ma ei taha teda üksipäini nii kaugele saata. Et teie väimees läheb homme Fourche’i, võib ta Marie väga hästi kaasa võtta. Paistab, et see on üsna seal ligidal, kuhu Marie läheb, nii mulle vähemasti öeldi; mina pole ilmaski sealkandis käinud.”
“See on päris seal kõrval, ja mu väimees viib ta ära. See on meie kohus; ta võib tüdruku isegi oma mära laudjale võtta, see hoiaks lapse kingi. Näe, ta tulebki õhtust sööma. Ütle, Germain, ema Guillette’i Väike-Marie läheb karjatüdrukuks Ormeaux’sse. Sa võtad ta oma hobusega kaasa, eks?”
“Hea küll,” vastas Germain, kes oli küll murelik, aga alati valmis abistama ligimest.
Meie maailmas ei tuleks ühel emal niisugust asja pähegi, usaldada oma kuueteistkümneaastane tütar kahekümne kaheksa aastase mehe hoolde; sest Germain oli tegelikult vaid kahekümne kaheksa aastane, ja kuigi paikkonna rahva meelest paistis ta liiga vana abiellumiseks, oli ta siiski kõige ilusam mees sealmail. Töö ei olnud teda välja kurnanud ja närtsitanud nagu enamikku talumeestest, kellel on kümme aastat maaharimist seljataga. Temal oli jõudu teha tööd veel kümme aastat, ilma et ta paistaks vana, ja ühe noore tüdruku ealised eelarvamused oleksid pidanud olema väga tugevad, et ta poleks näinud Germaini värsket jumet, erksaid siniseid silmi, mis olid kui maikuu taevas, roosat suud, säravaid hambaid, ilusat ja nõtket keha nagu noorel hobusel, kes ei ole veel koplist välja saanud.
Ent kõlbeline käitumine on püha tava suurlinnade kõlvatust askeldamisest kaugele jäävates maakohtades, ja kõigis Belairi perekondades peeti Maurice’i perekonda korralikuks ja tõearmastajaks. Germain läks endale naist otsima; Marie oli liiga noor ja liiga vaene laps, et Germain oleks selles osas midagi mõelnud, ja et Germain ei olnud südametu ja alatu mees, oli täiesti võimatu, et ta oleks Marie suhtes mingit kurja mõtet haudunud. Nii ei tundnud isa Maurice sugugi muret sellepärast, et Germain ilusa tüdruku hobuse laudjale võttis; ema Guillette oleks pidanud seda solvamiseks, kui ta oleks soovitanud Germainil kohelda teda austusväärselt kui õde; Marie ronis nuttes mära selga, olles enne palju kordi kallistanud ema ja oma väikesi sõpru. Germain, kes oli nukker omal põhjusel, tundis seetõttu tüdrukule rohkem kaasa, ja asus teele tõsise näoga, ning naabrirahvas viipas hüvastijätuks vaesele Marie’le, mõtlemata midagi halba.
VI
Pisi-Pierre
Hall oli noor, ilus ja jõuline. Ta kandis pingutuseta oma kahekordset koormat, kõrvad lidus ja kärsitult, nagu teeb seda temasugune uhke ja tuline mära. Möödudes avarast karjakoplist, märkas ta oma ema, kelle nimi oli Vana-Hall, nagu tema ise oli Noor-Hall, ja ta hirnatas hüvastijätuks. Vana-Hall tuli heki juurde kammitsaid klobistades, üritas traavida karjakopli servas, et tütrele järele minna; nähes siis teda alustamas kiiret traavi, hirnus ta omakorda, ja jäi murelikult mõttesse, nina tuules, suu täis rohtu, mida ta ei mõelnudki enam süüa.
“Vaene loom tunneb alati oma järeltulijad ära,” ütles Germain, et Väike-Marie muret leevendada. “See tuletab mulle meelde, et ma ei kallistanud oma Pisi-Pierre’i enne teeleasumist. Halba last ei olnud näha. Eile õhtul ta tahtis, et ma lubaksin tal kaasa tulla, ja ta nuttis tund aega oma voodis. Veel täna hommikul püüdis ta teha kõik, et minu meelt muuta. Oh, kui osav ja hellitav ta on! Aga nähes, et sellest ei tule midagi välja, siis härra vihastas: ta jooksis põldudele ja mina teda päeva jooksul ei näinud.”
“Mina nägin teda,” ütles Väike-Marie, püüdes pisaraid tagasi hoida. “Ta jooksis Soulas’ lastega raiesmikul, ja ma arvasin kohe, et ta oli olnud kaua kodunt ära, sest ta kõht oli tühi ja ta sõi laukaploome ja põldmarju. Mina andsin talle oma hommikusöögi leiva ja tema ütles mulle: ‘Aitäh, kallis Marie. Kui sa tuled meie poole, annan ma sulle pannkooki.’ Ta on teil väga armas laps, Germain!”
“Jah, ta on armas,” lausus põllumees, “ja ma ei tea, mida ma kõik ei teeks tema heaks! Kui ta vanaemal poleks rohkem aru peas olnud kui minul, ei oleks ma suutnud vastu panna ja oleksin ta kaasa võtnud, kui nägin teda nii haledasti nutmas, et ta vaene pisike süda pidi lõhkema.”
“Aga miks te siis teda kaasa ei võtnud, Germain? Ta poleks teid sugugi seganud. Ta on nii mõistlik, kui täidetakse tema tahtmist!”
“Paistab, et ta oleks olnud ülearune seal, kuhu ma lähen. Nii vähemalt arvas isa Maurice… Mina jälle mõtlesin, vastupidi, et oleks hea näha, kuidas ta vastu võetakse, ja et nii kena last kohe peab armastama… Nemad kodus aga ütlesid, et kohe alguses ei tule abielukoormat näidata… Ma ei tea, miks ma sulle kõike seda räägin, Väike-Marie, sa ei mõista sellest midagi.”
“Siiski, Germain, ma tean, et teie abiellute; mu ema ütles mulle ja pani mulle südamele, et ma sellest mitte kellelegi ei räägiks, ei teie pool ega seal, kuhu ma lähen, ja teie võite olla rahulik, ma ei lausu sõnagi.”
“Õigesti teed, sest asi pole veel otsustatud; võib-olla ma ei kõlba sellele naisele.”
“Tuleb loota, et kõlbate, Germain. Miks te ei peaks talle kõlbama?”
“Kes teab? Mul on kolm last, ja see on väga raske koorem naisele, kes ei ole nende ema.”
“See on tõsi, aga teie lapsed ei ole niisugused nagu teised lapsed.”
“Arvad sa?”
“Nad on ilusad nagu inglikesed ja nii hästi kasvatatud, et toredamaid on raske leida.”
“Sylvain pole just eriti mõnus laps.”
“Ta on nii pisike! Ta peabki olema kohutav, aga ta on nii nutikas!”
“See on tõesti nii, ta on nutikas ja nii julge! Ta ei karda ei lehmi ega härgi, ja kui tal lubada kõike teha, siis roniks ta koos vanema vennaga hobuse selga.”
“Mina oleksin teie asemel kõige vanema kaasa võtnud. Kindlasti oleks teid siis kohe armastama hakatud, sest ta on nii ilus laps!”
“Siis jah, kui naine armastab lapsi. Aga kui ta neid ei armasta!”
“Kas on siis üldse naisi, kes lapsi ei armasta?”
“Ma arvan, et mitte palju. Aga neid on, ja see teebki mulle muret.”
“Te ei tunne siis sugugi seda naist?”
“Mitte rohkem kui sina, ja kardan, et ma teda ka siis paremini ei tunne, kui olen teda näinud. Ma ei ole loomult umbusklik. Kui mulle öeldakse häid sõnu, siis ma usun neid; aga mul on mitu korda tulnud seda kahetseda, sest sõnad ei ole teod.”
“Räägitakse, et ta olevat väga tubli naine.”
“Kes seda räägib? Isa Maurice!”
“Jah, teie äiapapa.”
“See on väga tore, aga temagi ei tunne seda naist.”
“Te näete teda õige pea, te olete hästi tähelepanelik, ja tuleb loota, et te ei eksi, Germain.”
“Tead, Väike-Marie, mul oleks väga hea meel, kui sa astuksid korraks sinna majja sisse, selle asemel et otseteed Ormeaux’sse minna: sul on terav pilk, oled alati arukust üles näidanud, sa paned kõike tähele. Kui sa näed midagi, mis paneb sind mõtlema, hoiatad sa mind sellest hiljukesi.”
“Oh ei, Germain, seda ma küll ei tee! Ma kardan nii väga, et ma võin eksida; ja pealegi, kui üks kergemeelselt lendu lastud sõna võib teile selle abielu vastumeelseks teha, oleksid teie vanemad minu peale pahased, mul on niigi küllalt muresid ja ma ei taha neid
