me" target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg"/>EESSÕNA
Jakitaskus vibreerib. Võpatan, kuigi ma tean, et tegu on mobiiliga, mis annab märku saabunud sõnumist. Istun parasjagu koosolekul, aga uudishimu ei anna asu ning ma otsustan tasahilju piiluda, kellelt sõnum on. Saatja nime nähes tahan kohe ka saadetise sisu teada. Avan sõnumi.
Ma lähen Surinamesse! Tuled ka?
xxx Bas
Libistan telefoni taskusse ja üritan ennast koosoleku lainele häälestada. Kolleeg räägib parasjagu ühe tabeli abil kvartali müügitulemustest. „Müügitulemused on eelmise aastaga võrreldes kaks protsenti kasvanud. Praegusel kriisiajal on see väga hea tulemus ja peaks meid igati õnnelikuks tegema.” Üritan koos teistega nende heade uudiste üle rõõmu tunda, aga mu mõtted on korraga väga hajevil ning kipuvad koosolekuruumist vägisi välja. „Bas läheb Surinamesse!” on ainus mõte, mis praegu mu pähe mahub.
Ma teadsin, et Bas soovib oma meditsiiniõpingud väljaspool Hollandit lõpetada ja et ta on juba tükk aega internatuurikohta otsinud. Aga millegipärast tuleb see uudis mulle ikkagi täiesti ootamatult. Ah et ongi minek. Ja veel Surinamesse. Peas vasardavad kümned küsimused.
Kas ma lähen kaasa?
Mida ma seal tegema hakkan?
Mis maa see Suriname üldse on?
SULANDUMINE
Kallid kodused! Nädal on möödunud ja me oleme Basiga endiselt elu ja tervise juures. Ei kõhuprobleeme, ei kultuurišokki, ei malaariat ega midagi. Palav küll on, aga ma loodan, et sellega harjub peagi.
Istun roosa pitsvakstuga kaetud köögilaua taga ja ootan külmkapiparandajaid. Meie uueks koduks on Paramaribo äärelinnas asuv kahekordse kivihoone alumine korrus, mida ülemisel korrusel elav pensionäridest kreoolipaar välja üürib. Bas on teist päeva haiglas tööl. Mina tegelen nina otsast lauale kukkuvate higitilkade loendamisega. Aia nurgas koeraametit pidaval rohelisel papagoil on täna hommikul eriti paha tuju ja ta väljendab seda häälekalt. Tema pahameelest võib aru saada, kuna härra majaperemees pani linnu puurile teki peale ja tal vaesekesel on nüüd tänaval mängivate laste uudistamiseks vaid pisike ava.
„Lapsed ärritavad papagoid!” selgitas peremees.
Mulle siiski näib, et tekk, mis linnu niigi väikse maailma veel pisemaks muudab, pigem kurvastab teda. Aga võta sa nüüd kinni, kellel õigus on. Selge on vaid see, et lastel on lõbu laialt. Jõuk tegelasi jookseb mööda meie liivakattega kodutänavat edasi-tagasi ning lennutab kilekotist tehtud tuulelohesid. Nende hulgas on krussis juustega tõmmusid kreoolipõnne, asiaate ja indialaste tunnusmärkidega rüblikuid. Seltskond on värvikirev nagu Benettoni reklaamplakat.
Lastel on koolivaheaeg ning roheliste ruutudega vormipluusi peab alles esimesel oktoobril selga panema. September on Surinames kõige palavam kuu. Koolides kliimaseadmeid ei ole ja ilmselgelt ei tule üle kolmekümnekraadine õhutemperatuur keskendumisele kasuks, olgu kohalikud kuumaga nii harjunud kui tahes.
Jätkan loendamist: kakskümmend seitse, kakskümmend kaheksa… kolmkümmend viis. Nina otsast kukkuvad higitilgad on lauale arvestatava loigu moodustanud. Ei tea, kui kaua troopilise kliimaga harjumine veel aega võtab? Kõik mu õudusunenäod siinse ilma kohta on tõeks osutunud. Mul on kogu aeg palav. Hommikul kella seitsmest, kui päike tõuseb, kuni õhtul kella seitsmeni, kuni päike loojub, on väga palav, ja muul ajal on lihtsalt palav. Ja niiske on ka. Iga kehaline pingutus ajab higistama, näiteks söömine ja riietumine. Suve ja talve siin ei tunta ning aastaaegade vaheldumist märkab vaid sademete järgi. Augustist alates kestab Surinames pikk kuiv periood. Taksojuht Ryani, kes meid saabumispäeval lennujaamast linna sõidutas ning kellega me selle tunniajase sõidu jooksul sõbrunesime, sõnul olla lühikese vihmaperioodi alguseni, mil ilm vähe mahedamaks muutub, jäänud veel neli kuud. Neli kuud!
Taban end unistamas mõnusalt jahedatest hilissuvistest ilmadest Eestis, kus seenil käies peab ikka pikkade varrukatega jaki selga tõmbama. Nüüd paneb ainuüksi mõte pikkade varrukatega jakist mind veelgi rohkem higistama ning ma keskendun hetkeolukorrale. Külm dušš tooks kindlasti veidi leevendust. Samas, eelmisest dušikorrast pole veel kahte tundigi möödunud ja külmkapiparandajad võivad iga hetk kohale jõuda. Teine võimalus on magamistuppa minna, seal ventilaator tööle panna ja päev otsa voodis veeta. Ja nii kuus kuud järjest… Ilmselt ei erineks minu olukord ja vaateväli siis palju puuris istuva rohelise papagoi omast. Kujutluspilt kuudepikkusest vangistusest ventileeritud magamistoas ei tundu vaatamata põrgukuumusele siiski kuigi ahvatlev.
Lõpetan mõttes hädaldamise ja otsustan tegutsema hakata. Plaan on minna kraanikausi juurde ja sealt laualapp võtta. Seejärel tagasi laua juurde kõndida ning nina otsast kukkunud higitilkadest moodustunud loik ära pühkida. Siis, laualapp ühes käes, haaraksin teise kätte tühjaks saanud veepudeli ja sammuksin tagasi kraanikausi juurde. Pean oma jõuvarudega säästlikult ümber käima, et suudaksin veepudeli kraanist tuleva leige veega täita ja tagasi toolini jõuda. Mõeldud, tehtud. Minu plaan õnnestub, kuid ilmselt kiirustan ülearu ja seega pean enne tooli juurde tagasi kõndimist kraanikausi juures veidi hinge tõmbama. Tuletan meelde, mida kuumas kliimas toimetuleku kohta kohalikelt õppinud olen.
Kõige olulisem reegel, mida ma ikka ja jälle unustama kipun, on järgmine: „Ära kiirusta ning väldi liigset kõndimist!” Iga sülelapski Surinames teab, et palaval ajal tuleb aeglaselt kõndida ja äkilisi liigutusi vältida. See, mis tänavapildis võib tunduda laisa loivamisena, on tegelikult troopilisele kliimale kohandatud liikumisstiil, mis aitab ülekuumenemisest pääseda.
Reegel number kaks kõlab järgmiselt: „Istu igal võimalusel!” Selle koha pealt on mul veel palju õppida. Kadestan neid kohalikke, kes suudavad päevad läbi käed rüpes istuda ja lihtsalt olla. Nagu näiteks meie ülakorruse naabrinaine, kes Basi jutu järgi eile kaheksa tundi järjest täpselt sama koha peal istus.
„Kui ma hommikul tööle läksin, istus ta üleval rõdul, ja kui ma tagasi jõudsin, siis oli ta ikka sama koha peal!” No ma ei tea, kaheksa tundi järjest istuda on isegi surinamelase jaoks liiga palju. Aga proual on ka aastaid turjal ja ilmselt on ta palju harjutanud.
Reegel number kolm nõuab: „Ära seisa päikese käes ja peatumiseks otsi varjuline koht!” Tundub lihtne, kuid tegelikkuses tähendab see, et pean lahti saama põhjamaalasele omasest refleksist igal võimalusel nina päikese poole pöörata. Kohalike eeskujul olen hakanud viimasel ajal siiski päikesepiste ja ülekuumenemise vältimiseks vihmavarju kaasas kandma. Algul tundus imelik linna minnes vihmavarju koos lehviku ja higirätikuga kotti toppida, teades, et järgmised neli kuud pole sademeid oodata. Aga päris mõnus oli keskpäeval vari lahti teha ja hammustava päikese käest pääseda.
Istun liikumatult varjus, aga higi voolab ikka ojadena. Ei tea, mis kasu mul neist reeglitest on? Siinkohal meenub mulle veel üks troopilises kliimas ellujäämiseks antud nõuanne, mille kohaselt tuleks igal võimalusel tõmbetuult tekitada. Nagu enamikul majadel on ka meie korteri akendel väljaspool metalltrellid ja seespool sääsevõrk. Sellele vaatamata saab vertikaalsete ribadena paiknevaid aknaluuke vajaduse korral vändaga lahti kerida. Võtan viimased jõuvarud kokku ja kerin kõik korteri aknaluugid nii lahti kui võimalik. Mõnus tuuleiil tungib tuppa ja sunnib kuumakolli taganema.
Kell liigub juba ühe peale, kuid külmkapiparandajad, kes lubasid üheksaks tulla, pole veel kohale jõudnud. Majaomaniku sõnul olla külmkapp päev enne meie saabumist katki läinud. Paari päevaga pidavat viga parandatud olema, kuid nädala jooksul ei ole mina ühtegi remondimeest meie köögis askeldamas näinud. Õnneks võttis naabrinaine meie piimapaki oma külmkappi hoiule. Täna hommikul kästi mul kodus olla, sest remondimeestega on aeg kokku lepitud.
Ma pole ka ise aja suhtes pedant, aga Suriname ajaarvamine
