style="font-size:15px;"> „Kas laupäeval on sinu sünnipäev?” küsis Robin.
„Ei,” vastas Strike.
„Millal siis?”
Mees ohkas. Ta ei tahtnud mingeid torte, õnnitluskaarte ega kingitusi, aga Robini näoilme oli lootusrikas.
„Teisipäeval,” tunnistas mees.
„Kahekümne kolmandal?”
„Jah.”
Pärast lühikest pausi taipas mees, et peab samaga vastama.
„Ja millal on sinu sünnipäev?” Miski neiu kõhklevas olekus tegi Strike’i valvsaks. „Jessas, ega ometi mitte täna?”
Teine puhkes naerma.
„Ei, juba möödas. Üheksandal oktoobril. Pole midagi, see oli laupäeval,” lisas ta naeratades, kui märkas mehe ahastavat ilmet. „Ma ei istunud siin kogu päeva sugugi lilli oodates.”
Mees vastas naeratusega. Tundes, et peaks veel täiendavalt pingutama, kuna ta oli Robini sünnipäeva maha maganud ja tal polnud olnud kavatsustki välja uurida, millal see on, sõnas ta veel:
„Hea, et te Matthew’ga pole veel kuupäeva kindlaks määranud. Saate vähemalt vaadata, et see ei lange kokku kuningliku laulatusega.”
„Oh,” tunnistas Robin punastades, „kuupäev on kokku lepitud.”
„Ongi kokku lepitud?”
„Jah,” sõnas Robin. „See on kaheksas jaanuar. Mul on siin sinu pulmakutse,” lisas ta kiiruga käekoti kohale kummardudes (ta polnud Matthew’ käest küsinud, kas Strike ikka kutsuda, aga nüüd oli juba hilja). „Palun.”
„Kaheksandal jaanuaril?” kohmas Strike hõbedast ümbrikku vastu võttes. „Sinna on ju kõigest – kui palju? – seitse nädalat.”
„Just,” vastas Robin.
Sigines lühike kohmetu paus. Strike ei suutnud kohe meenutada, mida ta Robinit oli palunud teha, aga siis tuli see meelde ja hõbedase ümbrikuga vastu peopesa koputades küsis ta asjalikult:
„Kuidas Hiltonitega läks?”
„Mõnega olen rääkinud. Quine seal oma nime all ei ela ja keegi teda kirjelduse järgi ära ei tundnud. Neid hotelle on siiski päris palju ja ma võtan seda nimekirja just läbi. Mis on sul kavas, kui oled Elizabeth Tasseli juures ära käinud?” küsis Robin igapäevasel toonil.
„Teen näo, et tahan osta Mayfairil korteri. Näib, nagu püüaks üks abielumees osa kapitalist realiseerida ja välismaale toimetada, enne kui tema naise advokaadid jõuavad teda takistada. Aga hüva,” lausus Strike avamata pulmakutset sügavale mantlitaskusse pistes, „hakkan parem minema. See kirjanik tuleb üles leida.”
8. peatükk
Haarasin raamatu, ja vanamees kaduski.
Metroorongis püsti seistes üht jaamavahet Elizabeth Tasseli kantseleisse sõites (Strike ei saanud ka niisugustel lühikestel otstel end päris vabalt tunda, sest püüdis kunstjalga vähem koormata ja kartis kukkuda) turgatas talle pähe, et Robin polnud talle ette heitnudki, et ta Quine’i asja ette võttis. Muidugi polnud tema asi teha oma tööandjale etteheiteid, aga ta oli keeldunud palju suuremast palgast, et panustada oma osa Strike’i ettevõtmisse, ja tal oli põhjust oodata, et kui võlad on kord tasutud, siis tasub Strike talle vähemalt palga tõstmisega. Robini komme mitte kritiseerida või kriitiliselt vaikida oli ebaharilik, ta oli ainus naine Strike’i elus, kellel polnud nähtavasti mingit soovi meest täiustada või parandada. Nagu näitasid Strike’i kogemused, arvasid naised tihtipeale, et mehe meelest peaks naise armastuse suurust mõõtma selle järgi, kui palju ta meest paremaks muuta püüab.
Nii et seitsme nädala pärast ta abiellub. Seitse nädalat on jäänud ajani, kui temast saab proua Matthew … kui Strike oligi kunagi kuulnud neiu peigmehe perekonnanime, ei suutnud ta seda nüüd meenutada.
Oodates Goodge Streetile viivat eskalaatorit, tundis Strike äkitselt pöörast soovi helistada oma brünetile lahutavale kliendile – kes oli üsna üheselt andnud mõista, et tal pole asjade säärase arengu vastu midagi – väljavaatega keppida teda täna õhtul Strike’i ettekujutust mööda naise mõõtmatus, pehmes ja tugevasti parfüümitud voodis Knightsbridge’is. Aga see mõte ilmus ainult selleks, et saada otsekohe kõrvale heidetud. Niisugune tegu oleks hullumeelsus, palju hullem kui asuda otsima kadunud meest, mille eest ta tõenäoliselt kunagi tasu ei näe …
Aga miks ma üldse raiskan aega Owen Quine’i peale? küsis ta iseendalt, nägu piitsutava vihma eest alla pöörates. Uudishimust, vastas ta endamisi, kui oli mõne hetke mõelnud, ja võib-olla veel millegi raskesti tabatava pärast. Mööda Store Streeti edasi minnes, paduvihmas silmi vidutades ja hoolega jälgides, kuhu libedal sillutisel astuda, arutles mees, et teda ennastki võivad hakata ohustama igasugused variatsioonid ahnusest ja kättemaksuhimust, mida tema jõukad kliendid ilmutavad. Sellest oli möödas juba palju aega, kui ta oli viimati uurinud kadunud inimese juhtumit. Võiks olla päris rahuldust pakkuv toimetada jalga lasknud Quine perekonna rüppe tagasi.
Elizabeth Tasseli kirjandusagentuur asus peamiselt korterelamuks ümber ehitatud tumedatest tellistest majas üllatavalt vaikses umbtänavas elava liiklusega Gower Streetist veidi eemal. Strike vajutas diskreetselt tagasihoidliku messingsildi kõrval olevat kellanuppu. Järgnes kerge sammude kaja, ja lahtise kaelusega särgis ilmetu noor mees avas ukse, mille tagant algas punase vaibaga kaetud trepp.
„Teie olete vist see eradetektiiv?” küsis mees, hääles ärevus ja põnevus. Strike järgnes talle, veepiisad kulunud vaibale tilkumas, trepist üles mahagonukse juurde ja sealt suurde kontoriruumi, kus kunagi olid arvatavasti olnud eraldi vestibüül ja elutuba.
Päevi näinud elegants oli pikkamisi hääbumas. Aknad olid kondenseerunud veepiiskadest udused ja õhk seisnud sigaretisuitsust raske. Hulk üle koormatud puidust raamaturiiuleid ääristas seinu ja luitunud tapeet kadus peaaegu täielikult kirjandusteemaliste karikatuuride ja joonistuste alla. Kaks rasket kirjutuslauda seisid teineteise vastas kulunud vaibal, aga kummagi ääres ei istunud kedagi.
„Kas ma tohin võtta teie mantli?” küsis noormees ja samas kargas ühe laua alt püsti kõhetu ja kohkunud ilmega näitsik. Tal oli ühes käes määrdunud käsn.
„Ma ei saa seda puhtaks, Ralph!” sosistas ta ehmunult Strike’iga tegelevale noormehele.
„Kuradi jama,” pomises Ralph ärritatult. „Elizabethi vanadusest nõder koer oksendas Sally laua alla,” sõnas ta vaikselt usalduslikul toonil ja võttis Strike’i läbiligunenud Crombie mantli ning riputas selle ukse siseküljel olevasse Victoria-aegsesse nagisse. „Ma teatan, et olete siin. Nühi aga edasi,” andis ta töökaaslasele nõu ja läks ise järgmise mahagonukse juurde ning avas selle kääksatusega.
„Härra Strike on siin, Liz.”
Kuuldus vali haugatus, sellele järgnes kohe madal ja kärisev inimese köha, mille allikaks tundusid olevat vana söekaevuri kopsud.
„Hoia teda kinni,” ütles kähisev hääl.
Agendi kabineti uks avanes ja nähtavale ilmusid Ralph, kes hoidis tugevasti vana, aga ilmselt ikka veel särtsu
