kauaks lugeda, kui tagasi tuleb. Ta ütles, et seda peatükki ei ole ma varem näinud – see peab võtma raamatu kokku ja jääma kõlama.
Tõmbasin tooli akna alla ning hakkasin lugema käsitsi kirjutatud eskiisi, mille Ernest mulle oli andnud ja mis kandis pealkirja „Pariisile ei tule iial lõppu”4; see oli erinev teistest pildikestest, mida olin lugenud tookord Ritzis – visanditest, milles Ernest kirjeldas Pariisi linnaosi ja inimesi, kellega ta toona lävis ning kelle hulka kuulusid Gertrude Stein, Sylvia Beach (Ameerikas sündinud raamatukaupmees ja kirjastaja), Ford Madox Ford, Ezra Pound ja Scott Fitzgerald. Loost, mida lugesin nüüd, pidi ilmselgelt saama raamatu finaal; teistest erinevaks muutis selle asjaolu, et seal ta ühelt poolt ülistas oma esimesi raskeid, kuid ometi imelisi Pariisi-aastaid ning teiselt poolt kahetses seda, mis pöörde need talle olid võtnud ja mis oli selle põhjus.
Üldkokkuvõttes oli see kirglik armastusavaldus tema esimesele naisele Hadleyle, mälestused ajast, kui naine elas rue Cardinal Lemoine’il liftita majas neljandal korrusel, ning rue Notre Dame des Champs 113 hoovis oleva saeveski kohal paiknevast teise korruse korterist, kus nad elasid hiljem oma pisikese poja Bumbyga ja kus Hadley, mitu kampsunit seljas, mängis vanal klaveril, mille Ernest oli talle kohaliku kondiitriäri jääkülmas keldriruumis rentinud.
Selles eskiisis kõneles Ernest vaimustunult ka enda ja Hadley suusaseiklustest: ta meenutas, kuidas nad mõlemad olid õppinud Austrias Vorarlbergi liidumaal Schrunsis suusatama, rääkis Taube võõrastemajast, kus olid suured aknad ja laiad, heade linade ja sulgtekkidega voodid ning kus pakuti hommikul suure tassiga kohvi, värsket leiba, puuviljakonserve, mune ja head sinki; samuti Madlenerhausist, ilusast vanast võõrastemajast, kus nad magasid tihedasti koos suures voodis sulgteki all, aken avatud ja tähed lähedal.
Jõudnud eskiisiga umbes poole peale, kaldus Ernest paraku kõrvale enda ja Hadley esimestest romantilistest aastatest, kui nad olid väga vaesed, kuid õnnelikud, ja hakkas kirjeldama, mis juhtus nende idüllilise eluga, kui lootskala kannul ilmusid kohale rikkad inimesed, kusjuures ei lootskala ega rikkaid ole nimetatud nimepidi. Kui kaks inimest teineteist armastavad, kirjutab Hemingway, tõmbab rikkaid vastupandamatu jõuga nende poole, aga tema ja Hadley olid naiivsed ega osanud end kaitsta. Ernest tunnistas, et nondest rikastest võlutuna käitus ta sõgedalt nagu linnukoer, kes läheb kaasa igaühega – peaasi et tollel on püss.
Ja mis kõige tähtsam: rikaste seas leidus üks vallaline naine, kes oli visanud Ernestile silma ja sokutas end Hadleyle sõbraks, püüdes pääseda neile ligi ja lõhkuda nende abielu. Ernest tunnistas, et nende kahe naise üheaegne tähelepanu erutas teda ja õnnetul kombel oli ta armunud mõlemasse.
Enne kui teha elule lõpp, pidas ta tähtsaks seletada oma viimastes sõnades, kui rängalt oli ta endale haiget teinud, lastes oma elu ainsal tõelisel armastusel käest libiseda. Tragöödia, mis johtub sellest, kui armastad korraga kahte naist, oli saatnud teda kogu elu. Olles saanud lennukatastroofis surmalähedase kogemuse, otsustas ta uuesti läbi elada nood kahekümnendate aastate hukatuslikud päevad, mille rüppe oli heitnud end, siirdudes esimest korda Pariisi, ning mis olid lahjendanud tema esimese romaani „Ja päike tõuseb”5 ilmumisest sündinud rõõmu. Kirjeldades neid mulle, elas Ernest need aastad uuesti läbi ja see tekitas temas mõningase lõpetatustunde. Ometi käis see hävitav tragöödia temaga kaasas kogu elu ja sellest ei aidanud üle saada ka tema kui geeniuse kuulsus, kiiduavaldused ja raha.
Selle ajaga, kui Ernest arsti juures viibis, jõudsin peatüki kaks korda läbi lugeda ning lasksin sel settida. Meenutades oma Pariisi-aastaid, toonaseid inimesi, kohti, tagasilööke triumfe, rõõme ja pettumusi, hõrke meenutusi elust Hadleyga, oli ta minu üllatuseks jätnud vahele paljud kõnekad episoodid, nagu saja päeva leping, millest ta mulle kunagi oli rääkinud. Tuleb arvata, et piinatud mõistus ja meeleheitlik kirjutamistung ei lubanud tal teha kõigest põhjalikku ülevaadet või oli ta ehk nõuks võtnud lasta minul anda usaldusisikuna hinnang tema loole, traagilisele lahkuminekule, mis johtus sellest, et ta armastas korraga kahte naist – kiusatus, millele ta ikka ja jälle järele andis.
Uksele koputati. Õde Susan tuli ütlema, et vererõhu mõõtmisega läheb veel veidi aega ning kui peaksin eelistama oodata fuajees, kus on mugavam, viib ta mu sinna. Vastasin, et ootan parem sealsamas, kus olen.
Istudes akna all, süles viimane peatükk, hakkasin mõtlema lennuõnnetusele, õigemini küll neile kahele õnnetusele, mille tõttu ma Ernestiga 1954. aastal Veneetsias hotellis Gritti Palace taas kohtusin.
TEINE OSA
Kohtumine Veneetsias hotellis Gritti Palace
Aafrika, Uganda, 1954; Ernesti kahe järjestikuse lennuõnnetuse esimese lennuki rusud.
1954. aasta 25. jaanuari hommikul levis üle kogu maailma teade, et Hemingway ja tema naine Mary olid hukkunud lennukatastroofis, mis leidis aset Ugandas Murchisoni joa lähedal tihedas džunglis, ning vallandusid üleüldine lein ja järelehüüete tulv. Sellele traagilisele uudisele järgnes varsti teade, et Ernest oli äkki imeväel Butiabe juures džunglist välja ilmunud, ühes käes punt banaane ja teises pudel Gordon’s džinni. Teda intervjueerima tormanud ajakirjanikele oli Ernest AP teate järgi öelnud: „Õnn ei ole mind veel maha jätnud.”
Möödus mõni tund ja õnn näis olevat talle selja pööranud. Õnnetuspaigale saadeti päästelennuk, 1930. aastate biplaan, vineerist Havilland Rapide, mis pidi toimetama Ernesti ja Mary tagasi Keeniasse, kus oli nende toonane peatuspaik, aga lendu tõustes kukkus Havilland alla ja süttis; sellest teisest katastroofist Ernest nii puhtalt ei pääsenud.
Püüdes teda kätte saada, olin saatnud ohtralt telegramme ja sain lõpuks vastuse, milles Ernest palus, et helistaksin talle Veneetsia Gritti Palace’i hotelli. Olin parajasti Haagis, et teha ühe ajakirja tarvis intervjuu kuninganna Beatrice’i ja püsivalt tema juures elava tuleviku ettekuulutajaga, kellelt kuninganna oli harjunud nõu küsima.
Helistasin Ernestile ja ta õhutas mind kuningliku intervjuu lõpetamise järel Veneetsiasse sõitma. Ta ütles: „Mul on uus Lancia ja korralik kutseline autojuht, kes sõidutab meid üle Alpide ja mööda Corniche’i Pamplonasse San Fermini pidustustele. Oleksin rõõmus, kui pakuksid mulle seltsi. Kõik need tuulelohed, mis viimasel ajal Aafrika kohal alla sajavad, on mind kõvasti räsinud.”
Minevikus oli Ernest sageli helistanud, et kutsuda mind meeldivatesse paikadesse lõbureisile, aga esimest korda oli kutse nii isiklikku laadi. Ta tundus olevat veidi kohmetu.
Kui astusin Grittis tema nurgatuppa, istus Ernest akna all toolil ja luges, tennisenokk silmile tõmmatud, kõrval olevast ajalehevirnast kogu maailmas tema väidetava hukkumise järel avaldatud järelehüüdeid. Rabatud sellest, missugune ta välja näeb, jäin viivuks ukselävel seisma. Viimati olin näinud teda New Yorgis 1953. aasta sügisel, veidi enne seda, kui ta Aafrikasse sõitis. Mind ehmatas, kui kõvasti ta vahepealse viie kuu jooksul on vananenud. Ernesti juuksed, niipalju kui neid järel oli (enamik oli ära põlenud), polnud enam hallisegused, vaid valged nagu tema kõrbenud habegi, ning ta näis olevat veidi kahanenud – küll mitte füüsiliselt, kuid osa teda ümbritsevast alistamatuse aurast olnuks nagu haihtunud.
„Kirjandusmaailma jõhker kangelane!” hüüatas ta korraga, lugedes üht järelehüüet, ning puhkes mürinal naerma. Võtnud enda kõrval laual oleva veiniklaasi, kallas ta selle sisu endale kurku.
Siis märkas ta mind, naeratas üle kogu näo ning viipas, et astuksin ligi ja aitaksin tal end sügavast tugitoolist jalule upitada. „Tunnen ennast nagu mingi elukas, kes sügavikust üles kerkib,” ütles ta, kui teda püsti sikutasin.
„Kuidas su tervis on,
Viimane peatükk rmt-s: E. Hemingway, Pidu sinus eneses. Tlk Enn Soosaar. Tallinn, 2010 (
Eesti k 1961, Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus, tlk Valda Raud.
