ta pigem välja, Ralph,” ütles agent oliivikarva tumedate silmade pilku Strike’ilt pööramata. Vihm peksis ikka veel vastu aknaid. „Ja ära unusta junnikotte, ta on täna natuke pehmo.”
„Astuge sisse, härra Strike.”
Nördinud ilmega abiline tiris suure koera, kelle pea nägi välja nagu ehtne Anubis, kabinetist välja; kui Strike ja dobermann teineteisest möödusid, hakkas koer energiliselt urisema.
„Kohvi, Sally!” nähvas agent kohkunud ilmega näitsikule, kes oli oma käsna ära peitnud. Kui too hüppas püsti ja kadus oma laua taga oleva ukse taha, lootis Strike, et ta peseb oma käed korralikult ära, enne kui hakkab kohvi valmistama.
Elizabeth Tasseli umbne kabinet oli omamoodi kontsentraat eesruumist: see lõhnas sigarettide ja vana koera järgi. Looma tviidase oli perenaise laua all, seinu katsid vanad fotod ja trükipildid. Ühe suurema tundis Strike ära: illustreeritud lasteraamatute autorina üsna hästi tuntud vanem kirjanik Pinkelman, kelle kohta Strike ei teadnud, kas ta on veel elus. Viibanud sõnatult, et Strike istuks tema vastu tugitooli, kust mees pidi ise ära tõstma hunniku pabereid ja ajakirja Bookseller vanu eksemplare, võttis agent laual olevast karbist sigareti, süütas selle oonükstulemasinaga, tõmbas sügava mahvi ja hakkas siis pikalt kärinal-vilinal köhima.
„Niisiis,” kraaksatas naine, kui köhahoog oli vaibunud ja ta ise jõudnud laua taga oleva nahkse tugitooli juurde. „Christian Fisher ütles mulle, et Owenil on jälle käsil oma järjekordne kadumistemp.”
„Täpselt nii,” kostis Strike. „Ta kadus selsamal õhtul, kui te vaidlesite tema raamatu üle.”
Naine hakkas rääkima, aga sõnad kadusid kohe järgmisse köhahoogu. Sügavalt rindkerest pääsesid välja kohutavad pisarateni viivad röginad. Strike ootas vaikides, kuni köhahoog möödub.
„Tundub päris vastik,” arvas mees viimaks, kui naise köha oli vaikinud ja ta, uskumatu küll, kohe järgmise sügava mahvi oli tõmmanud.
„Gripp,” sõnas naine kriipival häälel. „Ei saa kuidagi lahti. Millal Leonora teie juurde tuli?”
„Üleeile.”
„Kas ta saab teie teeneid endale lubada?” kraaksatas naine. „Ma ei usu, et teie, kes te lahendasite Landry juhtumi, just odav olete.”
„Proua Quine kinnitas, et arvatavasti maksate teie mulle,” lausus Strike.
Lõdvad põsed tõmbusid roosakaks ja naise suurest köhimisest vett täis valgunud silmad tõmbusid pilukile.
„Noh, võite minna kohe otsejoones Leonora juurde” – naise rind hakkas elegantse musta jaki all tõusma ja langema, kui ta järjekordse köhahoo maha surus – „ja öelge talle, et ma ei maksa mitte üht p-pennigi, et seda värdjat tagasi saada. Ta ei ole … enam minu klient. Öelge talle … öelge …”
Järgmine vägev köhahoog sai naisest võitu.
Uks avanes ja sisse astus kõhetu piiga, võideldes raske puust kandikuga, millel olid tassid ja presskohvikann. Strike tõusis, et see temalt vastu võtta, laual leidus vaevalt ruumi, kuhu see asetada. Neiu üritas ruumi juurde teha. Närviline nagu ta oli, ajas ta ühe paberikuhja ümber.
Köhiva ülemuse kurja hoiatava käeviipe peale sibas näitsik toast hirmunult minema.
„T-täiesti kasutu väike…” kähises Elizabeth Tassel.
Strike asetas vaibale laiali lennanud paberitest välja tegemata kandiku lauale ja võttis uuesti istet. Agent oli tuntud šablooni järgi vormitud türanniseerija: üks neid vanemaid naisi, kes kasutasid – olgu teadlikult või mitte – ära tõsiasja, et nad tekitavad vastuvõtlikumates inimestes mulje nõudlikust ja kõikvõimsast emast. Strike oli niisuguse hirmutamise vastu immuunne. Esiteks oli tema enda ema, ükskõik mis puudused tal ka polnud, noor ja varjamatult oma last jumaldanud, teiseks aga adus ta selle pealtnäha draakoni haavatavust. Ahelsuitsetamine, luitunud fotod ja vana koerapesa viitasid tunduvalt sentimentaalsemale ja vähem enesekindlale naisele, kui tema noor palgaline oskas arvata.
Kui köhahoog oli viimaks lõppenud, ulatas Strike naisele kohvitassi, mille ta oli täis valanud.
„Tänan,” pomises too pahuralt.
„Niisiis andsite Quine’ile hundipassi?” küsis mees. „Kas ütlesite talle seda siis, kui olite lõunasöögil?”
„Ma ei mäleta,” kraaksatas naine. „Asi läks tuliseks väga kiiresti. Owen kargas keset restorani püsti ja hakkas minu peale karjuma ning tormas minema, jättes arve minu maksta. Võite minu jutule leida palju tunnistajaid, kui see peaks teid huvitama. Owen ise hoolitses selle eest, et see oleks kena avalik stseen.”
Ta sirutas käe järgmise sigareti järele ja otsekui mõttel sabast kinni saanud, pakkus suitsu ka Strike’ile. Kui mõlemad olid sigareti süüdanud, naine jätkas:
„Mida Christian Fisher teile rääkis?”
„Väga vähe,” kostis Strike.
„Loodan teie mõlema huvides, et see on tõsi,” nähvas naine.
Strike ei öelnud midagi, lihtsalt suitsetas ja jõi kohvi, proua aga ootas, ilmselt lootes saada rohkem infot.
„Kas ta nimetas „Bombyx Morit”?” küsis naine.
Strike noogutas.
„Mis ta selle kohta ütles?”
„Et Quine kirjutab raamatus paljudest halvasti maskeeritud, kergesti äratuntavatest inimestest.”
Tekkis pinget täis paus.
„Loodan, et Chard kaebab ta kohtusse. Küllap see oli tema mõte, et panna Oweni suu kinni.”
„Kas olete püüdnud Quine’iga ühendust võtta pärast seda, kui ta … sealt, kus te lõunatasite, minema marssis?” küsis Strike.
„River Cafést,” kraaksatas naine. „Ei, ma ei ole püüdnud temaga ühendust võtta. Pole talle enam midagi öelda.”
„Ja tema pole teiega ühendust võtnud?”
„Ei.”
„Proua Leonora jutu järgi ütlesite te Quine’ile, et see raamat on parim asi, mis ta on kunagi kirjutanud, aga muutsite siis meelt ja keeldusite seda esindamast.”
„Misasja ta räägib!? Seda ma küll … ma … ei …”
Järgnes ägedam köhahoog kui ükski eelmine. Strike’il oli suur soov võtta sigarett naise käest ära, kui too tõmbles ja läkastas. Viimaks oli hoog möödas. Proua jõi seepeale kohe ära pool tassi kuuma kohvi, mis näis toovat mõningat kergendust. Ta kordas juba tugevamal häälel:
„Seda ma küll ei öelnud. „Parim asi, mis ta on kunagi kirjutanud” – ja seda olevat ta Leonorale väitnud?”
„Just. Mis te siis tegelikult ütlesite?”
„Ma olin haige,” sõnas naine kähedalt, küsimusest välja tegemata. „Gripp. Nädala jagu ei käinud tööl. Owen helistas kantseleisse, et teatada mulle: romaan on valmis; Ralph ütles talle, et olen kodus voodis, ja nii saatis Owen käsikirja kulleriga mulle otse
