tegelike töökohtade aadressid;
– üheski registris ei ole mitmekümne aasta taguseid rändeandmeid ega andmeid isikute viibimise kohta välismaal.
Seega selgus, et ainult registriandmeid kasutades oleks võimalik Eurostati poolt Euroopa Liidu riikide jaoks kohustuslikest väljundtabelitest (nn hüperkuupidest) moodustada vaid 15 protsenti.
Kõike eeltoodut arvestades langetas Vabariigi Valitsus otsuse, et 2011. aasta rahva ja eluruumide loendus tehakse kombineeritud meetodil. See tähendas küll rohelist tuld registrite kasutamisele igal pool, kus see oli võimalik ja kasutoov – loendajate tööpiirkondade ja töönimekirjade moodustamisel, loendusankeetide eeltäitmisel, loendusjärgsel ankeetide kontrollimisel ja andmelünkade täitmisel –, kuid põhiliseks andmekogumise meetodiks jäi siiski küsitlus. Ka siin tehti kaks olulist uuendust, nimelt kasutati esimest korda Eestis internetiküsitlust ja iseloendamist.
Iseloendamist oli mingil määral kasutatud Eesti Vabariigis 1922. ja 1934. aasta loendustel, siis oli loendajatel lubatud viia loendusmaterjalid peredesse täitmiseks (kui oli selge, et pere haridustase on piisav) ja need hiljem kokku koguda. Seda, missuguses ulatuses seda meetodit praktiseeriti, pole dokumenteeritud, küll on mingis aruandes märgitud, et loendajate täidetud ankeedid olid loendatavate täidetuist kvaliteetsemad.
Kõik hilisemad loendused on toimunud Eestis nagu ka kogu Nõukogude Liidus ja idablokis küsitlusena, kusjuures ankeete täitsid eranditult loendajad. Samal ajal oli läänemaailmas üsna levinud isetäitmine niihästi posti teel saadetavate kui ka kodudesse viidavate ja toodavate ankeetide näol.
Internetiloenduse korraldamine on mõeldav ainult iseloendusena, see tähendas tõsist tööd ankeedi sõnastuse ja abitekstide kallal, samuti tugiteenuste põhjalikku läbimõtlemist ja rakendamist. Põhimõtteliselt leidis internetiloendus üldist toetust eri ringkondades, kuigi esines ka skeptilist suhtumist, sealhulgas ekspertide seas. Ka pärast prooviloendust (kui internetis oli end loendanud 21 protsenti loendamisele kuuluvatest inimestest) julges loendusmeeskond ennustada vaid 25-protsendilist internetiloendusel osalust, mis aga tegelikkusest kõvasti maha jäi.
Loenduse aasta 2011 oli kindlaks määratud Eurostati direktiiviga, kuid Eesti loenduse täpsema aja suhtes oli arutlusel mitu versiooni. Esialgu oli kõne all kevad (algusega veebruaris või märtsis) ja sügis (algusega septembris). Lõpliku otsuse pani paika tõsiasi, et loenduseks vajaliku tarkvara valmimine nihkus 2009. aasta lõppu. Seega oli võimalik prooviloendust alustada alles detsembris, prooviloenduse moment oli 31.12.2009 kell 00.00. Selgus, et aasta viimane päev sobibki loendusmomendiks hästi, sest loendatavatel on sel juhul lihtne eristada enne ja pärast loendust toimunud sündmusi, mis on eriti oluline siis, kui loenduse aeg on võrdlemisi pikk. Nii määratigi rahva ja eluruumide loenduse 2011 momendiks 31.12.2011 kell 00.00 (täpselt kaks aastat pärast prooviloendust), seega kõige hilisem tähtaeg, mis Eurostati lubatud ajapiiridesse mahtus.
Loenduse aeg jagunes kolmeks osaks: 31.12.2011–1.02.2012 toimus internetiloendus (e-loendus), ajavahemik 2.02.2012–19.02.2012 oli ette nähtud esmaseks andmekorrastuseks, mille vältel loendusjaoskondades selgitati juba loendatud eluruumid, kuhu loendajatel minna pole tarvis, ning 20.02.2012–31.03.2012 toimus tavapärane küsitlusloendus, mille jooksul loendajad käisid majast majja ja loendasid neid leibkondi, eluruume ja isikuid, keda/mida internetis ei olnud loendatud. Ka küsitlusloenduse puhul oli tehtud varasemate loendustega võrreldes mitmeid uuendusi – esimest korda loendati sülearvutite abil ja eluruumide koordinaadid määrati GPS-i abil, kusjuures loendusandmed edastati regulaarselt kesksesse andmebaasi.
Nagu varemgi, oli loenduse õnnestumisel oluline roll teavitusel. Tunnuslauseks oli seekord „Igaüks loeb”. Kogu loenduse vältel oli statistikaameti kodulehel link loenduse lehele, kus oli võimalik näha juba loendatute arvu ja protsenti maakonniti (andmeid värskendati iga tund) ning nn tahhomeetrit, mille osuti näitas, kui koormatud on hetkel loenduse sidekanalid.
Vana-aastaõhtul algas internetiloendus võrdlemisi vaikselt, kuid juba esimesel tööpäeval, 2.01.2012 tekkis tõrge; internetis loendada soovijaid oli nii palju, et tahhomeetri osuti püsis punases, klienditoed ei suutnud päringutele vastata ja ankeetide täitmise aeg kahekordistus. Õnneks suudeti kaos kiiresti likvideerida, sidekanalite mahtu suurendati ja edaspidi toimus kõik tõrgeteta. Erilise hoo sai loendus sisse jaanuari lõpus, kui tekkis sportlik hasart: kas õnnestub saavutada maailmarekord ja ületada Kanada saavutus, kus internetis oli loendanud end 55 protsenti loendatavatest.
Rekordiüritus tõepoolest õnnestuski, Eestis loendas end internetis koguni 66 protsenti kõigist loendatuist. Kui internetiloendus oli olnud särav edulugu, kus isegi esialgu suhteliselt mahajäänud maakondades oli e-loenduse lõpuks pool elanikest loendatud (joonis 2), siis küsitlusloendus oli pigem hall argipäev. Kuigi loendajate töö oli oma mahult esialgu kavandatust märksa väiksem, oli loendamata jäänud isikute hulgas ka neid, kes olid vähem motiveeritud ja tõrksad. Lisaks tuli hoolitseda selle eest, et igal eluhoonel oleksid õigesti märgitud ruumikoordinaadid, et igas eluruumis oleksid loendatud kõik leibkonnad ja kui mõni isik elas eluruumis, mis omaniku teada oli tühi, saaks ka see isik loendatud.
Joonis 1. E-loenduse ajal alustatud ja lõpetatud isikuankeetide arv päevade lõikes
Märkus: Joonistel kasutatud andmed pärinevad statistikaameti avalikult kodulehelt http://www.stat.ee/
Joonis 2. Internetiloenduse osakaal maakonniti
Kuigi loenduse viimasel nädalal teavitati elanikke loenduse peatsest lõppemisest üleskutsega „Ära jää pildilt välja!”, hakkas kohe pärast loenduse lõppu tulema teateid loendamata jäänud inimestest, osa neist koguni süüdistas: „Minu vastu riik ei tunne huvi.” Loenduselt väljajäämise põhjusi oli mitmeid, süüdlaseks võis olla loendatav ise (kes hoidus loendajast eemale), loendaja (kes polnud piisavalt aktiivne), kuid ka hoopis mõni kõrvaline isik, kes oli oma tegeliku elukoha aadressi asemel mõne teise aadressi loendusankeeti märkinud, mistõttu loendaja seda teist aadressi ei külastanud (joonis 3).
Tegemist polnud siiski millegi enneolematuga. Loendamata jäänud isikud – statistikute keeles alakaetus, mida mõõdetakse loendamata jäänud isikute protsendiga kogurahvastikust – on tänapäeval loenduste keskne kvaliteediprobleem.
Inimeste mobiilsus, samuti soovimatus oma isikuandmeid avaldada on põhjused, miks ka hästikorraldatud loenduste puhul esineb paratamatult teatav alakaetus. Ka rahvusvaheliselt loetakse mõneprotsendilise alakaetusega loendus hästi õnnestunuks. Sellest hoolimata tekitab alakaetus loenduse korraldajatele lisaküsimusi. Kõige olulisemad neist on: kui suur on alakaetus, s.t kui palju inimesi jäi loendamata? Kes need on? Kas rahvaarvu esitamisel tuleks neid inimesi arvestada või mitte?
Alakaetuse suuruse (%) hindamiseks on mitmesuguseid võimalusi, sageli kasutatakse selleks järelloendust. Nii tehti 2000. aastal ka Eestis. Kuigi järelloendus annab hinnangu alakaetuse suurusele, ei ole võimalik vastata küsimusele, kes olid need loendamata jäänud inimesed. Seega pole neid võimalik ka rahvastikule lisada. Kui alakaetuse hindamisel kasutada teisi andmeallikaid – registreid –, on võimalik vastata ka teisele küsimusele ning kuna registrite põhjal saadav hinnang on isikupõhine, saab loendamata jäänud isikud rahvastikule lisada. Niisugusel viisil toimiti Lätis pärast 2011. aasta loendust. See oli siiski pigem erand, enamasti rahvaloenduse tulemust pole seni parandatud ja rahvaarvuks on loetud loendatud isikute arvu.
Registrite põhjal alakaetuse parandamine eeldab, et riigis on olemas (vähemalt üks) täiesti usaldusväärne register, mis sisaldab olulist osa loendusel küsitavatest andmetest, või ka
