„Arvan, et lähen ja püüan natuke magada.”
„Hüva. Panen neljapäeva kirja.”
„Mis neljapäeval on?”
„Kokkusaamine … oh, ära tee väljagi. Mine magama.”
Kui klaasuks oli sulgunud, jäi neiu juhmilt oma arvutiekraani vahtima ja võpatas, kui uks uuesti avanes.
„Robin, helista ühele mehele, kelle nimi on Christian Fisher,” ütles Strike. „Seleta talle, kes ma olen, ja ütle, et otsin Owen Quine’i ja et mul on vaja selle kirjanike pelgupaiga aadressi, millest ta Quine’ile rääkis.”
„Christian Fisher … Kus ta töötab?”
„Põmmpea,” pomises Strike. „Ma ei küsinud. Olen ikka täiesti läbi. Ta on kirjastaja … tuntud kirjastaja.”
„Pole hullu. Küll ma ta üles leian. Mine magama.”
Kui klaasuks oli teist korda sulgunud, pöördus Robini tähelepanu Google’ile. Kolmekümne sekundi pärast oli tal teada, et Christian Fisher on Exmouth Marketil asuva väikese kirjastuse Crossfire asutaja.
Kirjastaja numbrit valides meenus talle pulmakutse, mis oli nüüdseks oodanud tema käekotis juba nädala jagu. Robin polnud veel öelnud Strike’ile enda ja Matthew’ abiellumise päeva, nagu polnud öelnud ka Matthew’le, et ta tahaks oma ülemuse pulma kutsuda. Kui neljapäevane kohtumine läheks hästi …
„Crossfire,” ütles kile hääl telefonis. Robin koondas kogu tähelepanu käsil olevale tööle.
5. peatükk
Pole midagi nii lõpmata pahandavat kui inimese enda mõtted.
Kui kell oli samal õhtul kakskümmend minutit üheksa läbi, lamas Strike T-särgi ja aluspükste väel pehmel päevatekil, tema kõrval toolil olid kaasa võetud karriga raguu jäänused ja ta luges ajalehtede spordikülgi, samal ajal aga tulid ekraaniga voodi poole seatud telerist uudised. Metallvarras, mis asendas tema parema jala sääreluud, helkis hõbedaselt voodi kõrvale asetatud odava laualambi valguses.
Kolmapäeva õhtul pidi näidatama Inglismaa-Prantsusmaa sõpruskohtumist, aga Strike’i huvitas palju rohkem Arsenali kodune mäng Spursiga1 järgmisel laupäeval. Ta oli onu Tedi eeskujul juba varasest noorusest saadik Arsenali andunud poolehoidja. Miks onu Ted relvameistrite poolt oli, ehkki ta saatis kogu elu mööda Cornwallis, oli küsimus, mida Strike polnud kunagi esitanud.
Kõrval olevast väikesest aknast paistvas hägusalt helendavas taevas üritasid tähed isegi vilkuda. Paar tundi päevast und ei olnud sama hästi kui üldse mitte leevendanud tema väsimust, aga ta ei olnud ikka veel päris valmis magama minema, eriti veel pärast suurt lamba-riisirooga ja pinti õlut. Robini käekirjaga märkmepaber oli tema kõrval voodil. Neiu oli selle talle andud, kui ta õhtul büroost lahkus. Sellele oli üles tähendatud kaks kohtumist. Esimene oli:
Christian Fisher, homme kell 9 hommikul, Crossfire Publishing,
Exmouth Market
„Miks tahab ta minuga kokku saada?” oli Strike neiu käest küsinud. „Mul on vaja ainult selle peidupaiga aadressi, millest ta Quine’ile rääkis.”
„Tean,” vastas Robin, „just nii ma talle ütlesingi, aga jäi mulje, et ta on väga huvitatud kohtumisest sinuga. Ütles, et saaks kohtuda homme kell üheksa ja ei nõustu mingi eitava vastusega.”
Mis asja ma õigupoolest lootsin? arutas Strike pahaselt ülestähendust põrnitsedes.
Väsinuna oli ta täna hommikul lubanud pahameelel saada võitu oma paremast minast ja jätnud pigisse jõuka kliendi, kes oleks võinud talle veel rohkem tööd anda. Seejärel oli ta lasknud Leonora Quine’il endast nagu teerulliga üle sõita ja ta ülimalt kahtlasest tasuväljavaatest hoolimata kliendiks võtnud. Nüüd, kui naist enam tema silma all polnud, oli raske meenutada seda segu kaastundest ja uudishimust, mis olid sundinud teda asja edasi ajama. Nüüd katusekambri sügavas ja külmas vaikuses tundus nõusolek otsida üles naise tusatsev abikaasa donkihhotelik ja vastutustundetu. Kas polnud võlgade tagasimaksmise kogu mõte selles, et uuesti saada pisut vaba aega: laupäeva pärastlõuna Emiratesi staadionil, pühapäev voodis? Pärast kuudepikkust vaheaegadeta tööd teenis ta viimaks ka raha ja sai kliente mitte üksnes tänu esimesele kuulsusesähvatusele, vaid ka tänu vaiksemale info levikule suust suhu. Kas ta poleks võinud taluda William Bakerit veel kolm nädalat?
Ja mispärast, küsis Strike Robini käega kirjutatud meeldetuletust jälle tunnistades, oli Christian Fisher nii põnevil, et soovis temaga isiklikult kokku saada? Kas põhjus võis olla Strike ise, olgu siis kui Lula Landry juhtumi lahendaja või (mis oli palju halvem) kui Jonny Rokeby poeg? Oli väga raske mõõta omaenda tuntuse suurust. Strike oli eeldanud, et tema ootamatu kuulsusepuhangu lained on juba hääbumas. Mõni aeg tagasi olid need käinud kõrgelt, aga ajakirjanike jutt rauges juba mitme kuu eest ja peaaegu sama palju oli möödas ajast, kui tema nimi kõlas mistahes neutraalses kontekstis ja vastu kajas ikka Lula Landry nimi. Nüüd olid võõrad inimesed jõudnud jälle sinna tagasi, kus oli oldud varem, ja nimetasid teda teinekord sääraste nimedega nagu näiteks Cameron Strick.
Teiselt poolt võis aga kirjastaja teada kadunud Owen Quine’ist midagi, mida ta tahtis Strike’iga jagada, ehkki miks oli ta niisugusel juhul keeldunud seda ütlemast Quine’i naisele, seda ei osanud Strike küll arvata.
Teine kohtumine, mille Robin oli talle kirja pannud, oli Fisherit puudutava sõnumi all:
Neljapäeval, 18. novembril kell 6.30 õhtul, King’s Arms,
Roupel Street 25
Strike teadis, mispärast Robin oli kuupäeva nii täpselt välja kirjutanud: ta oli seekord kindlalt otsustanud – oli see nüüd kolmas või neljas katse? –, et Strike ja Robini peigmees peavad viimaks kohtuma.
Ehkki talle tundmatu audiitor poleks ise seda eriti uskunud, aga Strike oli tänulik nii lihtsalt Matthew’ olemasolu eest kui ka Robini sõrmes särava safiiride ja teemandiga sõrmuse eest. Matthew tundus olevat paras tolgus (Robin ei kujutanud ettegi, kui hästi olid Strike’il meeles kõik tema möödaminnes tehtud märkused oma peigmehe kohta), aga temast oli saanud sobiv barjäär Strike’i ja neiu vahel. Vastasel juhul oleks mehe sisemine tasakaal vahest ohtu sattunud.
Strike polnud suutnud vältida soojemaid tundeid Robini vastu, kellesse ta oli kiindunud just siis, kui oli täielikus madalseisus ja neiu oli aidanud tal tema saatusse pööret tuua. Pealegi – tal oli täiesti normaalne silmanägemine – ei saanud ta kuidagi mööda tõsiasjast, et Robin oli väga kena välimusega naisterahvas. Strike nägi neiu kihlumises võimalust välistada see väike, aga alati olemasolev oht, et kui kõigel lasta areneda takistamatult, võib see hakata tõsiselt segama tema mõnusat äraolemist. Strike uskus end olevat paranemas pikast ja tormilisest vahekorrast, mis oli lõppenud, nagu oli õigupoolest alanudki, valede puntras. Tal polnud vähimatki soovi loobuda poissmehestaatusest, mida ta pidas mugavaks ja sobivaks, mistõttu ta oli juba mitu kuud edukalt hoidunud sõlmimast igasuguseid emotsionaalseid sidemeid hoolimata tema õe Lucy katsetest siduda teda mõne meeleheitel naisega, kes näis olevat ripakile jäänud mõnest tutvumissaidist.
Muidugi oli võimalik, et kui Matthew ja Robin on ükskord abielus, võib Matthew oma uut seisundit kasutades veenda oma naist loobuma tööst, mis
Jalgpalliklubi Tottenham Hotspurs rahvapärane nimetus. –
