Mitte keegi meie ekspeditsiooniseltskonnast polnud varem polaaraladel viibinud, mistõttu usaldasime suuresti laevakapteneid – J. B. Douglast, kes juhtis prikki «Arkham» ja vastutas kogu merereisi eest, ning Georg Thorfinnseni, kes juhtis parklaeva «Miskatonic». Mõlemad mehed olid vanad merekarud ja endised vaalapüüdjad antarktilistes vetes.
Kui me olime asustatud maailma selja taha jätnud, vajus päike põhjataevas üha madalamale ning püsis iga päevaga üha kauem horisondi kohal. Umbes 62° lõunalaiusel nägime esimesi jäämägesid – vertikaalsete seintega lavatseid meenutavaid objekte – ja vahetult enne lõunapolaarjoont, mille me ületasime 20. oktoobril asjakohase veidra tseremoonia saatel, segas jää meid juba märkimisväärselt. Pärast pikka sõitu troopilistes vetes häiris langev õhutemperatuur mind kõvasti, aga ma üritasin valmis olla veel külmemateks ilmadeks, mis meid ees ootasid. Mitmel korral lummasid mind kummalised atmosfäärinähtused. Nende hulgas oli ka üllatavalt selge miraaž – esimene, mida ma elus nägin –, kus kauged jäämäed võtsid kujuteldamatute kosmiliste kindluste kuju.
Pressides end läbi jääsulbi, mis polnud õnneks liiga kokkupressitud ega väga ulatuslik, jõudsime 67° lõunalaiusel ja 175° idapikkusel lahtisesse vette. 26. oktoobri hommikul ilmus lõunahorisondil nähtavale maa lähedust ennustav eriline värelus ja enne lõunat tundsime kõik erutusvärinaid, kui silmitsesime meie ees avanenud massiivset ja kõrget lumega kaetud mäeahelikku, mis varjas kogu vaatevälja. Lõpuks ometi olime jõudnud suure tundmatu kontinendi ja selle saladusliku jäätunud surmamaailma esimese piiripostini. Ilmselt olid see Admiraliteediahelik, mille oli avastanud Ross, ja meie järgmine eesmärk oli sõita ümber Adare´i neeme ning purjetada piki Victoria maa rannikut kavandatud baasini McMurdo lahe kaldal, 77° 9´ lõunalaiusel asuva Erebuse vulkaani jalamil.
Laevareisi viimane etapp oli vaatemänguline ja ergutas kujutlusvõimet. Läänes kõrgusid pidevalt salapärased hiiglaslikud lumevabad mäenõlvad ja päike, mis oli pärastlõunal madal ja keskööl peaaegu horisonti puudutas, saatis oma punakaid häguseid kiiri üle säravvalge lume, sinaka jää, veelahvanduste ning kõleda graniitnõlva tumeda pinna. Elutute mägede vahelt kandusid meieni vahetpidamatult antarktiliselt jäised tuulehood. Kohati meenutas tuule rütm ähmaselt metsikut ja pooleldi ehtsat flöödimängu, mille helistik liikus üle mitme oktavi ja mis mingil teadvustamatul mnemoonilisel põhjusel muutis mind rahutuks ning kõlas kohati isegi süngelt ning ähvardavalt. Miski selles vaatepildis ja olukorras tuletas mulle meelde kummalisi ning ebamugavustunnet tekitavaid Nikolai Roerichi maale Aasiast ning veel kummalisemaid ja veel häirivamaid kirjeldusi müütilisest halva kuulsusega Lengi kiltmaast, mida on mainitud hullu araablase Abdul Alhazredi kardetud «Necronomiconis». Hiljem kahetsesin ma kibedalt, et olin ülikooli raamatukogus selle jäleda raamatu üldse kunagi lahti teinud.
Seitsmendal novembril, mil läänekülge jääv mäeahelik oli ajutiselt silmist kadunud, möödusime Franklini saarest. Järgmisel päeval märkasime Erebuse ja Terrori tippe eespool paistval Rossi saarel, mille tagant paistis Parry mägede pikk ahelik. Ida poole jäi madal valge jääbarjäär, mis tõusis püstloodis kuni kahesaja jala kõrgusele nagu Quebeci rannakaljud, ja mis tähistas lõunasuunalise meretee lõppu. Pärastlõunal sisenesime McMurdo lahte ja jäime ankrusse kaldast eemal suitseva Erebuse vulkaani varjus. Räbuga kaetud mäetipp paistis umbes kaheteist tuhande seitsmesaja jala kõrgusena idataeva taustal otsekui jaapanlaste pühast Fujiyamast tehtud postkaart, ja sellest veidi eemal seisis valge tontlik Terror, millel kõrgust üheksasada jalga ja mille vulkaaniline tegevus oli ammu lõppenud.
Erebusest tõusis vahetpidamata suitsupahvakuid ja üks meie ülikooli noorteadur – Danforthi-nimeline särava intellektiga noor mees – juhtis meie tähelepanu millelegi, mis näis olevat lumisel nõlval hangunud laava, kinnitades, et see aastal 1840 avastatud mägi oli andnud kahtlemata inspiratsiooni Poele, kes kirjutas seitse aastat hiljem:
laavajõgede rahutu lee,
sääl, kus väävlitseb järsk mägi Yaanlic
veeres pooluse tardunud vee –
möirgel veeretab tuld mägi Yaanlic
ääres rahnudeks jäätunud vee.1
Danforth oli innukas ebahariliku kirjanduse lugeja ja ta oli meile rohkesti rääkinud Poest. See huvitas mind ennastki, eriti just Poe ainsas pikas loos – rahutukstegevas ja enigmaatilises «Arthur Gordon Pymis» – kirja pandud antarktilise stseeni tõttu. Viljatul rannikul ja taamal kõrguval jääbarjääril saputas tiibu ja prääksus terve müriaad pingviine, samas kui vees oli näha hulgaliselt rasvaseid hülgeid, kes ujusid ringi või lösutasid hulpivatel suurtel jäätükkidel.
Veidi peale keskööd üheksanda kuupäeva hommikul maabusime väikseid paate kasutades edukalt Rossi saare raskel rannikul, vedasime kummaltki laevalt maale trossi ja valmistusime pükspoi abil varustuse mahalaadimiseks. Meie esimesed tunded Antarktise pinnale astudes olid segased ja liigutavad, ehkki samast kohast olid kunagi asunud teele ka Scotti ja Shackletoni ekspeditsioonid. Meie vulkaani jalamile jäisele rannikule püstitatud laager oli siiski vaid ajutise iseloomuga, sest peakorter jäi «Arkhami» pardale. Me tõime maale oma puurimisseadeldise, koerad, kelgud, telgid, toidumoona, bensiinitünnid, eksperimentaalse jääsulatamise varustuse, fotoaparaadid – nii harilikud kui õhufotode tegemiseks mõeldud – ja muu kraami, kaasa arvatud kolm väikest kaasaskantavat raadiosaatjat (lisaks nendele, mis asusid lennukites), mille abil sai «Arkhami» suurema saatjaga sidet pidada mis tahes Lõunamandri paigast, mida me külastada kavatsesime. Laeval asuv saatja oli mõeldud selleks, et edastada ülevaateid ajakirjandusele ja hoida ühendust Massachusettsis Kingsport Headis asuva Arkham Advertiseri võimsa raadiojaamaga. Me lootsime oma töödega lõpule jõuda üheainsa antarktilise suve jooksul, aga juhul, kui see osutub võimatuks, pidime talvituma «Arkhamil», saates «Miskatonici» enne mere jäätumist põhja poole, et laev tooks meile varustust ja toiduaineid järgmiseks suveks.
Mul pole vaja siin korrata kõike seda, mida ajalehed on meie varasema töö kohta juba avaldanud – meie tõusu Erebuse mäele, mitmes kohas Rossi saarel läbi viidud puurimisi ja mineraalide kogumist, Pabodie aparaadi ebaharilikku kiirust ja jõudlust isegi kõige kõvemate maapõuekihtide puhul, meie eksperimente väikese jääsulatamisseadeldisega, ohtlikku tõusu koos kelkude ja varustusega massiivsele jääplatoole ja viie lennuki lõplikku kokkumonteerimist jääšelfil üles löödud laagris. Meie maismaale suundunud seltskonna – kahekümne mehe ja viiekümne viie alaska kelgukoera – tervis oli suurepärane, ehkki loomulikult polnud me seni kokku puutunud tõeliselt madalate temperatuuride või hävitavate talitormidega. Enamasti jäi kraadiklaasi näit -4 °C ja -17 °C vahele ning kogemused Uus-Inglismaa talvedega olid meid sellist sorti külmaga juba harjutanud. Jääplatool asuv laager oli pooleldi alaline ja see pidi jääma bensiini, toidumoona, dünamiidi ning muu varustuse laoks. Uurimistööks vajaliku materjali vedamiseks läks vaja ainult nelja lennukit, kusjuures viies jäi koos piloodi ja kahe laevamehega varustuslattu, et «Arkhamilt» oleks võimalik meieni jõuda juhul, kui kõigi meie sisemaale suundunud lennukitega peaks midagi juhtuma. Hiljem, kui puurimisseadeldise transpordiks pidi vaja minema ainult paari lennukit, olime plaaninud kasutada ühte või kahte lennumasinat rannikubaasi ja teise alalise laagri vahel ühenduse pidamiseks. See teine alaline laager pidi tulema 600 kuni 700 miili kaugusele lõunasse, teisele poole Beardmore´i liustikku. Hoolimata peaaegu lakkamatutest vastikutest tormidest ja tuulest, mis platool pidevalt puhus, otsustasime läbi ajada ilma vahebaasideta, otsustades riskida ökonoomsuse ja tõenäolisema efektiivsuse huvides.
Raadio teel edastatud ülevaadetes on olnud juttu meie eskaadri kahekümne esimesel novembril toimunud fantastilisest neljatunnisest vahepeatusteta lennust üle uhke jääšelfi, kus nägime läänes kõrgumas võimsaid mägesid ja kus mõõtmatut vaikust lõhestas ainult lennukimootorite mürin. Tuul häiris meid ainult mõnevõrra ja raadiokompassid aitasid meil läbida tihedaid läbipaistmatuid udulaamu. Kui 83° ja 84° laiuskraadi vahel hakkas eespool paistma hiiglaslik kõrgendik, siis teadsime, et oleme jõudnud Beardmore´i liustiku, maailma suurima mäestikuliustiku juurde,
Tlk. Ants Oras.
