Kõndides korjasin neid teeäärsetelt okstelt ja toppisin taskud täis.”
“Ja need on ka küpsetatud?”
“Ma oleksin olnud ju päris rumal, kui ma poleks neid pannud lõkkesse kohe, kui see põlema hakkas! Karjamaal tehakse ikka nii.”
“Oh, Väike-Marie, nüüd me hakkame koos õhtust sööma! Ma joon sinu terviseks ja soovin, et sa saaksid hea mehe… niisuguse, nagu sa ise endale soovid. Räägi mulle natuke sellest!”
“Mul on seda väga raske teha, Germain, sest ma ei ole sellele veel mõelnud.”
“Kuidas nii? Sugugi mitte? Mitte kunagi?” küsis Germain, asudes toidu kallale maaharija isuga, lõigates aga paremad palad oma kaaslasele, kes kangekaelselt keeldus ja leppis paari kastaniga. “Ütle mulle ometi, Väike-Marie,” jätkas Germain, nähes, et Marie ei kavatsegi talle vastata, “sa pole veel kunagi mõelnud abielule? Ometi oled sa selles eas!”
“Võib-olla,” vastas Marie, “aga ma olen liiga vaene. Et abiellu astuda, selleks on vaja vähemalt sada eküüd, ja ma pean töötama viis või kuus aastat, et seda korjata.”
“Vaene tüdruk! Ma tahaksin, et isa Maurice annaks mulle sada eküüd, et saaksin need sulle kinkida.”
“Suur aitäh, Germain. Mida siis rahvas minust räägiks?”
“Mis ta ikka peaks rääkima? Kõik teavad, et ma olen vana ja ma ei saa sinuga abielluda. Järelikult ei arva mitte keegi, et mina… et sina…”
“On alles jutt, Germain! Teie laps hakkab ärkama,” ütles Väike-Marie.
IX
Õhtupalve
Pisi-Pierre oli ennast üles ajanud ja vaatas mõtliku näoga ringi.
“Ah, ta teeb alati nii, kui kuuleb kedagi söömas,” ütles Germain. “Kahurimürin teda ei ärataks; aga kui keegi liigutab lõugu tema lähedal, lööb ta otsekohe silmad lahti.”
“Küllap teie olite tema eas samasugune,” ütles Väike-Marie kavala naeratusega. “Noh, Pisi-Pierre, kas sa otsid oma voodi katust? Täna on ta tehtud rohelusest; aga sellest hoolimata sööb sinu isa õhtust. Kas sa tahad koos temaga süüa? Mina sinu osa ära ei söönud; ma arvasin kohe, et sa hakkad seda nõudma!”
“Marie, ma tahan, et sa sööksid,” hüüdis põllumees, “mina enam ei söö. Ma olen ablas, jõhkard. Sina jätad ennast ilma meie pärast, see pole õiglane, mul on sellepärast häbi. See võtab mu nälja ära! Ma ei taha, et minu laps sööb, kui sina ei söö.”
“Jätke meid rahule,” vastas Väike-Marie, “teil ei ole võtit meie isumaailma. Minu oma on täna lukus, aga teie Pisi-Pierre’i oma on lahti nagu hundikutsikal. Vaadake, kuidas ta asja kallale asub! Oo, temast tuleb ka kõva põllumees.”
Tõepoolest, Pisi-Pierre näitas peagi, kelle poeg ta on, ja vaevalt ärganud, mõistmata õieti, kus ta on või kuidas sinna sattunud, asus ta aplalt sööma. Kui nälg oli kustutatud, siis oli ta nii erutatud nagu tavaliselt lapsed, kes on harjumuspärasest eluringist väljas, ja ilmutas palju rohkem vaimukust, uudishimu ja arutlemisoskust kui tavaliselt. Ta laskis endale seletada, kus ta on, ja kui ta sai teada, et keset metsa, hakkas tal natuke hirm.
“Kas siin metsas on kurjad loomad?” küsis ta isalt.
“Ei,” vastas isa, “neid ei ole siin. Ära karda midagi.”
“Sa siis valetasid, kui ütlesid mulle, et kui ma koos sinuga lähen suurde metsa, viivad hundid mind minema?”
“Vaataks, kuidas arutleb?” ütles Germain kimbatuses.
“Tal on õigus,” sõnas Väike-Marie, “teie ütlesite talle nii: tal on hea mälu, tal on meeles. Aga võta teadmiseks, Pisi-Pierre, et sinu isa ei valeta kunagi. Me läksime läbi suure metsa sel ajal, kui sina magasid, aga nüüd me oleme väikeses metsas, kus ei ole kurje loomi.”
“Kas väikesed metsad on suurtest metsadest hästi kaugel?”
“Küllalt kaugel; pealegi, hundid ei tule suurest metsast välja. Ja kui nad peaksidki siia tulema, siis tapaks su isa nad ära.”
“Ja sina ka, Väike-Marie?”
“Ja meie ka, sest sina aitaksid meid, eks, Pisi-Pierre? Eks ole? Sina ju ei karda? Sina teeksid neile säru!”
“Jaa, jaa,” ütles laps uhkelt, võttes kangelasliku poosi, “me tapaksime nad ära!”
“Pole ühtegi inimest, kes oskaks lastega rääkida nii nagu sina,” ütles Germain Väike-Marie’le, “sina oskad neile aru pähe panna. Tõsi küll, mitte väga ammu olid sa alles ise väike laps ja sul on meeles, mida sinu ema sulle rääkis. Mina arvan, et mida noorem on inimene, seda kergem on tal mõista neid, kes seda samuti on. Mul on suur hirm, et üks kolmekümneaastane naine, kes ei tea veel seda, mis tähendab olla ema, õpib väga vaevaliselt vadistama ja arutama pisipõnnidega.”
“Mispärast ometi, Germain? Ma ei tea, miks te arvate halvasti sellest naisest; te tulete ikka selle juurde tagasi!”
“Kuradile naine!” ütles Germain. “Ma tahan tulla selle juurde tagasi, et sellega enam mitte kunagi tegemist teha. Milleks on mulle vaja naist, keda ma ei tunne?”
“Isa, kallis,” ütles laps, “miks sa räägid täna kogu aeg oma naisest, ta on ju surnud?..”
“Jumal paraku! Sina ei ole siis teda unustanud, oma õnnetut kallist ema?”
“Ei, sest ma nägin, kuidas ta pandi ilusasse valgesse puukasti ja vanaema viis mind tema juurde, et ma teda suudleksin ja ütleksin talle hüvasti!.. Ta oli täitsa valge ja täitsa külm, ja igal õhtul laseb mu tädi armsat Jumalat paluda, et ema läheks ennast soojendama tema juurde taevasse. Mis sa arvad, kas ta on nüüd seal?”
“Ma loodan, kallis laps. Aga palvetama peab ikka, see näitab su emale, et sa teda armastad.”
“Ma lähen oma palvet lugema,” sõnas laps, “ma ei mõtelnud seda täna õhtul teha. Aga ma ei saa seda üksi öelda, natuke läheb mul alati meelest. Väike-Marie peaks mind aitama.”
“Jah, Pisi-Pierre, ma aitan sind,” ütles neiu. “Tule, põlvita siia minu juurde!”
Laps põlvitas neiu seelikusaba peale, pani väikesed käed risti, ja hakkas oma palvet lugema, algul usinalt ja innukalt, sest algus oli tal hästi peas; siis aga aeglasemalt ja kõheldes, ja lõpuks sõna-sõnalt korrates, mida Väike-Marie talle ette ütles, kuni lõpuks jõudis oma palve selle kohani, kus uni igal õhtul ta üle võimust võttis, ja ta polnud kunagi suutnud seda lõpuni öelda. Seegi kord viisid tähelepanelik jälgimine ja tema enda monotoonne hääl samale tulemusele, ta sai suurivaevu viimased silbid suust ja alles siis, kui oli neid kolm korda järjest korranud, läks ta pea raskeks ja vajus Marie rinnale; tema käed lõtvusid, vajusid laiali ja langesid avatult põlvedele. Lõkketule valgel vaatles Germain oma väikest inglit toetumas noore neiu najale, kes hoidis lapse ümbert kinni ja soojendas tema blonde juukseid oma puhta hingeõhuga ja kes oli ennastki lasknud kaasa haarata hardast unelemisest ja palvetas mõttes Catherine’i hinge eest. Germain oli liigutatud ja otsis sõnu, mida võiks öelda Väike-Marie’le, et näidata talle, kui väga ta teda austab ja on talle tänulik, aga ei leidnud midagi, mis oleks tema mõtet edasi andnud. Ta astus Marie
