ei olnudki läinud oma pulma-aastapäeva nädalavahetusel tähistama ja väitis, et pole minu sõnumeid kätte saanud ja et nii ta hakkaski seda kuradi raamatut lugema.
Ta oli nördinud ja vihane. Kinnitasin Jerryle, et püüan teha kõik, mis minu võimuses, et seda pagana lugu peatada … aga pidin tunnistama, et saatsin selle ka Christianile, mille peale Jerry virutas telefoni käest.”
„Kas ütlesite talle, et Quine ähvardas raamatu internetti üles riputada?”
„Ei. Ei öelnud,” vastas naine kähedalt. „Palvetasin, et see oleks kõigest tühi ähvardus, sest Owen ei jaga tõepoolest arvutitest ööd ega mütsi. Aga ma kartsin …”
Ta vakatas.
„Mida te kartsite?” õhutas Strike teda tagant.
Naine ei vastanud.
„See ise avaldamine seletab mõndagi,” sõnas Strike igapäevasel toonil. „Leonora Quine ütles, et tema mees võttis käsikirja oma eksemplari ja kõik märkmed kaasa, kui ta öösse kadus. Mõtlesin, et ta kavatses selle ära põletada või jõkke visata, aga arvatavasti võttis ta selle kaasa mõttega sellest e-raamat teha.”
See info ei aidanud kuidagi Elizabeth Tasseli meeleolu parandada. Ta pressis läbi hammaste:
„On üks naine. Nad kohtusid kirjanduskursustel, mida Owen andis. See naine on ise oma asju kirjastanud. Tean teda seetõttu, et Owen püüdis äratada minu huvi tema tegelikult kuradima viletsate erootiliste fantaasiaromaanide vastu.”
„Kas olete temaga ühendust võtnud?” küsis Strike.
„Tegelikult olen küll. Tahtsin teda eemale peletada ja öelda, et kui Owen püüab teda veenda ennast aitama raamatut ümber lüüa või internetis müüma, segatakse ta tõenäoliselt kohtuprotsessi.”
„Mis ta vastas?”
„Ma ei saanud teda kätte. Üritasin mitu korda. Võib-olla ei ole ta enam sellel numbril. Ma ei tea.”
„Kas võiksin saada tema andmed?” küsis Strike.
„Ralphil on tema nimekaart. Palusin talle minu nimel helistada. Ralph!” kõmistas ta.
„Ta on veel Beauga väljas!” kostis näitsiku kohkunud piiksatus ukse tagant. Elizabeth Tassel pööritas silmi ja ajas end vaevaliselt püsti.
„Pole mingit mõtet paluda toda piigat seda üles otsida.”
Kui uks oli proua järel sulgunud, ajas Strike end kohe jalule, läks laua taha ja kummardus lähemalt uurima seinal olevat fotot, mis oli tema tähelepanu äratanud ja mille paremaks nägemiseks oli vaja nihutada kõrvale raamaturiiulil seisev kaht dobermanni kujutav pilt.
Pilt, mis teda huvitas, oli A4 formaadis ja värviline, aga väga luitunud. Sellel oleva nelja inimese riietuse järgi otsustades oli see tehtud vähemalt kahekümne viie aasta eest sellesama maja ees.
Elizabeth ise oli selgesti äratuntav, ainus naine pildil, suur ja ilmetu, pikkade tuules lehvivate tumedate juustega, seljas tumeroosatürkiisivärviline üsna paljastav ja liibuv kleit. Temast ühel pool seisis sale heledajuukseline erakordselt ilus noor mees, teisel pool lühike, kahkja jumega tusase moega isand, kelle pea oli kehaga võrreldes liiga suur. See mees tundus kuidagi tuttav. Strike’i arvates võis ta olla teda näinud ajalehtedes või televisioonis.
Nimetu, aga tõenäoliselt tuntud mehe kõrval seisis palju noorem Owen Quine. Ta oli kõigist neljast pikim, kandis kortsunud valget ülikonda ja tema soeng meenutas okassiili. Strike’ile meenutas ta hoobilt paksu David Bowiet.
Hästi õlitatud hingedel uks vihises lahti. Strike ei püüdnudki varjata, mida ta teeb, pöördus vaid agendi poole, kellel oli käes paberileht.
„See on Fletcher,” tähendas naine, pilk mehe käes oleval koerte pildil. „Ta suri möödunud aastal.”
Mees asetas pildi raamatukapile tagasi.
„Ah soo,” taipas naine siis. „Te vaatasite ju teist pilti.”
Ta astus luitunud fotole lähemale ja jäi seisma otse Strike’i kõrvale. Mees nägi, et proua on peaaegu kuus jalga pikk. Ta lõhnas John Player Specialsi ja Arpège’i parfüümi järele.
„See on päev, kui avasin oma agentuuri. Need on minu esimesed kolm klienti.”
„Kes see on?” küsis Strike, näidates ilusat heleda peaga meest.
„Joseph North. Kõikidest neist kaugelt andekaim. Suri kahjuks noorelt.”
„Ja kes on …?”
„Muidugi Michael Fancourt,” ütles naine, hääles üllatus.
„Mõtlesingi, et ta on kuidagi tuttav. Kas esindate teda ikka veel?”
„Ei! Arvasin …”
Strike kuulis ära ka ülejäänud lause, ehkki naine seda välja ei öelnud: Arvasin, et igaüks teab seda. Maailm maailmas: kogu kirjanduslik London ilmselt teadis, mispärast kuulus Fancourt polnud enam Tasseli klient, aga tema ei teadnud.
„Miks te siis teda enam ei esinda?” küsis Strike uuesti istudes.
Naine ulatas tal käes olnud paberi üle laua Strike’ile, see oli koopia viletsast nimekaadist.
„Pidin tegema Michaeli ja Oweni vahel valiku, juba aastate eest,” lausus ta. „Ja nagu v-viimane loll, valisin mina Oweni.” Ta hakkas jälle köhima ning tema hääl muutus kurgust tulevaks kähinaks. „Need siin on ainsad kontaktandmed, mis mul Kathryn Kenti kohta on,” lisas ta kindlalt, välistades edaspidise jutu Fancourt’ist.
„Tänan,” sõnas Strike paberit kokku murdes ja rahakoti vahele pistes. „Kas teate, kui kaua Quine on temaga kohtunud?”
„Tükk aega. Owen käib temaga olengutel, sest Leonora on kodus kinni Orlando juures. Täiesti häbitu mees.”
„Ja teil pole aimugi, kus ta võiks end varjata? Leonora Quine ütles, et teie leidsite ta eelmistel kordadel üles, kui ta …”
„Ma ei „leidnud” Owenit,” nähvas naine. „Ta helistas mulle umbes nädala pärast või nii ja küsis avanssi – nii nimetab ta rahalist kingitust –, et maksta kinni minibaari arve.”
„Ja teie maksite?” küsis Strike. Naine polnud kaugeltki kerge vastane.
Järgnenud grimass näis kinnitavat nõrkust, mida naine häbeneb, aga vastus oli ootamatu.
„Kas te Orlandot olete näinud?”
„Ei ole.”
Naine avas suu, et jätkata, aga näis järele mõtlevat ja sõnas kõigest:
„Owen ja mina oleme vanad tuttavad. Olime head sõbrad … kunagi,” lisas ta, hääles kerge kibedus.
„Mis hotellides ta enne seda peatus?”
„Kõiki neid ma ei mäleta. Korra oli Kensington Hiltonis. Siis St John’s Woodi hotellis Danubius. Suured ilmetud hotellid, mis pakuvad kõiki mugavusi, mida kodu talle ei võimalda. Owen pole mingi boheemlane, välja arvatud
