nad mind kampa, kui olin kirjutamise lõpetanud. Kirjutasin hommikuti kas Closerie des Lilas’s, kenas kohvikus, mis asus meie korteri lähedal, või väikeses toas, mille olin üürinud ühe vana hotelli kuuendal korrusel, ja liitusin siis nendega Selectis, kus nad armastasid aega veeta. Fitzgeraldid kutsusid aeg-ajalt neid kolme ja meid õhtust sööma ning ükskord olid seal ka Pauline ja Ginny Pfeiffer.”
„Nõnda sa siis Pauline’iga tuttavaks saidki. Mis sind tema juures võlus?”
„Esimene mulje? Väikest kasvu, lameda rinnaga, mitte pooltki nii ilus kui õde. Pauline oli tulnud Pariisi alles hiljaaegu, et asuda tööle ajakirjas Vogue, ning nägi välja, justkui oleks just selle lehekülgedelt välja astunud. Kõik viimse moe järgi. Juuksed lühikesed nagu poisil, see oli toona à la mode, lühike narmastega kleit, hulk pärlikeesid ja odavaid silmatorkavaid ehteid, põsed ruužitatud, huuled erepunaseks värvitud. Rääkis, et oli käinud St Louisis katoliiklikus Visitationi ettevalmistuskoolis, mis asus Hadley kodust paar kvartalit eemal.
Pärast seda õhtusööki ei mõelnud ma kordagi Pauline’i peale. Hadley oli ainus naine, kes mulle midagi tähendas: täidlane keha, lopsakad rinnad, õlgadele langevad pikad juuksed, pikkade varrukatega kleidid, mis ulatusid pahkluuni, ehteid ja meiki vähe või üldse mitte. Ma jumaldasin seda, mismoodi ta välja näeb ning kuidas voodis tundub, ning kogu lugu. Kogu elu armastas ta samu asju mis mina; Austrias suusatada, Auteuil’ võiduajamistel piknikut pidada, velodroomil rattavõistluste ajal öö läbi üleval olla, kaasas võileivad ja kohvitermos, sõita Alpi küladesse vaatama Tour de France’i, püüda Iratis kala, jälgida Madridis ja Pamplonas härjavõitlusi, käia Schwarzwaldis matkamas.
Aga kui mina ei olnudki Pauline’i peale pärast seda esimest kohtumist mõelnud, siis tema, nagu hiljem teada sain, mõtles minu peale tõsiselt; neist mõtetest said salaplaanid, sepitsused, intriigid, õõnestustöö.”
„Kuidas ta sinu ellu pääses?” küsisin.
„Minu arvates algas kõik sellest,” vastas Ernest, „et Pauline ja Ginny ajasid Hadleyga tol õhtul Fitzgeraldide pool juttu. Hadley oli rääkinud neile Bumbyst ning nad küsisid, kas tohivad külla tulla. Ja tulidki. Tõid lapsele rue Saint Honoré uhkest mänguasjapoest kingitusi. Pauline hakkas sõbrustama Hadleyga, kutsus teda Crilloni teed jooma ja mõnda moeshow’d vaatama, tassis talle moeajakirju ja raamatuid. Aeg-ajalt kohtasin Pauline’i ja Ginnyt Dingos, kui võtsin Scotti või Dos Passosega napsi, ja mõnikord tulid nad meie lauda. Ginny oli palju ilusam kui väikest kasvu ja pisut poisiliku välimusega Pauline. Nad tundsid moodsat slängi ja suitsetasid vandlist pitsidest sigarette. Ginnyga käis tavaliselt kaasas armastav naissõber ja see ahendas mängumaad. Mõtlesin omaette, kas lesbilisus on neil perekonnaviga. Tähtsust sel polnud. Õed olid vaimukad ja üdini moodsad, aga nad ei pakkunud mulle huvi. Hadley ja minu elu oli kindlatel alustel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
