püüan talle meeldida ja et ka tema mulle meeldiks.”
“Selleks tuleb teda näha ja üles leida.”
“Tema kodupaigas? Fourche’is? See on siit kaugel, eks ole? Ja meil pole praegusel aastaajal sugugi mahti ringi joosta.”
“Kui küsimuses on armastusabielu, tuleb aja kaotamisega arvestada; aga kui tegemist on mõistusabieluga kahe inimese vahel, kes ei ole isemeelsed ja teavad, mida nad tahavad, siis otsustatakse asi kiiresti. Homme on laupäev; sa teed lühema künnipäeva ja asud teele kella kahe paiku pärast lõunat; pimeduse tulekul jõuad sa Fourche’i; praegu on täiskuu, teed on head, ja sinna pole rohkem kui kolm ljööd. See on Magnier’ ligidal. Pealegi lähed sa märaga.”
“Parema meelega läheksin jala selle karge ilmaga.”
“Jah, aga mära on ilus, ja kosilane, kes tuleb nii ilusa ratsuga, jätab parema mulje. Sa paned uued riided selga ja viid isa Léonard’ile kingituseks ilusa jahisaagi. Sa lähed tema juurde minu nimel, räägid isa Léonard’iga juttu, veedad pühapäeva tema tütrega ja tuled tagasi kas jah’i või ei’ga esmaspäeva hommikul.”
“Olgu nii,” vastas Germain rahulikult, ehkki päris rahulik ta ei olnud.
Germain oli alati korralikku elu elanud, nagu seda teevad töökad maamehed. Abiellunud kahekümneaastaselt, oli ta armastanud vaid ühte naist oma elus, ja oma lesepõlvest peale, kuigi oli keevalise ja lõbusa meelelaadiga, polnud ta ühegi teise naisega naernud ega vallatlenud. Ta oli oma südames ustavalt kandnud tõelist kahetsust, ja ta ei andnud oma äiale järele ilma kartuse ja kurbuseta; ent äi oli alati mõistlikult perekonda juhtinud, ja Germainile, kes oli täielikult pühendunud ühise ettevõtte teenimisele, ja järelikult ka selle kehastajale – perekonnapeale – ei tulnud pähegi, et ta võiks mässu tõsta mõistlike põhjuste, kõigi ühiste huvide vastu.
Aga kõigele vaatamata oli ta kurb. Ei läinud ühtegi päeva mööda, mil ta poleks vargsi oma naist taga nutnud, ja kuigi üksindus hakkas teda rõhuma, kohutas teda rohkem mõte uue abielu sõlmimisest kui soov vabaneda oma murest. Ta mõtles ebamääraselt, et ta võiks armastusest lohutust leida, kui see tabaks teda ootamatult, sest muul viisil armastus ei lohuta. Seda ei leita siis, kui otsitakse; ta tuleb meie juurde siis, kui me teda ei oota. Kaine abieluplaan, mida talle näitas isa Maurice, tundmatu pruut, võib-olla ka kõik see hea, mida räägiti naise mõistusest ja voorusest, andsid talle mõtlemisainet. Ja ta läks ära, arutledes, nagu arutlevad inimesed, kellel pole peas piisavalt palju mõtteid, mis omavahel võitleksid, ühesõnaga, ta ei sõnastanud endale korralikke vastuväiteid, vaid kannatas ebamäärast piina ega võidelnud halva vastu, millega tuli leppida.
Sedaaegu oli isa Maurice talusse tagasi läinud, Germain aga kasutas viimast päevatundi päikeseloojaku ja öö vahel ning parandas auke, mis lambad olid teinud hoonete lähedal oleva karjakopli tarasse. Ta tõstis üles astelpõõsa teibad, tampis need mätastega kinni, sellal kui rästad sädistasid naaberpõõsas ja näisid talle ütlevat, et kiirustagu, sest neil oli kange uudishimu tulla vaatama tema tööd kohe, kui ta on läinud.
V
Ema Guillette
Isa Maurice leidis kodus eest vana naabrimemme, kes oli tulnud tema naisega juttu puhuma ja ühtlasi süsi tahtma oma kolde jaoks. Ema Guillette elas üsna viletsas hurtsikus kahe püssilasu kaugusel talust. Ent ta oli korraarmastaja ja tahtekindel naine. Tema vaene kodu oli puhas ja hästi korras hoitud ja tema hoolega lapitud rõivad andsid tunnistust tema eneseväärikusest keset häda ja viletsust.
“Tulite õhtuks tuld viima, ema Guillette?” ütles talle isa Maurice. “Kas te soovite veel midagi?”
“Ei, isa Maurice,” vastas naine, “praegu mitte midagi. Ma ei ole manguja, te teate seda, ja ma ei kasuta oma sõprade headust kurjasti.”
“Tõsi mis tõsi. Seetõttu on teie sõbrad alati valmis teid abistama.”
“Ma ajasin parasjagu juttu teie naisega ja küsisin, kas Germain on lõpuks otsustanud uuesti abielluda.”
“Teie ei ole lobiseja,” vastas isa Maurice, “teie juuresolekul võib rääkida oma sõnade pärast kartmata: niisiis ma ütlen oma naisele ja teile, et Germain on asja otsustanud; ta läheb homme Fourche’i tallu.”
“Lõpuks ometi!” hüüatas ema Maurice. “Vaene poiss! Annaks Jumal, et ta leiaks endale niisama hea ja tubli naise, nagu ta ise on!”
“Ah! Ta läheb Fourche’i!” tähendas Guillette. “Kui tore kokkusattumus! See aitab mind kõvasti, ja et te minu käest natukese aja eest küsisite, kas ma soovin midagi, siis ma ütlen teile, isa Maurice, millega te saate mind aidata.”
“Ütelge aga, me tahame teid heameelega aidata.”
“Ma tahaksin, et Germain võtaks vaevaks mu tütre endaga kaasa viia.”
“Kuhu siis? Fourche’i?”
“Ei, ei, mitte Fourche’i, hoopis Ormeaux’sse, kuhu ta jääb tööaasta lõpuni.”
“Mis te räägite?” ütles ema Maurice. “Tütar läheb teie juurest ära?”
“Ta peab tööle hakkama ja midagi teenima. See teeb mulle palju südamevalu ja temale ka. Vaene hing! Me ei suutnud kuidagi jaanipäeva ajal lahkumise asja otsustada, nüüd aga on Püha Martini päev tulekul ja ta saab hea karjasekoha Ormeaux’ talus. Peremees käis ühel päeval laadalt tulles siin. Ta nägi minu Väike-Marie’d, kes hoidis oma kolme lammast külamaadel. ‘Teil on vähe tööd, mu väike laps,’ ütles ta Marie’le, ‘kolm lammast ühele karjalapsele – see pole midagi. Kas te ei taha hoida sadat lammast? Ma viin teid enda poole. Meie karjatüdruk jäi haigeks, ta läheb oma vanemate juurde tagasi, ja kui te tulete nädala jooksul meie poole, siis saate viiskümmend franki ülejäänud aasta eest kuni jaanipäevani.’ Laps ütles ära, aga ta pidi tahtmatult sellele uuesti mõtlema ja mulle sellest rääkima, nähes õhtul koju tulles, et ma olen nii kurb ja kimbatuses, sest ei tea, kuidas üle elada talve, mis tuleb raske ja pikk, sest kured ja metshaned lendasid üle tubli kuu aega varem kui tavaliselt. Me nutsime mõlemad; siis aga võtsime end kokku. Me ütlesime teineteisele, et me ei saa enam kokku jääda, sest meie maalapikesest suudab vaevalt üks inimene hinge sees hoida; ja et Marie on juba selles eas (ta saab varsti kuusteist), peab ta tegema nii nagu teised, teenima endale leiba ja aitama oma vaest ema.”
“Ema Guillette,” lausus vana talumees, “kui oleks vaja vaid viitkümmend franki, et teid hädast aidata ja et te ei peaks oma last kaugele saatma, aitaksin ma teil neid leida, kuigi viiskümmend franki kaalub ka meiesugustele midagi. Kuid igas asjas tuleb nõu küsida mõistuselt samuti kui armastuselt. Te pääsete küll selle talve viletsusest, aga mitte hilisemast viletsusest, ja mida kauem teie tütar otsusega viivitab, seda raskem on teil teineteisest lahkuda. Väike-Marie sirgub suureks ja tugevaks, ja tal ei ole teie juures midagi peale hakata. Ta võib harjuda logelemisega…”
“Oh, seda ma küll ei karda,” ütles ema Guillette. “Marie on tubli nagu rikas tüdruk ja ta võib rasket tööd teha. Tema ei istu hetkegi käed rüpes, ja kui meil tööd ei ole, siis nühib ja küürib ta meie viletsaid majariistu, nii et kõik läigib nagu peegel. Laps on kuldaväärt, ja mulle oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks tulnud teie juurde karjatüdrukuks, kui et ta läheb kaugele inimeste juurde, keda ma ei tunne. Jaanipäeval te oleksite tema võtnud, kui me oleksime suutnud otsustada; aga nüüd on teil kõik inimesed juba palgatud ja meie võime sellele mõelda alles järgmisel jaanipäeval.”
“Sellega ma olen südamest päri, ema Guillette! Mul oleks
