mu kõht ei olnud tühi, ma olin nii õnnetu! Ma vannun teile, et mul ei ole ka praegu veel mingit tahtmist süüa.”
“Sa pead ennast sundima, väikseke, muidu sa jääd haigeks. Meil on pikk tee ees, ja me ei või sinna jõuda nagu äranälginud inimesed, kes enne küsivad leiba, kui tere ütlevad. Mina ise annan sulle eeskuju, kuigi mul suurt isu ei ole; aga ma tulen sellega toime, sest lõppude lõpuks ka mina ei söönud. Ma nägin, kuidas teie, sinu ema ja sina, nutsite, ja see tegi mu südamele vaeva. Lähme aga lähme, ma köidan Halli ukse juurde. Hüppa maha, ma tahan seda!”
Nad astusidki kolmekesi Rebeci juurde sisse ja vähem kui veerand tunniga õnnestus paksul ja lonkaval kõrtsiemandal neile tuua ilusa välimusega omlett, sepikut ja kerget punast veini.
Maainimesed ei söö kiiresti, ja Pisi-Pierre’il oli nii hea isu, et möödus oma tund aega, enne kui Germain võis mõelda uuesti teeleminekule. Väike-Marie oli algul söönud viisakuse pärast; aga vähehaaval oli nälg ennast tunda andnud: kuueteistkümneaastaselt ei saa pikalt dieeti pidada ja maaõhk teeb oma töö. Germaini lahked sõnad, mida ta neiule lohutuseks ja julgustuseks ütles, avaldasid ka oma mõju; ta püüdis ennast veenda, et seitse kuud on peagi möödas, ja mõelda sellele, kui õnnelik ta on taas oma perekonnas ja hurtsikus, sest isa Maurice ja Germain olid kokku leppinud, et võtavad ta enda juurde tööle. Sellal kui tema meel läks rõõmsaks ja ta hakkas Pisi-Pierre’iga vadistama, tuli Germainil õnnetu mõte lasta Marie’1 välja vaadata kõrtsiaknast, kust avanes sellest kõrgusest ilus vaade tervele orule, nii säravale, nii rohelisele ja viljakale. Marie vaatas ja küsis, kas siit paistavad ka Belairi majad.
“Muidugi,” vastas Germain, “talu ja isegi sinu maja. Vaata, see väike hall punkt üsna Godard’i suure papli lähedal, kirikutornist allpool.”
“Jaa, ma näen,” ütles tüdruk ja hakkas jälle nutma.
“Ma tegin vea, et juhtisin su mõtted sellele,” ütles Germain. “Täna teen ma ainult lollusi! Hakkame minema, Marie, lähme, mu laps. Päevad on lühikesed ja tunni aja pärast, kui tõuseb kuu, ei ole enam soe.”
Nad asusid taas teele, läksid üle suure kanarbikunõmme, ja et mitte väsitada noort tüdrukut ja last liiga kiire traaviga, ei saanud Germain Halli tagant kiirustada, ja kui nad keerasid teelt kõrvale metsa vahele, oli päike juba loojas.
Kuni Magnier’ni Germain tundis teed; aga ta mõtles, et otsem oleks minna mitte Chanteloube’i teed mööda, vaid alla Presles’i ja Sépulture’i kaudu, kust ta tavaliselt ei läinud, kui laadal käis. Ta eksis teelt ja kaotas veel natuke aega enne metsa jõudmist; pealegi ei läinud ta sinna õigelt poolt ja ei märganud seda, nii et ta pööras selja Fourche’ile ja läks hoopis kõrgemale Ardentes’i poole.
Õige tee leidmist takistas veel udu, mis tõusis koos õhtuga, selline sügisõhtu udu, mille hele kuupaiste veel ähmasemaks ja petlikumaks teeb. Suurtest veeloikudest, mida metsavälud olid täis külvatud, tõusis nii tihe aur, et kui Hall neist läbi läks, sai sellest aru vaid tema kapjade latsumisest ja sellest, millise vaevaga ta neid porist välja tõmbas.
Kui nad viimaks olid jõudnud ilusale sirgele metsarajale ja selle lõpul Germain püüdis näha, kus ta on, siis märkas ta, et on eksinud; isa Maurice oli talle teed juhatades öelnud, et metsast välja jõudes tuleb tal laskuda väga järsust nõlvakust, siis minna üle määratu suure luha ja kahel korral koolmekohas üle jõe. Ta oli isegi soovitanud jõe ületamisel ettevaatlik olla, sest sügise algul oli palju vihma sadanud ja vesi võis olla kõrgevõitu. Ent ta ei näinud enda ees ei künkanõlva, luhta ega jõge, vaid tasast ja valget nõmmemaad, mis oli nagu lumevaip, ja ta seisatas, otsides pilguga mõnda maja ja oodates teelist, kuid kuskilt ei olnud midagi küsida. Siis keeras ta otsa ringi ja läks tagasi metsa. Ent udu läks veel tihedamaks, kuu oli päris loori taga, teed olid hirmsad, augud sügavad. Kahel korral pidi Hall maha prantsatama; koormaga, mis tal turjal oli, hakkas ta julgust kaotama, ja kui tema veel küllalt nägi, et mitte puude vastu põrgata, ei suutnud ta takistada, et tema ratsanikel poleks tegemist olnud jämedate okstega, mis tõkestasid tee nende peade kõrgusel ja seadsid nad suurde ohtu. Ühel säärasel kokkupõrkel kaotas Germain oma kübara ja nägi kõvasti vaeva selle ülesleidmisega. Pisi-Pierre oli magama jäänud ja otsekui raske kott takistas sedavõrd isa käsi, et see ei suutnud enam ei hobust hoida ega juhtida.
“Mulle tundub, et meid on ära nõiutud,” ütles Germain hobust peatades. “See mets ei ole nii suur, et siin ära eksida, juhul kui inimene ei ole purjus, aga meie tiirutame siin juba vähemalt kaks tundi ega suuda välja pääseda. Hallil on vaid üks mõte peas, koju tagasi pöörata, ja tema eksitabki mind. Kui me tahame koju tagasi pääseda, siis tuleb tal lihtsalt minna lasta. Aga kui me oleme vaid kahe sammu kaugusel paigast, kus magama heita, siis peaks olema püstisõge, et sellest loobuda ja uuesti ette võtta nii pikk teekond. Ometi ei tea ma, mida teha. Ma ei näe ei maad ega taevast, ja ma kardan, et laps võib saada palaviku, kui me jääme sellesse neetud uttu, või vajub hobune kokku meie raskuse all, kui ta peaks komistama.”
“Ei maksa enam kangekaelselt jätkata,” ütles Väike-Marie. “Lähme maha, Germain. Andke laps minu kätte, las ma kannan teda, ja ma hoolitsen paremini selle eest, et kui keep peaks kõrvale libisema, laps paljaks ei jääks. Teie juhite mära käekõrval ja võib-olla me näeme paremini, kui oleme maapinnale ligemal.”
See abinõu aitas neil ainult hobuselt kukkumist vältida, sest udu roomas ja näis kleepuvat niiskele pinnasele. Käimine oli raske, ja nad olid varsti nii kurnatud, et tegid peatuse, leides lõpuks ühe kuivema koha suurte tammede all. Väike-Marie leemendas higist, aga ta ei kurtnud ega tundnud üldse muret. Ta tegeles ainult lapsega, istus liivale ja võttis lapse oma rüppe, sellal kui Germain uuris ümbrust, olles enne Halli ratsmed puuoksa külge sidunud.
Ent Hall, keda see reis oli üsna ära tüüdanud, tõmbus järsult tagasi, sai ratsmed lahti, tõmbas sadularihmad puruks, ajas ennast pooltosinat korda otsekui moepärast tagajalgadele, kõrgemale kui oli ta pea, ja tormas minema läbi tihniku, näidates väga hästi, et temal pole kedagi tarvis oma tee leidmiseks.
“Nüüd oleme siis jalamehed,” ütles Germain pärast seda, kui oli püüdnud asjatult hobust kinni püüda, “ja meil pole mingit kasu õige teeotsa leidmisest, sest meil tuleks jala jõest läbi minna; ja arvestades, kui vett täis on teed, võime kindlad olla, et jõeluht on vee all. Teisi üleminekukohti me ei tea. Nii peame siis ootama, kuni udu hajub; see ei saa kesta kauem kui tund või paar. Kui näeme jälle selgesti, siis otsime mõne maja või esimese vastutulija metsaveeres; aga praegu me siit ära minna ei saa; meie ees on kraav või tiik või ma ei tea mis; ja mis on seljataga, selle kohta ei oska ma midagi öelda, sest ma ei tea enam, kustpoolt me tulime.”
VIII
Suurte tammede all
“Ei maksa kannatust kaotada, Germain,” ütles Väike-Marie. “Meil ei ole siin väikesel künkal sugugi paha. Vihm ei tule suurte tammede lehtedest läbi ja me võime lõkke üles teha, sest ma tunnen, et siin on vanad kännud, mis millekski ei kõlba ja mis on küllalt kuivad, et tuld võtta. Teil on ju tuld, Germain? Te suitsetasite mõne aja eest piipu.”
“Mul oli! Tuleraud oli kotis sadula küljes koos jahisaagiga, mille pidin oma tulevasele viima; aga neetud mära tiris kõik endaga kaasa, isegi mu mantli, mille ta okste vastu puruks rebib ja ära kaotab.”
“Oh ei, Germain, sadul, mantel, kott, kõik on seal maas teie jalge juures. Hall tõmbas rihmad puruks ja paiskas minema tormates kõik maha.”
“See on taeva pärast tõsi!” ütles põllumees. “Ja kui me käsikaudu kobades leiame mõned kuivad oksaraod, siis saame ennast kuivatada ja soojendada.”
“See pole
