style="font-size:15px;"> „Minu nimi on Cormoran Strike ja ma olen eradetektiiv.”
Ta oli näinud, kuidas inimesed reageerivad, kui nende ukse taha on ootamatult ilmunud detektiiv. Kathryni reageering – jahmunud vaikus – oli täiest tüüpiline. Ta taganes mehest eemale ja oleks oma unustatud kilekottide otsa komistades peaaegu kukkunud.
„Kes pani mulle eradetektiivi sappa? See oli tema, eks?” küsis ta ägedalt.
„Mind palgati, et leiaksin kirjanik Owen Quine’i,” ütles Strike. „Ta on peaaegu kaks nädalat kadunud. Minu teada olete tema sõber …”
„Ei! Ega ei ole küll,” lausus naine ja kummardus võtma oma kotte, mis tõid kuuldavale klaasikolina. „Võite minu nimel seda tema naisele öelda. Ta võib oma mehe endale pidada.”
„Te pole enam tema sõber? Ja te ei tea, kus ta on?”
„Mind ei huvita sitaks üldse, kus ta on.”
Üks kass hiilis mööda kivist rõduserva jultunult lähemale.
„Kas ma tohin küsida, millal te viimast korda …?”
„Ei! Ei tohi!” vastas naine vihase käeviipe saatel, üks kilekott tema käes joonistas suure kaare ja Strike põrkas tagasi, arvates, et naise kohale jõudnud kass lüüakse üle rõduserva alla. Loom hakkas sisisema ja hüppas maha. Naine äsas tema suunas kiire, tigeda jalalöögi.
„Neetud elukas!” käratas ta. Kass lipsas minema. „Minge palun eest, ma tahan sisse minna.”
Strike astus ukse juurest paar sammu tagasi, et lasta naine selle juurde. Too ei leidnud kuidagi võtit. Üritanud paari hetke jooksul kobada kotte käest panemata oma taskuid, oli ta sunnitud need uuesti jalgade juurde maha panema.
„Quine on kadunud sellest saadik, kui ta läks oma viimase raamatu pärast oma agendiga tülli,” seletas Strike sel ajal, kui Kathryn kobas oma taskutes. „Mõtlesin, kas …”
„Ma ei annaks tema raamatu eest sitast sentigi. Ma pole seda lugenud,” sõnas naine. Tema käed värisesid.
„Proua Kent …”
„Ma pole abielus,” ütles naine.
„Quine’i abikaasa rääkis, et keegi naine käis teda kodunt otsimas. Kirjelduse kohaselt jäi mulje …”
Kathryn Kent oli võtme üles leidnud, aga pillas selle maha. Strike kummardus, et see talle kätte anda, naine krahmas selle tal käest.
„Mul pole aimugi, millest te räägite.”
„Teie ei käinud teda möödunud nädalal kodunt otsimas?”
„Ma ju ütlesin: ma ei tea, kus ta on. Ma ei tea midagi,” nähvas naine, torkas võtme lukuauku ja pööras seda.
Naine haaras kaks kilekotti, millest üks tekitas jälle heledat kõlinat. Strike nägi, et see on kohaliku rauakaupade poe kott.
„See tundub päris raske.”
„Mul on kuulkraan katki,” ütles naine ägedalt.
Ja lõi ukse mehe nina ees kinni.
10. peatükk
VERDONE: Tulime, et võidelda.
CLEREMONT: Teil tuleb võidelda, härrased, ja võidelda kõvasti, kuid mitte kaua …
Robin kiirustas järgmisel hommikul allmaaraudteelt välja, ülearune vihmavari kätte surutud, ise higine ja mossis. Pärast päevi kestnud paduvihma, märgade riiete lõhna metroorongides, libedaid tänavaid ja vihmamärgi aknaid oli äkiliselt saabunud särav ja kuiv ilm tabanud teda ootamatult. Teised hingelised võisid ju vetetulva ja madalate hallide pilvede kadumisest kergendust tunda, aga mitte Robin. Tal oli olnud Matthew’ga ränk tüli.
Oli peaaegu kergendus, kui ta Strike’i nime ja ametinimetusega klaasust avades leidis, et ülemus räägib oma kabinetis telefoniga ja vaheuks on suletud. Neiu tundis ebamääraselt, et peab end enne mehe palge ette ilmumist kokku võtma, sest eileõhtuse tüli põhjuseks oli olnud just Strike.
„Sa kutsusid ta laulatusele?” oli Mattew teravalt küsinud.
Robin oli kartnud, et Strike võib mainida kutset, kui nad õhtul kohtuvad, ja et kui ta Matthew’d ette ei hoiata, tabab tolle pahameel Strike’i.
„Mis ajast alates me kutsume külalisi teineteisele ütlemata?” oli Matthew küsinud.
„Ma kavatsesingi öelda. Arvasin, et olingi öelnud.”
Siis aga sai Robin iseenda peale pahaseks – ta ei olnud varem Matthew’le kunagi valetanud.
„Ta on minu ülemus, ta ootab, et ta kutsutakse!”
Mis ei olnud tõsi, Robin kahtles, kas Strike’i üldse asjast hoolis, ükskõik kas ta sai kutse või mitte.
„Ja mulle meeldiks teda seal näha,” lisas ta veel, mis oli lõppude lõpuks ausalt öeldud. Ta püüdis tööelu, mida ta polnud kunagi varem nii palju nautinud, eraelule võimalikult lähendada, praegu aga ei tahtnud see kuidagi õnnestuda; tema aga soovis traageldada need kokku rahuldavaks tervikuks ja saada Strike’ilt õnnistus (Õnnistus! Miks pidi ta selle andma?) tema abielule Matthew’ga.
Ta oli arvanud, et Matthew pole küll rõõmus, aga lootnud, et selleks ajaks on mehed omavahel tuttavaks saanud ja meeldivad teineteisele, ning polnud küll tema süü, et seda polnud veel juhtunud.
„Ja seda pärast kogu seda kuradi jama, mis meil oli, kui ma tahtsin kutsuda Sarah Shadlocki,” oli Matthev öelnud. Robin tundis, et see oli löök allapoole vööd.
„Eks kutsu ta siis!” ütles ta pahaselt. „Ainult vaevalt et see on sama asi – Cormoran pole kunagi proovinud mind voodisse saada. Mida see irvitus pidi tähendama?”
Tüli oli olnud täies hoos, kui helistas Matthew’ isa, teatamaks uudist, et eelmisel nädalal Matthhew’ ema tabanud imelik haigushoog oli osutunud kergeks rabanduseks.
Pärast seda tundsid nii Robin kui ka Matthew, et pole kohane tülitseda Strike’i pärast, ja nii läksid nad voodisse teoreetiliselt leppinult, aga rahulolematuna ning nagu Robin hästi aru sai, sisimas üle ajades.
Oli peaaegu keskpäev, kui Strike viimaks kabinetist välja ilmus. Täna polnud tal seljas ülikond, vaid määrdunud ja katkine sviiter, jalas aga teksad ja tossud. Nägu kattis tihe habemetüügas, mis tekkis kohe, kui ta iga päev habet ei ajanud. Unustanud omaenda mured, jäi Robin meest tunnistama – ta polnud kunagi, isegi mitte siis, kui too magas büroos, näinud Strike’i nii viletsas seisus.
„Tegin paar kõnet Inglesi juhtumi asjus ja sain mõned numbrid Longmani jaoks,” sõnas Strike Robinile, ulatades talle paar vanamoodsat kartongtoimikut, millel kõigil oli seljal käsitsi kirjutatud number. Selliseid oli ta kasutanud eriuurimise üksuses ja need olid jäänudki tema lemmikviisiks info talletamisel.
„Kas see kõik on … tahtlikult niiviisi?” küsis neiu, uurides üksisilmi mehe teksapükste põlvedel olevaid laike, mis tundusid olevat
