,9 protsendini. Venelasi oli nüüd 25,6 protsenti, ukrainlasi 2,1 protsenti ja valgevenelasi 1,3 protsenti, kõiki teisi rahvusi alla ühe protsendi. Seega oli rahvastiku rahvuslik koostis 2000. aastal üsna sarnane 1970. aastal tuvastatuga, erinev oli aga rahvastiku vanusejaotus. Oli alanud rahvastiku vananemine, eriti oli vähenenud laste osatähtsus.
Viimatise, 2011. aasta loenduse ettevalmistused algasid üpris varakult, juba 2006. aastal. Kõigepealt tuli lahendada loenduse metoodika küsimus. Mitmes naaberriigis – Soomes, Rootsis ja Taanis – korraldati loendusi registripõhiselt, inimeste küsitlemise asemel võeti nende kohta andmed registritest. Seda suutsid teha siiski vähesed riigid, kus registrid olid olnud kasutusel juba aastaid ja nende kvaliteet oli vajalikul tasemel. Suhteliselt õnnelikus seisus oli selles mõttes Soome, kus registrid olid loodud võrdlemisi vara, eelmise sajandi lõpukümnenditel ning isikute ja eluruumide seos oli registrisse kantud otse rahvaloenduse andmete põhjal. Registrite head kvaliteeti Põhjamaades toetab ka elanikkonna lojaalsus ja stabiilsele ühiskonnale omane registrikultuur.
Kuigi Eestis oli viimase kümnendi jooksul loodud hulk toimivaid registreid – olulisemad neist rahvastikuregister, haigekassa register, maksukohustuslaste register, hariduse infosüsteem, ehitisregister jmt –, polnud seni hinnatud nende kvaliteeti ega analüüsitud koostoimet (seda takistas äärmiselt range andmekaitse, mis välistas mitme registri kooskasutuse).
Leidus optimiste, kes pärast 2000. aasta loendust ennustasid, et see oli viimane tavaloendus Eestis ja edaspidi hakkavad toimuma registripõhised loendused. Mõte meeldis valitsusringkondadele, sest registrite põhjal elluviidud loendused on tavaloendustest märksa odavamad. Aastail 2006–2008 tehtud Eesti registrite analüüsid koos kavandatava loendusprogrammi koostamisega (milles arvestati ka Euroopa Liidu Statistikabüroo Eurostati nõudeid ja soovitusi) selgus, et registripõhise loenduse tegemine 2010/2011. aasta loendusvoorus ei ole Eestis võimalik. Kõige olulisemad põhjused olid järgmised:
– rahvastikuregistris olid vähemalt 20 protsendi isikute aadressid puudulikud või ekslikud;
– aadresside kuju ja kirjapilt eri registrites (rahvastikuregister, ehitisregister, maa-amet) ei olnud ühitatav;
– hariduse andmed olid Eesti hariduse infosüsteemis (EHIS) olemas ainult noorte, s.t käesoleval sajandil mingi taseme hariduse omandanud isikute kohta;
– üheski
