esikus lauale ja läksin joonelt voodisse tagasi. Owen hakkas mulle helistama, sama hästi kui iga tund, et teada saada, mida ma sellest arvan. Ta kiusas mind kogu kolmapäeva ja neljapäeva …” Väike paus.
„Ma ei ole niimoodi kordagi teinud, ehkki olen selles äris olnud kolmkümmend aastat,” kraaksatas naine seejärel. „Pidin sel nädalavahetusel ära sõitma. Ma ootasin seda. Ja ma ei tahtnud seda sõitu ära jätta, aga ma ei tahtnud ka, et Owen helistaks mulle sel ajal iga kolme minuti järel. Seega … lihtsalt selleks, et ta mul kaelast ära saada … Tundsin end ikka hirmus halvasti … Aga ma sirvisin selle läbi.”
Ta tõmbas sügava mahvi, köhis nagu enne, siis kogus end ja ütles:
„See ei tundunud sugugi halvem kui paar tema viimast asja. Kui üldse midagi, siis pigem isegi parem. Üsna huvitav sissejuhatus. Mõned päris köitvad kujundid. Õudusmuinasjutt, „Palveränduri teekonna” õudusvariant.”
„Kas tundsite nendes kohtades, mida lugesite, kellegi ära?”
„Tegelaskujud tunduvad enamasti sümboolsetena,” lausus naine pisut ennast kaitsval toonil, „kaasa arvatud hagiograafiline autoportree. Palju on p-perversset seksi.” Ta tegi jälle köhapausi. „Tundus olevat tavaline segapuder … aga ma … pean tunnistama, et ei lugenud eriti hoolikalt.”
Strike oli valmis väitma, et naine polnud harjunud oma vigu tunnistama.
„Ma … noh, libisesin viimasest veerandist üle, nendest kohtadest, kus ta kirjutab Michaelist ja Danielist. Viskasin pilgu peale lõpule, mis oli groteskne ja tobedavõitu …
Kui ma poleks olnud haige, oleksin seda korralikult lugenud ja muidugi oleksin talle otse öelnud, et nii ta seda jätta ei saa. Daniel on veider vend, väga t-tundlik,” naise hääl kippus jälle katkema, püüdes lauset lõpetada, kähises ta edasi, „aga M-Michael on vastik … kõige vastikum …” enne kui kukkus jälle köhima.
„Miks pidi härra Quine tahtma avaldada midagi, mille eest ta võidakse kohtusse anda?” küsis Strike, kui köhahoog oli lõppenud.
„Sest Oweni meelest ei kehti kogu ühiskonda puudutavad seadused tema kohta,” ütles naine karmilt. „Enda arvates on ta geenius, enfant terrible. Ta on uhke, kui solvab kedagi. Tema meelest on see julge, kangelaslik tegu.”
„Mis te käsikirjaga tegite, kui olite selle läbi vaadanud?”
„Helistasin Owenile,” vastas naine ja sulges nähtavasti iseenda peale ikka veel pahane olles hetkeks silmad. „Ja ütlesin: „Nojah, üsna kena.” ja kutsusin Ralphi seda neetud asja minu juurest ära viima ning palusin tal teha kaks koopiat ja saata üks Oweni toimetajale Jerry Waldegrave’ile, teine aga, olgu j-jumal mulle armuline, Christian Fisherile.”
„Miks te ei saatnud käsikirja meiliga kontorisse?” küsis Strike uudishimulikult. „Kas teil seda mälupulgal või millelgi muul ei olnud?”
Naine kustutas oma sigareti konisid täis klaasist tuhatoosis.
„Owen kasutab kangekaelselt vana elektrilist kirjutusmasinat, millega ta kirjutas ka „Hobarti patu”. Ma ei tea, kas asi on eputamises või rumaluses. Ta on tehnika asjus erakordselt võhiklik. Võib-olla proovis ta sülearvutit kasutada, aga ei saanud hakkama. See on veel üks asi, mis teeb ta ebameeldivaks.”
„Aga miks te saatsite koopiad teistele kirjastajatele?” uuris Strike, ehkki ta juba teadis vastust.
„Sest Jerry Waldegrave on vist peaaegu pühak ja kõige kenam inimene kirjastusilmas,” vastas naine kohvi rüübates, „aga isegi tema kaotas Oweni ja tema jonnimiste pärast lõpuks kannatuse. Roper Chardi välja antud Oweni viimasel raamatul müügiedu peaaegu polnud. Arvasin, et oleks ainult mõistlik, kui on mingi varuvariant.”
„Millal te taipasite, millest raamat tegelikult räägib?”
„Samal hommikul,” kraaksatas naine. „Ralph helistas mulle. Ta oli mõlemad koopiad ära saatnud ja siis heitnud pilgu originaali. Ta helistas kohe mulle ja küsis: „Liz, kas sa seda tegelikult ikka lugesid?””
Strike kujutas hästi ette seda ärevust, mida alla surudes ilmetu noor abiline helistas, ilmutades märkimisväärset julgust, samuti noorsandi piinavaid arutlusi oma naiskolleegiga, enne kui ta otsusele jõudis.
„Pidin tunnistama, et ei lugenud … või mitte põhjalikult,” pomises naine. „Ta luges mulle ette mõned katkendid, mis ma olin vahele jätnud, ja …”
Ta haaras oonüksist tulemasina ja klõpsutas seda hajameelselt, enne kui vaatas Strike’ile otsa.
„Nojah, sattusin segadusse. Helistasin Christian Fisherile, aga kõne läks otse kõneposti, seega jätsin sõnumi, et käsikiri, mis talle saadeti, on esimene mustand, et ta ei peaks seda lugema, et olen eksinud ja olgu ta hea ning saatku see niipea kui … niipea kui v-võimalik tagasi. Järgmisena helistasin Jerryle, aga ei saanud ka teda kätte. Ta oli mulle öelnud, et läheb koos naisega nädalavahetuseks pulmaaastapäeva tähistama. Lootsin, et tal polnudki aega midagi lugeda, ja jätsin tallegi samasuguse teate nagu Fisherile.”
Proua Elizabeth süütas veel ühe sigareti. Tema suured sõõrmed võbisesid, kui ta sisse hingas, jooned ümber suu süvenesid.
„Ma ei saanud peaaegu sõnagi öelda ja sellest poleks ka midagi kasu olnud, kui oleksin saanud suu lahti teha. Owen rääkis mind üle, nagu üksnes tema oskab seda teha, ta on iseendast lootusetult sisse võetud. Ta ütles, et peaksime koos lõunale minema ja käsikirja valmimist tähistama.
Nii ajasingi endale riided selga, läksin River Cafésse ja jäin ootama. Ja siis astus sisse Owen.
Ta ei jäänud isegi hiljaks. Tavaliselt jääb ta ikka hiljaks. Ta oli nii ülevas meeleolus, et hõljus sõna otseses mõttes õhus. Ta usub tõepoolest, et on saanud hakkama millegi julge ja imetlusväärsega. Hakkas kohe rääkima romaani kohandamisest filmi jaoks, nii et minul ei õnnestunud sõnakestki vahele pista.”
Oma karmiinpunasest suust suitsu puhudes meenutas säravate tumedate silmadega naine tõepoolest draakonit.
„Kui ütlesin talle, et see, millega ta on maha saanud, on minu arvates põlastusväärne, pahatahtlik ja seda ei kõlba avaldada, hüppas ta püsti, virutas tooli ümber ja hakkas karjuma. Kui ta oli mind solvanud nii isiklikult kui ka ametialaselt, teatas ta mulle, et kui ma pole küllalt julge teda edaspidi esindama, annab ta selle ise välja – vormistab e-raamatuna. Ja tormas siis minema, jättes mind arvet maksma. E-ei,” urises naine, „see … on täiesti eba-eba-ebata …”
Emotsioonid põhjustasid veelgi ägedama köhahoo, kui olid olnud senised. Strike kartis, et naine võib tõepoolest lämbuda. Ta hakkas juba end toolist püsti ajama, aga naine käsutas ta käeviipega istuma tagasi. Viimaks, ise näost punane ja silmad märjad, ütles Tassel käriseval häälel:
„Tegin kõik, mis suutsin, et asjad joonde ajada. Kogu minu nädalalõpp mere ääres läks nahka, rippusin pidevalt telefoni otsas, püüdes Fisherit ja Waldegrave’i kätte saada. Sõnum sõnumi järel, justkui püüaks Gwithiani kaljudest tükke välja lüüa, et keegi kuuleks …”
„Kas olete sealt pärit?” küsis Strike kerge üllatusega, sest ta ei tabanud naise kõneviisis midagi tuttavlikku oma Cornwallis veedetud lapsepõlve ajast.
„Seal elab üks minu autoreid. Rääkisin talle, et pole neli aastat Londonist välja saanud, ja ta kutsus mind nädalalõppu veetma. Tahtis näidata kõiki neid kauneid
