taskus hakkas vibreerima: nagu tavaliselt juhtnööre tähttähelt järgiv Robin saatis talle sõnumi, selle asemel et helistada.
Hr Gunfrey küsib järgmist kohtumist homme kell 10 tema kontoris, olevat sulle veel rohkem rääkida. Rx
Tänan, saatis Strike vastuse.
Ta ei lisanud sõnumitele kunagi, välja arvatud õe või tädi puhul, suudluse sümbolit.
Allmaaraudteel kaalus ta oma järgmisi samme. Owen Quine’i teadmata asukoht istus nagu okas ajus, Strike oli poolenisti pahane, poolenisti aga huvitatud, et kirjanik osutus nii raskesti tabatavaks. Ta võttis rahakoti vahelt paberi, mille Elizabeth Tassel oli talle andnud. Nime Kathryn Kent all oli Fulhami tornelamutele viitav aadress ja mobiilinumber. Piki alumist äärt oli trükitähtedega kirjas kaks sõna: SÕLTUMATU AUTOR.
Strike tundis teatud kohti Londonis sama hästi nagu iga taksojuht. Lapsena polnud ta kunagi sattunud tõeliselt rikaste linnaosadesse, aga ta oli koos oma igavese nomaadi eluviisi harrastanud emaga elanud väga paljudes muudes pealinna piirkondades: tavaliselt ebaseaduslikult või sotsiaalmajades, aga vahel, kui ema tolle hetke kallim võis seda enesele lubada, ka tervislikumas keskkonnas. Kathryn Kenti elupaik tuli talle kohe silme ette: Clement Attlee Courti moodustasid vanad linnavalitsusele kuulunud majad, millest palju oli müüdud erakätesse. Näotud, iga korruse juurde kuuluvate rõdudega neljakandilised tellistest tornid kõrgusid kõigest mõnesaja jardi kaugusel Fulhami miljoneid naelsterlingeid maksvatest hoonetest.
Kodus Strike’i keegi ei oodanud ja tema kõht oli pikast istumisest Nero kohvikus täis kondiitritooteid ja kohvi. Selle asemel et valida põhjaliin, istus ta Lääne-Kensingtoni viivasse rongi ja suundus seejärel North End Roadile, kus läks mööda mõnest idamaisest söögipaigast ja mitmest laudadega kinni löödud poest, mis masu raskuse all olid pidanud uksed sulgema. Selleks ajaks, kui Strike jõudis otsitavate tornmajade juurde, oli öö kätte jõudnud.
Stafford Cripps House oli teele kõige lähemal ja paiknes kohe madala ning moodsa arstikeskuse taga. Need linnavalitsusele kuulunud majad kavandanud optimistist arhitekt, kellele oli sotsialistlik idealism nähtavasti pähe hakanud, oli lasknud igale korterile ka väikese rõdu ehitada. Kas oodati, et õnnelikud asukad hakkavad siin hooldama akende lillekaste ja üle rõduserva rõõmsalt naabreid tervitama? Sisuliselt olid asukad kõik need eluruumist väljapoole jäävad pinnad võtnud kasutusele laoruumina: vanad madratsid ja köögimasinad, lapsevankrid, sületäite viisi määrdunud riideid olid visatud loodusjõudude meelevalda, lisaks oli kõigile vaatamiseks välja pandud ka ilmselt kõikvõimalikku kraami täis kappe.
Kamp suurte plastmassist prügikastide kõrval suitsetavaid kapuutsiga noorukeid silmitses Strike’i huviga, kui ta neist möödus. Strike oli pikem ja laiem kui ükski neist.
„Suur mölakas,” kuulis ta üht neist ütlemas, kui ta juba nende nägemisulatusest väljas oli ja suundus küllap paratamatult rikkis olevale liftile tähelepanu pööramata betoontrepile.
Kathryn Kenti korter oli neljandal korrusel ja sinna pääses kogu maja pikkuse tuultele valla rõdu kaudu. Enne uksele koputamist pani Strike tähele, et erinevalt naabritest on Kathryn Kent riputanud akende ette tõelised kardinad.
Ei mingit vastust. Kui Owen Quine oli siin, siis ei kavatsenud ta end ilmselt reeta: sees valitses pimedus, polnud märkigi liikumisest. Vihase moega naine, sigaret suunurgas tolknemas, pistis pea lausa koomilise kiirusega kõrvaluksest välja, mõõtis Strike’i ühe põgusa pilguga ja kadus siis.
Külm tuul vihises piki rõdu. Strike’i mantel helkis vihmapiiskadest, aga ta teadis, et tema katmata pea näeb välja samasugune nagu alati: tihedad lokkis juuksed olid vihmakindlad. Ta ajas käed sügavale taskusse ja leidis tugeva ümbriku, mille oli unustanud. Välisvalgusti Kathryn Kenti eesukse juures oli katki ja nii nihkus Strike kahe ukse jagu edasi põleva lambi alla ja avas hõbedase ümbriku.
Kutsest õhkus sõjaväelisele käsule omast autoriteeti: see laulatus toimub just nii, nagu siin kirjas. Tema ise ja Charlotte polnud jõudnudki paksule kreemikale paberile kauni musta kursiivkirjaga pressitud kutse koostamiseni.
Strike pistis kaardi jälle taskusse ja läks tagasi Kathryn Kenti ukse taha ootama ning süvenes oma mõtetesse, pilk pööratud pimedale Lillie Roadile ja seal vuhisevate autode esilaternate kaksiktuledele ning rubiinpunastele ja merevaikkollastele tagatuledele. All koondusid kapuutsiga noored kord tihedalt kokku, kord valgusid laiali, lisandus uusi tulijaid ja moodustusid uued rühmad.
Kella poole seitsme ajal lonkis kogu jõuk üheskoos minema. Strike jälgis neid, kuni nad olid peaaegu nägemisulatusest kadunud, möödunud enne vastassuunas liikuvast naisest. Kui naine läks läbi tänavalaterna valguslaigu, silmas Strike musta vihmavarju all lehvivaid pakse säravpunaseid juukseid.
Ta sammus, pisut külg ees, sest vihmavarjust vabas käes oli kaks rasket kilekotti. Aeg-ajalt heitis ta pealiigutusega tihedaid lokke näolt tagasi ja eemalt vaadates ei jätnud ta üldse ebameeldivat muljet – tema tuulest sasitud juuksed köitsid pilku ja avara mantli alt paistvad jalad olid sihvakad. Naine tuli üha lähemale, tal polnud aimugi, et keegi teda neli korrust kõrgemal hoolega jälgib; ta läks üle betooniga kaetud siseõue ja kadus silmist.
Viis minutit hiljem ilmus ta nähtavale rõdul, kus Strike ootas. Kui naine lähemale jõudis, andsid pingul nööbid reetlikult märku tema priskest, õuna meenutavast kehaehitusest. Naine ei märganud Strike’i enne, kui oli kümne jardi kaugusel – ta oli kõndinud, pilk maas; kui ta nüüd pea tõstis, nägi mees palju vanemat kortsulist ja pundunud nägu, kui oli oodanud. Järsku peatudes naine hüüatas:
„Sina!”
Strike taipas, et naine näeb poolpimedas teda ainult siluetina.
„Sa kuradi värdjas!”
Kilekotid kukkusid puruneva klaasi klirina saatel maha, naine tormas täie hooga tema poole ja vehkis rusikas kätega.
„Igavene värdjas, igavene värdjas, ma ei anna sulle iialgi andeks! Ei iialgi, käi minema!”
Strike oli sunnitud tõrjuma mitu metsikut lööki. Ta astus tahapoole, kui naine jagas talle kriisates saamatuid lööke, püüdes endise poksija kaitsest läbi murda.
„Sa oota ainult … Pippa lööb sind maha … oota ainult …!”
Naaberuks avanes jälle – seal seisis seesama naisterahvas, sigaret suus.
„Oi!” hüüatas naine.
Esikust hoovav valgus ulatus Strike’ini, nii et naine nägi teda nüüd selgesti. Ühtaegu õhku ahmides ja kiljatades tõmbus punapea komistamisi tagasi, mehest eemale.
„Mis kurat siin toimub?” nõudis naaber.
„Usutavasti peeti mind kellekski teiseks,” lausus Strike lahkelt.
Naaber lõi oma ukse kinni, jättes detektiivi ja tema ründaja uuesti pimedusse.
„Kes te olete?” sosistas naine. „Mida te tahate?”
„Kas teie olete Kathryn Kent?”
„Mida te
