style="font-size:15px;"> “See loom on ära eksinud,” ütles ta, “või surnud, sest ta ei liiguta. Võib-olla keegi otsib teda. Peame järele vaatama!”
“See ei ole loom,” hüüatas Väike-Marie. “See on magav laps, see on teie Pisi-Pierre.”
“Vaat kus lugu!” ütles Germain hobuse seljast maha hüpates. “Väike päevavaras magab seal, kodust kaugel ja kraavis, kus mõni nõeluss võiks ta hõlpsasti üles leida.”
Ta võttis lapse sülle, poiss naeratas talle silmi avades, pani käed ta kaela ümber ja ütles: “Kallis isa, sa võtad mind endaga kaasa!”
“Või nii! Jälle see vana laul! Mida sa tegid siin, paha poiss?”
“Ootasin, millal mu kallis isa mööda läheb,” ütles laps. “Ma vaatasin nii hoolega teed, et jäin lõpuks magama.”
“Ja kui ma oleksin mööda läinud ja poleks sind märganud, oleksid sa terveks ööks välja jäänud ja hunt oleks su ära söönud!”
“Oh, ma olin päris kindel, et sa märkad mind!” ütles Pisi-Pierre vankumatus usus.
“Tead, Pisi-Pierre, nüüd kallista mind, ütle hüvasti ja lippa kiiresti koju, muidu hakkavad teised ilma sinuta õhtust sööma.”
“Sa ei taha siis mind kaasa võtta?” hüüdis poisiklutt ja hakkas silmi hõõruma, et näidata oma kavatsust nutma hakata.
“Sa tead väga hästi, et vanaema ja vanaisa ei taha seda,” ütles Germain, pugedes vanavanemate autoriteedi taha nagu inimene, kes enda oma peale kindel ei ole.
Ent laps ei võtnud midagi kuulda. Ta hakkas kõvasti nutma, öeldes, et kui tema isa võttis kaasa Väike-Marie, võib ta väga hästi ka tema kaasa võtta. Talle tehti selgeks, et tuleb minna läbi suure metsa, et seal on palju kurje loomi, kes söövad väikesi lapsi, et Hall ei taha kanda kolme inimest, et teele asudes oli ta seda öelnud, ja et seal maal, kuhu nad lähevad, ei ole maimukestele ei voodit ega sööki. Kõik need suurepärased põhjendused ei veennud Pisi-Pierre’i sugugi; ta viskus rohule ja püherdas seal, karjudes, et tema kallis isa ei armasta teda enam, ja kui ta teda kaasa ei võta, siis ei lähe tema koju ei päeval ega öösel.
Germainil oli niisama õrn ja nõrk isasüda nagu mõnel naisel. Naise surm, kohustus üksi laste eest hoolitseda, mõte, et tema vaesed emata lapsed vajavad väga suurt armastust, olid ta selliseks teinud, ja tema sisimas toimus nii ränk võitlus, seda enam, et tema nõrkus pani teda punastama ja ta püüdis Väike- Marie ees oma halba enesetunnet varjata, nii et higi nõrgus laubale ja silmaääred läksid punaseks, ning ta oli ka ise valmis nutma puhkema. Lõpuks üritas ta vihastada; ent pöördudes Väike-Marie poole, otsekui püüdes teda võtta oma meelekindluse tunnistajaks, märkas ta, et hea tüdruku silmad olid pisarais, ja kogu ta julgus jättis ta maha ning tal oli võimatu oma pisaraid tagasi hoida, kuigi ta tõreles ja ähvardas ikka veel.
“Teil on tõesti kalk süda,” ütles lõpuks Väike-Marie, “mina ei saaks kunagi vastu panna lapsele, kellel on nii suur mure. Kuulge, Germain, võtke ta kaasa. Teie mära on harjunud kandma kahte inimest ja ühte last, seda näitab seegi, et teie naise vend ja tema naine, kes on minust palju raskem, käivad laupäeviti turul koos oma pojaga selle tubli looma turjal. Te võtate ta kaksiratsa enda ette, ja pealegi lähen mina parem üksi jala, kui teen südamevalu väikesele poisile.”
“Selles pole küsimus,” vastas Germain, kes tahtis kõigest hingest ennast veenda lasta. “Hall on tugev ja kannaks veel kahte, kui tema turjal ruumi oleks. Aga mida me teeme lapsega teel? Ta külmetab, kõht läheb tühjaks… ja kes hoolitseb täna õhtul ja homme tema eest, paneb ta magama, peseb teda ja paneb uuesti riidesse? Ma ei julge seda koormat anda naisele, keda ma ei tunne ja kes kahtlemata leiab, et ma alguse kohta käitun temaga liiga koduselt.”
“Tema sõbralikust suhtumisest või tüdimusest, mida ta üles näitab, õpite teda otsekohe tundma, Germain, uskuge mind. Ja pealegi, kui ta tõukab eemale teie Pierre’i, siis võtan mina ta enda hooleks. Ma lähen tema juurde teda riidesse panema ja viin ta homme põldudele. Ma lõbustan teda kogu päeva ja hoolitsen selle eest, et ta millestki puudust ei tunneks.”
“Ta tüütab sind ära, vaene laps! Ta on sulle tüliks! Terve päev – see on pikk aeg!”
“Vastupidi, see teeb mulle rõõmu, ta on mulle seltsiks, ja siis ei ole ma nii kurb esimesel päeval võõras kohas. Ma kujutan endale ette, et ma olen veel teie juures.”
Nähes, et Väike-Marie on asunud tema poolele, klammerdus laps tema seeliku külge ja hoidis sellest nii kõvasti kinni, et talle oleks tulnud haiget teha teda sealt lahti kiskudes. Kui ta taipas, et isa hakkab järele andma, haaras ta Marie käest kinni oma kahe tillukese päikesest pruunistunud käega ja kallistas teda rõõmust kareldes ja tiris teda mära poole keevalise kannatamatusega, mis kannustab lapse soove.
“Nonoh,” ütles Marie, võttes poisi sülle, “katsume rahustada seda vaest südant, mis peksleb nagu linnupojal, ja kui sul hakkab õhtu tulekul külm, siis ütle mulle, Pisi-Pierre, ma mässin su oma keepi. Suudle oma kallist isa ja palu andeks, et sa olid paha laps. Ütle, et sa ei tee enam kunagi nii. Mitte kunagi, kuulsid sa?”
“Jajah, tingimusel, et ma alati teen tema tahtmist, eks ole?” ütles Germain, pühkides oma taskurätiga poisikese silmi. “Oh, Marie, te hellitate mu naljavenna ära!.. Tõsi mis tõsi, sa oled liiga hea tüdruk, Väike-Marie. Ma ei mõista, miks sa ei tulnud meile karjatüdrukuks viimasel jaanipäeval. Sa oleksid hoolitsenud mu laste eest, ja mulle oleks hoopis rohkem meeldinud maksta sulle head palka nende hoolitsemise eest kui minna otsima naist, kes võib-olla usub, et on minu vastu väga armulik, kui ta neid ei põlga.”
“Asju ei tohi niiviisi halvast küljest vaadata,” vastas Väike-Marie, hoides sel ajal hobuse ratsmeid, kui Germain tõstis poja kitsenahaga kaetud suure sadula etteotsa. “Kui teie naine ei armasta lapsi, siis te võtate minu enda juurde tööle tuleval aastal, ja teie võite olla rahulik, mina lõbustan neid nii hästi, et nemad ei pane midagi tähele.”
VII
Nõmmel
“Oh, aga,” ütles Germain, kui nad olid natuke maad sammu edasi ratsutanud, “mida mõeldakse kodus, kui nad näevad, et väikemees ei tule? Nad hakkavad muretsema ja otsivad teda igalt poolt.”
“Te ütlete seal eespool töötavale teetöölisele, et võtate poisi endaga kaasa ja palute temal teatada kodurahvale.”
“Sina mõtled ka kõigele, Marie. Mui ei tulnud pähegi, et Jeannie peaks olema seal.”
“Ta elab ju üsna talu ligidal ja täidab kindlasti selle ülesande.”
Kui see ettevaatusabinõu oli läbi arutatud, ajas Germain mära jälle traavi ja Pisi-Pierre oli nii õnnelik, et ei pannudki kohe alguses tähele, et ta pole söönud; aga hobuse liikumine tegi ta kõhu tühjaks, ja kui umbes üks ljöö oli ära sõidetud, hakkas ta haigutama, kahvatas ja tunnistas, et ta sureb näljast.
“Nüüd see hakkab pihta,” ütles Germain. “Ma teadsin, et me ei jõua kuigi kaugele, kui härra juba hakkab karjuma nälja või janu pärast.”
“Mul on janu ka,” ütles Pisi-Pierre.
“Olgu nii, astume Corlay’s sisse ema Rebeci kõrtsi ‘Koiduvalgus’. Silt on ilus, aga urgas on vilets! Lähme, Marie, sina jood ka kübekese veini.”
“Ei, ei, mul ei
