murdis mees ajalehe kokku, viskas selle tugitoolile ja keskendus teleuudistele. Üks tema ekstravagantsusi pärast kolimist väikesse katusekorterisse oli satelliit-TV. Tema väikese kantava teleri all oli nüüd Skybox ja pilt, mis enam ei sõltunud nõrgast siseantennist, polnud enam teraline, vaid ühtlaselt terav. Justiitsminister Kenneth Clarke rääkis kavast vähendada õigusabi eelarvet 350 miljoni naelsterlingi võrra. Strike jälgis läbi väsimuseudu, kuidas priske kõhukesega mees seletab parlamendile, et ta soovitab „inimestel probleemiga silmitsi seistes mitte minna kohe otsima abi advokaatidelt, vaid selle asemel kaaluda lahenduse leidmiseks sobilikumaid meetodeid.”
Muidugi pidas ta silmas, et vaesed peaks loobuma juristide teenustest. Niisugused inimesed nagu Strike’i keskmine klient võisid endiselt lubada endale pöörduda kõrgema klassi advokaadi poole. Enamik tema viimase aja töödest oli ette võetud umbusklike, end alatasa reedetuna tundvate rikaste tellimusel. Temalt pärines informatsioon, mis andis leiva lauale nende libekeelsetele advokaatidele ja võimaldas neil saavutada paremaid lahendusi piinlikes lahutusasjades ning ägedates ärialastes vaidlustes. Pidev vool jõukaid kliente tutvustas Strike’i nime samasugustele meestele ja naistele, kellel olid tüütuseni samasugused probleemid; see oli tasu töös tehtud edusammude eest ning kuna seda tööd tuli teha korduvalt, oli see ka tulutoov.
Kui uudised lõppesid, ajas mees end voodilt vaevaliselt üles, võttis kõrval olevalt toolilt söömaaja jäänused ja läks kohmakal sammul väikesse kööginurka, et nõud ära pesta. Niisuguseid asju ei jätnud ta kunagi tegemata: ta polnud loobunud sõjaväes omandatud iseendast lugupidamist rõhutavatest harjumustest ka mitte kõige suurema vaesuse ajal, pealegi ei võlgnenud ta nende eest tänu üksnes sõjaväele. Ta oli olnud korralik poiss, kes võttis eeskuju onu Tedist, kelle igal pool välja löönud korraarmastus alates tema tööriistakastist ja lõpetades paadikuuriga oli teravas kontrastis kaosega, mis ümbritses Strike’i ema Ledat.
Kümne minuti pärast, olles viimast korda lasknud vett duši läheduse tõttu alati märja põrandaga tualettruumis ja pesnud hambaid köögivalamu juures, sest seal oli rohkem ruumi, oli Strike voodis tagasi ja võttis proteesi ära.
Järgmise päeva ilmaennustus lõpetas uudised: temperatuur alla nulli ja udu. Strike raputas amputeeritud jala köndile talki, jalg ei olnud enam nii valus nagu paari kuu eest. Tänasest korralikust inglise hommikueinest ja kaasa võetud karriroast hoolimata oli ta pisut kaalus maha võtnud, kui võrrelda ajaga, mil ta oli saanud endale ise süüa teha, aga see oli leevendanud survet jalale.
Ta suunas puldi teleriekraanile ja naeratav blondiin koos oma pesupulbriga haihtus pimedusse. Strike manööverdas end kohmakalt linade vahele.
Muidugi, kui Owen Quine varjab end selles kirjanike peidupaigas, on küllalt lihtne teda üles leida. See isekas tõbras, nagu tundus, tõmbas koos oma väärtusliku raamatuga lihtsalt uttu …
Ähmane vaimusilmakujutis vihasest mehest, kes tormas, reisikott õlal, kodunt minema, haihtus peaaegu sama kiiresti, nagu oli tekkinud. Strike vajus teretulnud, sügavasse ja unenägudeta unne. Kaugelt alt keldribaarist kostev nõrk basskitarri tümps sumbus kiiresti mehe enda norinasse.
6. peatükk
Oh, härra Tattle, kõik teavad, et teie puhul võib kõiges kindel olla.
Jäise udu tropid kleepusid ikka veel Exmouth Marketit ümbritsevate majade külge, kui Strike järgmisel hommikul kümme minutit enne üheksat sinna jõudis. Oma paljude kohvikute sillutisele tõstetud laudade, pastelsete fassaadide ja basiilikalaadse kuldsetes, sinistes ja telliskivivärvi toonides Lunastaja kirikuga, mis kõik olid mähitud suitsusesse auru, ei meenutanud see üldse Londoni tänavat. Külm udu, täis haruldusi poed, kõnniteele paigutatud lauad ja toolid – kui veel lisada soolase vee lõhn ja merikajakate kaeblikud karjed, võinuks Strike arvata, et on jälle Cornwallis, kus ta oli saatnud mööda lapsepõlve kõige rahulikuma aja.
Väike silt raskesti kirjeldataval uksel ühe pagariäri kõrval teatas, et siin on kirjastuse Crossfire kontor. Strike helistas uksekella täpselt kell üheksa ja ta lasti järsult tõusvasse valgeks lubjatud trepikotta, kus ta käsipuust kinni hoides hakkas mõningate raskustega üles ronima.
Ülemisel trepimademel ootas teda keigarlik, umbes kolmekümneaastane pilbaspeenike prillidega mees. Tema lainelised juuksed ulatusid õlgadele, ta kandis teksapükse, vesti ja kätiste juures väikeste kroogetega türgimustrilist särki.
„Tere!” sõnas mees. „Mina olen Christian Fisher. Cameron, eks ole?”
„Cormoran,” parandas Strike automaatselt, „aga …”
Ta oli kavatsenud öelda, et ta reageerib ka Cameroni nimele, sest seda viga oli aastate jooksul palju tehtud, aga Christian Fisher vastas otsekohe:
„Cormoran, Cornwalli hiiglane?”
„Täpselt nii,” vastas üllatatud Strike.
„Avaldasime möödunud aastal lasteraamatu inglise folkloorist,” seletas Fisher valget kahe poolega ust lahti lükates ja juhatas Strike’i suurde avarasse ruumi, mille seintel rippus hulk plakateid ja mis oli korrapäratult raamaturiiuleid täis topitud. Tumedate juustega masajas noor naine tõstis uudishimulikult pilgu, kui Strike temast möödus.
„Kohvi? Teed?” pakkus Fisher, juhatades Strike’i oma kabinetti, suurest toast eraldatud väikesse ruumi, kust avanes kena vaade unisele ja udusele tänavale. „Ma saan Jade’i nii kaugele, et ta teeb meile midagi.” Strike ütles ära, tunnistades ausalt, et oli just kohvi joonud, ise aga imestas, miks küll Fisher näis valmistuvat pikemaks jutuajamiseks, kui Strike’i meelest asjaolusid arvestades vaja oli. „Siis ainult üks late, Jade!” hüüdis Fisher üle ukse.
„Võtke istet,” sõnas Fisher Strike’ile, ise seinu ääristavatest raamaturiiulitest kiiresti möödudes. „Kas see hiiglane Cormoran ei ela mitte St Michaeli mäel?”
„Just,” vastas Strike. „Ja Jack olevat ta tapnud. See oavarre loo Jack.”
„See on mul kusagil siin,” ütles Fisher ikka veel riiuleid uurides.
„„Briti saarte rahvajutud”. Kas teil lapsi on?”
„Ei ole,” kostis Strike.
„Ah soo,” kohmas Fisher. „Noh, ma ei hakkagi siis seda otsima.”
Mees istus naeratades Strike’i vastu tugitooli.
„Niisiis, vahest ma tohin küsida, kes teid palkas? Kas võin pakkuda?”
„Palun väga,” tähendas Strike, kellel põhimõtteliselt polnud midagi oletuste vastu.
„Kas Daniel Chard või Michael Francourt,” arvas Fisher. „Kas mul on õigus?”
Tema ühte punkti vaatavad silmad prilliklaaside taga olid nagu säravad helmed. Ehkki Strike ei näidanud seda välja, tekitas küsimus temas hämmeldust. Michael Fancourt oli väga kuulus kirjanik, kes oli võitnud hiljuti tähtsa kirjandusauhinna. Miks pidi tema olema huvitatud Quine’i kadumisest?
„Paraku ei ole,” sõnas Strike. „Hoopis Quine’i abikaasa Leonora.”
Fisheri jahmatus oli peaaegu koomiline.
„Tema abikaasa?” kordas ta ilmetult. „See hall hiireke, kes näeb välja nagu Rose West?2 Mis hea pärast tema eradetektiivi palkas?”
„Tema
Rose West – Inglismaal 1990. aastate lõpul vangi mõistetud sarimõrvar.
