>Kuradimülgas
1851. AASTA MÄRKUS
Kui ma alustasin “Kuradimülkaga” maaelu kujutavate romaanide seeriat, mille kavatsesin koondada pealkirja alla “Köiemeistri videvikutunnid”, polnud mul mingit süsteemi, mingit kavatsust teha revolutsiooni kirjanduses. Ükski inimene ei tee revolutsiooni üksipäini ja eriti kunstivallas teeb seda ühiskond, päris täpselt teadmata kuidas, sest sellest võtavad osa kõik. See ei ole aga kehtiv maaelu tavasid kujutavate romaanide kohta: neid on olnud kõikidel aegadel ja kõikides vormides, kord pompoossed, kord maneerlikud, kord naiivsed. Ma olen seda öelnud ja pean seda kordama – unistus maaelust on olnud kõigil aegadel linnade ja koguni õukondade unistus. Ma ei ole leiutanud midagi uut, laskudes alla nõlva mööda, mis viib tsiviliseeritud inimese tagasi primitiivse elu võlude juurde. Ma ei ole tahtnud luua uut keelt ega otsida endale uut kujutusviisi. Seda on mulle siiski kinnitatud paljudes artiklites, aga ma tean kõigist paremini, millised on olnud minu eesmärgid, ja mind üllatab alati, et kriitika otsib neid nii visalt, kui tegelikult on kõige lihtsam idee, kõige tavalisem olukord ainukesed inspiratsiooniallikad, millel peaksid rajanema kunsti saavutused. Mis puutub “Kuradimülkasse”, siis fakt, et ma viitasin eessõnas ühele mind rabavale Holbeini gravüürile, stseenile tõsielust, mis oli mu silme ees samal hetkel, külviajal, ainult see ärgitas mind kirjutama seda tagasihoidlikku lugu keset vähenõudlikku maastikku, kus ma jalutasin iga päev. Kui mult küsitaks, mida ma tahtsin teha, siis ma vastaksin, et tahtsin teha midagi väga liigutavat ja lihtsat, ja et see ei tulnud mul välja nii, nagu oleksin tahtnud. Ma nägin väga hästi, ma tajusin väga hästi lihtsuses olevat ilu, ent näha ja kujutada on kaks ise asja! Kõige enam, mida kunstnik võib loota, on kutsuda ka neid vaatama, kellel on silmad. Vaadake ometi lihtsust, vaadake taevast ja põlde, ja puid, ja talupoegi, eriti seda, mis on neis head ja õiget: te näete neid mõnevõrra minu raamatus, te näete neid palju rohkem looduses.
Nohant, 12. aprill 1851
I
Autorilt lugejale
Päevast päeva palehigis
leiba teenib vaene hing.
Vikatimees astub ligi,
täis on saamas eluring.1
See vanaprantsuskeelne katrään ühe Holbeini2 teose allservas on oma lihtsuses sügavalt nukrameelne. Gravüür kujutab kündjat adra taga keset põldu. Taamal laiub maastik, paistavad viletsad hurtsikud; päike loojub künka taha. Lõpeb raske päevatöö. Talumees on vana, jässakas, seljas on tal närud. Hobused nelikrakendis, mida ta enda ees ajab, on kõhnad, väsinud; adratera tungib konarlikku ja tõrksasse maapinda. Üksainus olend on selles higi ja vaeva stseenis rõõmus ja väle. See on fantastiline kuju – luukere; piits käes, jookseb ta ehmunud hobuste kõrval künnivaos ja peksab neid, olles sel kombel vanale talupojale künnipoisiks. See on surm, viirastus, kelle Holbein on allegooriliselt sisse toonud filosoofilisi ja religioosseid, ühteaegu süngeid ja veidraid süžeid kujutavate teoste seeriasse pealkirja all “Surmatants”.
Selles kollektsioonis, pigem selles ulatuslikus kompositsioonis on igal lehel domineerivaks ja siduvaks mõtteks oma rolli mängiv surm. Holbein on kujutanud valitsejaid, kõrgvaimulikke, armastajaid, mängureid, joodikuid, nunnasid, õukondlasi, röövleid, vaeseid, sõjamehi, munki, liiakasuvõtjaid, rändureid, kõiki oma ja meie aja inimesi, ja kõikjal pilkab, ähvardab ja võidutseb surmaviirastus. Ainult ühel pildil ta puudub. Sellel, kus vaene, paiseid täis Laatsarus on rikka värava ees maas ja kuulutab, et tema rikast ei karda, kahtlemata sellepärast, et tal pole midagi kaotada ja tema elu on enneaegne surm.
Kas see renessansiajastu poolpaganliku kristianismi stoitsistlik mõtteviis on küllalt lohutav ja kas vagad hinged leiavad selles oma rahulduse? Auahne, kelm, türann, liiderdaja, kõik need suured patustajad, kes elu kurjasti ära kasutavad ja keda surm hoiab juukseidpidi, saavad kahtlemata oma karistuse; ent pime, kerjus, nõdrameelne, vaene talupoeg, kas nemad saavad hüvituse oma pikaajalise viletsuse eest pelgalt mõttest, et surm ei tähenda neile halba? Ei! Halastamatu nukrus, kohutav fataalsus rusub kunstniku loomingut. See on nagu inimkonna saatuse üle heidetud kibe needus.
See on piinav satiir, tõene maaling Holbeini silme ees olevast ühiskonnast. Teda rabasid kuritegu ja õnnetus; aga meie, ühe teise sajandi kunstnikud, mida maalime meie? Kas meie otsime surma mõttes tasu kaasaegsele ühiskonnale? Kas meie kujutame teda kui karistust ebaõigluse eest ja hüvitust kannatuse eest?
Ei, meil ei ole enam tegemist surmaga, vaid eluga. Meie ei suhtu enam samamoodi surma ega usu sunnitud loobumisega ostetud lunastusse; meie tahame, et elu oleks hea, sest me tahame, et ta oleks viljakas. Laatsarus peab värava eest ära tulema, et vaene ei rõõmustaks enam rikka surma üle. Kõik peavad olema õnnelikud, üksikute õnn ei tohi olla kuritegelik ja Jumalast neetud. Vilja külvav talupoeg peab teadma, et ta töötab elu nimel ja mitte selleks, et rõõmu tunda tema kõrval kõndivast surmast. Lõpuks peab olema nii, et surm ei oleks enam karistus jõukuse eest ega lohutus viletsuse eest. Jumal pole teda määranud ei karistama ega elatud elu eest hüvitama; sest Jumal on elu õnnistanud ja haud ei tohi olla varjupaik, kuhu oleks lubatud saata neid, keda ei taheta teha õnnelikuks.
Mõningad meie aja kunstnikud, vaadates tõsise pilguga ennast ümbritsevat, püüavad visalt kujutada kannatust, armetut viletsust, paisetes Laatsarust. See võib olla kunsti ja filosoofia valdkond; ent kujutades viletsust nii inetuna, nii alandavana, teinekord nii pahelise ja kuritegelikuna, kas nad on saavutanud oma eesmärgi ja kas selle tulemus on tervendav, nagu nad seda sooviksid? Meie ei julge selle kohta oma arvamust avaldada. Meile võidaks öelda, et näidates külluse hapra pinna alla õõnestatud kuristikku, ehmatavad nad halba rikast, nagu surmatantsu aegadel, mil näidati talle haigutavat hauda ja surma, kes oli valmis teda oma räpaste käte vahele haarama. Täna näidatakse talle tema ust lahti muukivat röövlit ja und luuravat mõrtsukat. Peame tunnistama, et me eriti ei mõista, kuidas saab rikast lepitada inimkonnaga, keda ta põlgab, kuidas muuta teda tundlikuks kannatuste vastu, mida peab taluma vaene, keda ta kardab, näidates talle seda vaest kas põgenenud sunnitöölisena või ööhulkurina. Hambaid kiristav ja viiulit mängiv kohutav surm Holbeini ja tema eelkäijate piltidel ei ole selles mõttes leidnud abinõu, millega muuta paheliste meelt ja lohutada ohvreid. Kas meiegi kirjandus ei toimi pisut samamoodi kui keskaja ja renessansi kunstnikud?
Holbeini joojad täidavad oma karikaid omamoodi raevuga, et vältida mõtteid surmast, kes on neile nähtamatult joogimeistri rollis. Tänapäeva halvad rikkad nõuavad kindlusi ja kahureid, et vältida mõtet žakeriist, mida varjus töötav kunst näitab neile üksikasjaliselt, oodates momenti, et söösta ühiskonna seisundi kallale. Keskaja kirik reageeris maa vägevate terrorile indulgentside müümisega. Tänapäeva valitsus vaigistab rikaste muret, lastes neil maksta paljude sandarmite ja vangivalvurite, tääkide ja vanglate eest.
Albrecht Dürer, Michelangelo, Holbein, Callot ja Goya on loonud võimsaid satiire oma sajandi ja oma maa pahedest. Need on surematud teosed, ajaloo vaieldamatu väärtusega leheküljed; me ei taha eitada kunstnike õigust uurida ühiskonna paiseid ja paljastada neid meie silmadele; ent kas pole praegu muud teha kui kohutavat ja ähvardavat maalikunsti? Selles ebaõiglusmüsteeriumide kirjanduses, mille on moodi toonud talent ja kujutlusvõime, eelistaksime meie mahedaid ja leebeid tegelaskujusid dramaatilise efektiga kõrilõikajatele. Esimesed võivad juhtida ja viia meelemuutusele, teised tekitavad hirmu, ent hirm ei ravi egoismist, vaid suurendab seda.
Meie usume, et kunsti missioon on tunnete ja armastuse missioon, et tänapäeva romaan peab asendama primitiivsete aegade apoloogiat ja tähendamissõnu ning et kunstnikul on palju laialdasem ja poeetilisem ülesanne kui esitada mõningaid ettevaatus- ja lepitusvahendeid, et mahendada hirmu, mida tekitavad tema maalid. Tema eesmärk peaks olema panna armastama tema huvi objekte, ja vajadusel ei heidaks ma neile ette nende kerget ilustamist. Kunst ei ole tõelise tegelikkuse uurimine; see on ideaalse tõe otsing
Värsid tõlkinud Lauri Leesi.
Holbein, Hans noorem (1497 või 1498 – 1543) – saksa renessansiajastu maalikunstnik ja joonistaja, oma aja silmapaistvaim portretist. Töötas peamiselt Baselis ja Londonis, kus oli aastast 1536 Inglise kuninga Henry VIII õuemaalija. Maalinud portreid, kompositsioone mütoloogia, kaasaja kirjanduse ja usu ainetel, loonud joonistused puulõigete sarjadele “Narruse kiitus” ja “Surmatants”.
