vanalt ravijalt, loodusest ja jumalatelt. Kuid ta mõtles, et kõigi nende tarkuste ja oskuste õppimine võtab kindlasti aastaid. Mis võis Aseli perekonnast selle aja peale saada? Ta oli ju isegi öelnud, et ei näe neid võib-olla enam kunagi. Aga see kõik polnud tõesti Reu asi.
„Ma jätsin oma perekonna maha, aga ma tegin seda nende endi pärast,» ütles Asel, kõlades nagu keegi, kes püüab end milleski veenda.
Reu ei osanud midagi öelda. Oli kummastav, et Asel oli olnud temaga nii avameelne. Kas mererahvas käituski nii? Lõpuks, et seda ebamugavat jutuajamist lõpetada, tähendas ta natuke abitult: „Nii et sellepärast te siis nutsite.”
Asel pööras pilgu uuesti kiiluvette. „Jah. Sellepärast ma nutsin.”
Mõnes mõttes ei pakkunud Klaasmeri mererahva laevnikele erilist väljakutset, sest ookeaniga võrreldes oli see väike ja vaikne. Looded olid siin nõrgad isegi siis, kui mõlemad kuud koos vett tõstsid ja langetasid, ning vaid vaevumärgatavad, kui kuud teineteise vastu seisid ja mere pärast võitlesid. Teisest küljest oli Klaasmeri täis pikitud väikesi saari, mis muutsid seal seilamise parajaks kunsttükiks. Sellest hoolimata võis merel näha paljusid laevu, mis eri kurssidel Piiritajast mööda libisesid. Peaaegu kõigi purjed olid samasugused nagu postilaeval, meenutades kaugelt vaadates kokkupandud kolmnurksete tiibadega liblikaid. Laevad olid Reu silmis suured, kuid liikusid kiiresti ja paindlikult.
Laevade teed juhatas saartel suur hulk tuletorne. Ja kõigis neis vilkus valgus ka päeval.
Esimese reisipäeva teise söögikorra ajal – vesised keedetud kartulid ja ülesoolatud lihakaste – sattusid Reu ja Asel rääkima mõne teise reisijaga. Esimesena tegi kehva laevatoidu kohta märkuse vist tüse kiilaneva pea ja kulunud riietega mees, kes ütles oma nimeks Erasved Ureliu, aga võib-olla ka uhkelt riides abielupaar, Peir ja Faerbil Ondeld. See oli teema, mille puhul nende kõigi arvamus ühtis ja mis seega passis hästi tutvuse sobitamiseks. Reu ei tahtnud tegelikult kellegagi rääkida, aga tuli jutuga kaasa, sest kartis, et torkab muidu liialt silma.
Toidukordadeks koguneti laeva söögisaali, kus olid pingid ja pühkimisest hoolimata alati kerge rasvakorraga kaetud lauad ja igavene kapsasupi lehk. Nemad olid aga juba sellest ebameeldivast ruumist tagasi üles tekile roninud ja istusid kõrvalises kohas reelingu ääres.
Erasved, tavanimega Vede, kuulutas, et ta pole pidanud oma elus veel nii halba toitu sööma. Jäi mulje, et ta on üldse harjunud parema elujärjega kui praegune, sest ta paistis oma pisut räämas välimust häbenevat.
Peir, pikka kasvu noor mees, kes tundus Reule millegipärast natuke tuttavana, muigas ja ütles: „Ma arvan, et mul on rohtu, mida me kõik väga vajame.” Ta tõmbas oma õlal rippuvast kotist lakitud puust kastikese.
„Mis haigus meid siis vaevab?” küsis Asel kulmu kergitades.
„See on ju ilmselge. Tugev häiritus halvast söögist, mida saab ravida ainult sobiva magustoiduga.” Peir tegi kastikaane lahti.
Kastikese sees olid õhukesest paberist vooderdusel asjad, mis Reu meelest sarnanesid kõige rohkem puuviljatükkidega, mida kattis mingi valge puru. Nähtavasti oli tegu millegi söödavaga, küllap maiustusega, aga tal polnud erilist soovi neid tundmatuid tükke suhu pista.
Faerbil või tavanimega Farre, võluv noor naine, keda kaunistasid tikitud kleit, ehted ja keeruline ülespandud soeng – aga mitte tätoveeringud meelekohtadel, neid polnud ei temal ega ta abikaasal – naeratas ning ütles vaikselt: „Mu lemmikud, kallis! Tänan sind.» Ta surus mehe kätt ja Peir vaatas teda pikalt, kastikest nähtavasti korraks unustades. Ilmselgelt olid nad väga armunud.
„Marmelaad otse Meresuu linnast,” teatas Peir siis. „Mu kallis kaasa on sealt pärit. Loodetavasti tõestab see sulle, iludus, et kaupmehe naisena ei pea sa ka Pärlis marmelaadist puudust tundma.” Sellega teenis ta põsemusi.
Reu imestas natuke, et abielupaar nõustub oma tõenäoliselt hinnalist maiustust nii lihtsalt teistega jagama, aga Asel ja Vede ei paistnud leidvat selles midagi kummalist. „Te olete pulmareisil, eks ole?” tähendas Asel.
Peir noogutas. „Natuke tuleb küll ka äriasju ajada, praegusel kehval ajal ei saa ühtegi reisi tervenisti pühendada ainult lõbule. Mõned uued kontaktid Tuule linnas ei teeks paha.”
Siis tegi Farre lahti nahkrihma, mis hoidis kastikaane siseküljel kinni peotäit lühikesi metallist pulki, millest igaühel oli otsas kaks teravat haru. Ta jagas need laiali – nähtavasti oli tegu söögiriistadega. Reud haaras jälle võõristus. Söögisaalis kasutusel olevad noad ja lusikad polnud midagi erilist, ehkki mererahva juures olid ka lusikad tehtud metallist. Aga need asjandused siin… Mis inimesed need ometi olid, kes ehitasid oma majad puu asemel külmast kivist, kandsid pikki liikumist takistavaid kleitemantleid ning pidid isegi söömisel kasutama imeliku kujuga metallorkidest abivahendeid? Järsku tekitasid marmelaaditükid temas lausa vastumeelsust.
Asel ja Vede võtsid söögiriistad vastu, torkasid maiustusi kahe haru otsa, sõid ja kiitsid. Reu kõhkles. Farre pöördus tema poole: „Reu, eks ole? Kui imelik nimi! Võtke ometi marmelaadi!»
Reu viivitas veel hetke, pani siis oma metallorgi korralikult kastikese kaane küljes oleva rihma vahele tagasi ja võttis ühe marmelaaditüki sõrmedega. See määris ta näpuotsad valge puruga kokku. Maitse oli hapukasmagus ja hea, aga ometi tundus maiustus hamba all kummaline – pooleldi kõva ja pooleldi pehme, veidralt krudisev.
„Tänan,” ütles ta jäigalt.
„Talurahvas pole vist marmelaadiga harjunud,” tähendas Peir. „Ega kahvlitega.”
Farre saatis oma mehele etteheitva pilgu ja Asel kortsutas kulmu. Reule ei tulnud pähegi solvuda. Ta teadis, kes ta on – Kindla, vanem Õiglase nõuandja ja ühe parema sõjamehe tütar, Sootulede hõimu liige. Mingid vihjed tema madalale päritolule mererahva ühiskonnas, millest ta vaevalt arugi sai, ei kõigutanud teda põrmugi. Ta mõistis, et viisakas ja mererahva kommete kohane oleks olnud kasutada kahvlit, aga ta polnud lihtsalt tahtnud. Miks ta pidi kõike tegema nii nagu need võõrad? Selleks, et endale mitte tähelepanu tõmmata ja ülesanne edukalt täita, ütles südametunnistus. Reu lõi pilgu maha, mida teised pidasid haavumise märgiks.
Pingul vaikuse lõhkus Vede, kes küsis: „Millega te siis peale marmelaadi veel kauplete, Peir?”
„Viljaga,” vastas kaupmees. „See on Ondeldide ala juba… noh, vähemalt Pärli asutamisest saadik, kui mitte varemgi.” Reu mõtles, et see peab küll olema uhkustamine – tõsi, mererahva linnad polnud vanad, aga vaevalt võis Peir teada oma suguvõsa ajalugu enne linnade asutamist. „Aga see on riskantne äri. Selle aasta suvi on näiteks olnud liiga kuiv, viljasaak jääb väiksemaks kui harilikult. Mitte et kaupmeestele kõrgemad hinnad ei meeldiks, aga sellisel aastal nagu tänavune, tuleb sügisel kogu aeg valvel olla, et teised sinust ette ei jõuaks, muidu ei õnnestu piisavalt vilja kokku osta. Eellepingud ei kata kunagi üle kolmandiku käibest, ja…”
„Kallis,” ütles Farre naeratades, „nüüd muutud sa tüütavaks.”
„Kas te uudist kuulsite?” küsis Asel järsku kõigilt.
„Mis uudist?”
„Tulesaare hõivas eile koidu ajal Roosad kaljud ja nihutas piiri omavoliliselt kaksteist kilomeetrit lõuna poole.”
Tõusis üldine nördimuskaja.
„Misasja?” hüüdis Vede. „Roosad kaljud on alati Pärlile kuulunud!”
„Millal
