osutuda selg sirgu lüüa ja valmis olla võimust loobuma. Viimasel ajal toimunud klammerdumine võimu külge on paraku tähendanud, et paljud riigi arenguks olulised otsused lükatakse määramatuks ajaks edasi. Kuidas see valijaskonnas vastu kajab? Valijad leiavad, et kõik nad on seal ühtemoodi: nendele on kõige tähtsam võim. Valijatel kaob võime erakondade vahel vahet teha, ja see ei ole valijate süü. Erakondadele on väga oluline säilitada kindel liin, mis näitab, milliste väärtuste ja poliitilise visiooni eest nad ühiskonnas seisavad.
J. Adams: Kartellistumise kui nähtuse üks võimalik uurimissuund võiks olla selle võrdlemine Eestimaa Kommunistliku Parteiga nõukogude võimu viimastel aastakümnetel, kus ilmnes, et kompartei Eesti NSV kohalikus organisatsioonis oli vähemalt neli selgesti eristuvat allosist: kolhoositiib, majandustiib, ideoloogiline tiib ja siinsete vene kolonistide tiib. Kõik need tiivad olid omavahel vaenujalal, nende vahel käis sisevõitlus, kuigi ühiskonna mittekommunistliku osa suhtes esinesid nad kahtlemata ühisrindena. Praeguse kartelli nähtuse kohta võiks öelda, et see just kui imiteerib komparteid. Kui erakonnatemaatika juurde tagasi tulla, siis praegu nõuab seadus erakonnana tunnustamise eeldusena vähemalt tuhande liikme olemasolu ja juriidilise isiku staatust. Sõjaeelses Eesti Vabariigis ei pidanud erakond olema juriidiline isik, ei olnud vaja ka mingit erilist riigipoolset tunnustamist. Erakonnaks kuulutamine toimus sellisel moel, et vähemalt kolm Eesti Vabariigi kodanikku kirjutasid alla teatele, mis sisaldas loodava erakonna nime, ja andsid selle dokumendi sisse lähemasse politseiasutusse. Nii oligi riigi silmis uus erakond olemas. Meil kehtiva tuhande liikme nõudega võrreldes tundub tookordne kolme liikme miinimumnõue uskumatult väiksena.
Erakondades võib eristada kolme tüüpi liikmeid. Ühed on professionaalid, kes saavadki oma elatise professionaalsest poliitikatööst või on sisuliselt selle ootel. Teiseks on tegutsemisvõimelises erakonnas paar-kolmsada liiget-aktivisti, kes tegutsevad enamasti oma palgatöö või äritegevuse kõrvalt, nende seast tulevad ka erakondade paljud valimiskandidaadid. Ülejäänud erakonnaliikmed mitmesugustest elanikkonnagruppidest on sisuliselt toetajaliikmed, kes ei võta erakonna tegevusest osa iga päev, küll aga valimiskampaaniate ajal ja muudel erilistel puhkudel. Ühelgi poliitilisel organisatsioonil Eestis ei ole ega vist saagi olla tuhandet aktiivliiget. Tuhande liikme miinimumarvu tingimuse kehtestamisega on erakondadele sisuliselt ette kirjutatud kohustus moodustada kõigepealt teotahteline tuumik ja sellele juurde värvata 700–800 toetajaliiget, alles siis on võimalik saavutada riigi silmis erakonnana tunnustus.
L. Hänni: Ühinemisvabadus on põhiseaduslik vabadus. Algväärtuste juurde tagasi pöördudes tuleb küsida, kas erakondadesse ühinemise vabaduse piiramine tuhande liikme nõudega on õigustatud. Kas üldse on vaja teha erisusi, võrreldes teiste mittetulundusorganisatsioonidega, mille moodustamine on tükk maad lihtsam? Eesti on kaugenenud liberaalse demokraatia põhimõtetest, nõudes erakondadelt nii suurt liikmete arvu. Väiksem liikmete arv võib olla kasulik ka erakonna sisedemokraatia jaoks. Kui inimesed alustavad ühist poliitilist tegevust, oleks hea, et algul keskendutakse eesmärkide selgele sõnastamisele ja alles siis organisatsiooni laienemisele. Praegu võib laienemise kohustus jätta arutelu ühiste eesmärkide üle tagaplaanile. Liikmeskonna miinimumarvu nõue peaks olema rohkem põhjendatud kui lihtsalt üks ilus ümmargune arv, milleks praegu on tuhat. Kui erakond peab iga hinna eest uusi liikmeid värbama, on paljud liikmed erakonnaga nõrgalt seotud ja see raskendab sisedemokraatia toimimist.
O. Lumi: Arvan samuti, et liikmete arvu piiri võiks tuua allapoole. Mulle tundub, et vaadates ühiskonna meeleolusid ja üldse suhtumist praegusesse demokraatia seisu, on tõenäoliselt mõistlikud kõik ideed, mis poliitikas osalemise akent paotavad. Räägime asutamispiiri allapoole toomisest, aga ka parlamendis esindamata erakondadele baasrahastamise tagamisest. Mis tuhande liikme piiri puudutab, siis ise ma selle seadmise juures ei olnud – see oli vist aastal 1997 või 1998 –, aga nii palju kui ma toonast õhustikku olen uurinud, oli selle sisseviimise juures praktilises poliitikas küsimus enne 1999. aasta parlamendivalimisi poliitikamaastiku korrastamisest. Põhimõtteliselt tuleks liikmete arvu piir tuua allapoole, kuid seejuures peaks vaatama veel üht aspekti – parlamendi funktsionaalsus on seotud erakonnasüsteemi funktsionaalsusega. Peame endale aru andma, et meie parlamendi väljakujunenud mudel on fraktsioonipõhine. Eesti parlamendisüsteemi jõukese on samamoodi kui Saksa parlamendis fraktsioon. Kui parlament on kirjum, avaldab see mõju ka parlamendi tööle. Kui eelmise teema juurde veel tagasi minna, siis meeldis mulle Jüri Adamsi paralleel Nõukogude Liidu Kommunistliku Parteiga ja sisevõitlusega seal sees. See pani mind mõtlema meie olukorrale. Üks aspekt, mille puhul parteid peavad tõsiselt peeglisse vaatama ja mis on ka ühiskonna rahulolematuse olulisi põhjusi, on see, et konsolideerumisega ei ole kaasnenud erakondade sisedemokraatia arengut ja erakondade avatust.
Vaadates vanu lääne demokraatiaid, kus enamikul juhtudel on parteisüsteem väga konsolideerunud, koalitsioonid pikaajalised ja stabiilsed ning koosnevad kahest-kolmest parteist, näeme, et seal on erakonnad ühiskonnale avatud. Erakondade siseasjad ongi avalikud asjad. Samuti näeme, et poliitikud klaarivad erakonna siseasju avalikus meedias, mis on täiesti normaalne, ühiskond tahabki seda näha. Kuni selleni välja, et ka erakonna juhtorganite ja valimisnimekirjade määramine on tõesti avatud protsess. Üks oluline aspekt, mida erakonnad peavad praegu ühiskonnas valitsevast rahulolematusest järeldama, on küsimus nende sisemisest avatusest. See on väga oluline küsimus.
H. Ruusing: Praegu tundub Eesti ühiskonnas olevat nii, et on erakonnad ja on ühiskond. Erakonnad on just kui instrument võimule saada ja siis võimule jääda. Nüüdisaja ühiskonnas ei pea ennast tingimata teostama erakonna kaudu. Võimalusi ennast teostada, kuuldavaks teha ja oma elu elada on märksa rohkem. Seetõttu võiks küsida: milleks üldse erakonnad?
J. Adams: Mõnel maal, eriti Euroopas, on üles ehitatud tohutu suure liikmete arvuga erakondi, kelle siseelu on tõepoolest nagu mingisugune pidev seriaal, mida jälgib kogu ajakirjandus. Aga see ei ole ainuke mudel. Maailmas on küllalt palju ka maid, kus erakondade liikmeskond on minimaalne, koosnedes ainult nendest, keda ma enne nimetasin aktivistideks. Kõik toetajad on toetajad väljaspool. Näiteks Ameerika Ühendriikide kaks suurt parteid. Mõlemal on küllaltki väike liikmeskond ja samal ajal väga suur aktivistkond. Mudeleid on siiski erinevaid. Kui räägime ühiskonna ja erakondade vastandumisest, siis Eesti ajaloos on meil olnud üks selline kogemus, mis jäi 1931. ja 1934. aasta vahele. Siis tekkis olukord, et Riigikogus esindatud erakonnad vastandusid ühiskondlikus teadvuses oma ühishuvide või ühistegutsemisega ülejäänud rahvaga. Selle vastandumise pinnalt ja eriti selle vastandumise ideed ekspluateerides kasvas tookord välja Vabadussõjalaste Liit. Minu jutu mõte on, et igasugune ühiselu kujundamine on alati kollektiivne töö ja seda ei ole võimalik kunagi üksinda teha. Järelikult selleks, et saavutada ühiselu muutmisel reaalseid tulemusi, peavad vastava muudatuse taotlejad tegema koostööd. 19. sajandi algul või isegi varem hakati Euroopas poliitikas tegutsejatelt nõudma kahte asja. Esiteks avalikku tunnistamist, kellega sa teed koostööd, kes on sinu sõbrad ja võitluskaaslased. Teiseks avalikku teatamist, mis on teie poliitilised sihid. Niisuguste nõuetega peavad arvestama kõik need, kes praegu tahaksid saavutada muutusi Eesti ühiselus, mida Riigikogus esindatud neli erakonda nende arvates ei tee. Protestijad on samamoodi organiseerunud inimeste rühmad ja nii jõuangi oma esialgse teesi juurde, et nemad on oma senise ühistegevusega vähemalt embrüonaalsel kujul ühe erakonna selle sõna nii-öelda üldises mõistes juba moodustanud, kuigi see ei mahu meie seaduse definitsioonis nimetatud erakonna alla. Mina näen seda vastandust siiski teatud poliitilise võitlusena, mitte mõistliku kirjeldusena praegu Eesti ühiskonnas valitsevast olukorrast.
L. Hänni: Ühiskonna ja erakondade vastandumise tingib erinev arusaam poliitilise eetika olulisusest. Erakondadele heidetakse peamiselt ette seda, kuidas nad on käitunud ja endale raha hankinud. Seda, et paljudel kodanikel on kadunud usaldus erakondade vastu, võib tõepoolest kirjeldada kui poliitilist kriisi. Poliitilise eetika esilekerkimine eriti ei üllata, sest toetumine kindlatele ühisväärtustele on demokraatliku
