keskelt kolm ja pool jalga, mis mõlemas otsas kahaneb ühe jalani. Nagu tünn, millel laudade asemel viis eenduvat kõrgemat seljandikku. Nende kõrgemate osade keskkohas on külgedel näha murdumisjäljed, otsekui oleks seal kasvanud peenikesed võrsed. Seljandike vahel vagudes kasvavad mingisugused kummalised asjad. Nagu harjad või tiivad, mis tõmbuvad kokku ja sirutuvad välja nagu lehvik. Kõik need on tugevalt kahjustada saanud, aga üks on terve ja selle siruulatus on peaaegu seitse jalga. Selle ehitus tuletab mulle meelde teatavaid eelajaloolistes legendides esinevaid jäledaid olevusi, eriti «Necronomiconis» mainitud müütilisi Ürgvanasid. Need tiivad näivad olevat membraanilised ja neid välja sirutades toestavad neid glandulaarsed varred. Tiivaotstes on selle tugiraamistiku sees silmaga nähtavad tillukesed avaused. Kere otsad on kokku tõmbunud ja sisemuse kohta pole ainsatki vihjet, samuti pole selge, millised on olnud murdunud osad. Kui me laagrisse tagasi läheme, tuleb korraldada lahkamine. Ei oska otsustada, kas tegu taimse või loomse organismiga. Mõned tunnused on ilmselgelt uskumatult primitiivsed. Panin kõik stalaktiite raiuma, et leida rohkem eksemplare. Leidsime veel vigastustega luid, ent need peavad ootama. Koertega on probleeme. Nad ei suuda meie uusi leidusid välja kannatada ja rebiksid need tõenäoliselt tükkideks, kui me neid kaugemal kinni ei hoiaks.»
«11:30 õhtul. Dyer, Pabodie, Douglas, tähelepanu. Äärmiselt – võiks öelda isegi ülimalt – tähtis teade. «Arkham» peab saatma viivitamatult sõnumi Kingsporti keskjaama. Kummaline tünnikujuline organism ongi see arhaikumist pärit olevus, mis jättis jäljed kividesse. Mills, Boudreau ja Fowler avastasid maa all neljakümne jala kaugusel sissepääsust veel kolmteist eksemplari. Nad olid segamini kummastavate ümmarguse kujuga seebikivi fragmentidega, mis olid varemleitutega võrreldes väiksemad – tähekujulised, kuid murdumismärke on ainult mõnel. Orgaanilise struktuuriga eksemplarid, kaheksa on ilmselt täiesti terved, kõik jätked on küljes. Tõime kõik maapinnale, olles koerad enne eemale viinud. Nad ei suuda neid olevusi kannatada. Pange kirjeldusi täpselt tähele ja saatke need meile tagasi, et saaksime üle kontrollida, kas kõik on õige. Ajalehed peavad saama üksikasjadeni õige ülevaate.
Objektid on otsast otsani kaheksa jala pikkused. Kuue jala pikkuse viie seljandikuga tünnikujulise kere läbimõõt on keskkohas kolm ja pool jalga, otstes üks jalg. Värvus – tumehall, vetruv ja ebaharilikult painduv. Membraantiivad on seitsme jala pikkused, seljandike vahel õnarustes kokku volditud või välja sirutatud. Tiibade tugiraamistik on torujas või glandulaarne ning halli värvi, tiibade otstes on avaused. Väljasirutatud tiibade servad on sakilised. Kere keskkohal, kõigi viie vertikaalse kõrgendiku kõrgeimas punktis on viis peenikest jäsemest või kombitsast koosnevat liigeste komplekti, mis on surutud tihedalt keha vastu, kuid neid saab tõmmata rohkem kui 3 jala pikkuseks. Otsekui primitiivse meriliilia jätked. Üksiku jätke läbimõõt on 3 tolli ja see hargneb 6 tolli järel viieks alamjätkeks, mis kõik hargnevad 8 tolli järel viieks väikeseks, otsast kahanevaks kombitsaks või väänraoks, mis teeb iga jäseme kohta kokku 25 kombitsat.
Rümba ülemises otsas asub tönts ja pundunud heledamat halli tooni kael, mille küljes on lõpusetaolised pilud ja sealt edasi kollakas viieharulise meritähe kujuline osa, tõenäoliselt pea, mida katavad kolme tolli pikkused ja laias värvigammas ripsmetaolised harjased. Pea on jäme ja tursunud, otsast otsani umbes 2 jala jämedune, kummastki küljest ulatub välja kolme tolli pikkune painduv kollakas toru. Nende otste keskel on pilu, tõenäoliselt hingamisava. Mõlema torujätke otsas on ümmargune laiend, mille liigutamisel tõmbub kollakas membraan tagasi ja paljastab klaasja, punase vikerkestaga kera, mis on ilmselt silm. Meritähe-kujulise pea sisemistest nurkadest saavad alguse viis veidi pikemat punakat toru, mille otsas on sama värvi kotilaadsed moodustised, mis omakorda surumisel avanevad, ja mille sees on kellakujulised, maksimaalselt kahetollise läbimõõduga õõnsused. Õõnsuste sees on valgete hambataoliste teravike read. Tõenäoliselt suud. Kõik need torujätked, harjased ja meritähekujulise pea muud osad olid leidmise hetkel tihedalt kokku tõmbunud, torulaadsed jätked ja kombitsad olid tugevasti surutud vastu pundunud kaela ning torsot. Hoolimata erakordselt vintskest kerest on organism üllatavalt painduv.
Kere alumises otsas on äratuntavad, peaga sarnanevad ja rohmakad, kuid teistsuguste funktsioonidega kehaosad. Sibulakujulise helehalli pseudokaela küljes on lõpuselaadsed organid. Kael läheb üle rohekaks viieharuliseks meritähte meenutavaks moodustiseks. Tugevate, lihaseliste 4 jala pikkuste jäsemete läbimõõt on keskelt umbes 7 tolli ning otstest 2,5 tolli. Kummagi otsas on viie soonega rohekas membraaniline kolmnurk, mille pikkus on 8 tolli ja laius 6 tolli. See ongi see loib, uim või pseudojalg, mis jättis jäljed viiekümne-kuuekümne kuni tuhande miljoni aasta vanustesse kividesse. Meritähe kujulise moodustise sisemistest nurkadest ulatuvad välja kahe jala pikkused punakat värvi torujätked, mille läbimõõt on juure kohalt 3 tolli ja otstest 1 toll. Otstes on avaused. Kõik need kehaosad on lõpmatult sitked ja nahkjad, aga äärmiselt elastsed. Nelja jala pikkusi loibadega jäsemeid kasutati kahtlemata mingit sorti liikumiseks, olgu siis vees või kusagil mujal. Olevuse liigutamisel jääb mulje, et tema keha on erakordselt lihaseline. Nagu me avastasime, vastavad kõik need tihedalt pseudokaela või kere vastu surutud jäsemed või jätked sarnastele organitele keha teises otsas.
Ei oska veel kindlalt paigutada ei looma- ega taimeriigi hulka, aga nüüd räägivad asjaolud juba loomse eluvormi kasuks. Tõenäoliselt esindab see erakordselt kaugele arenenud kiirloomade alamklassi, kellel on säilinud mitmed primitiivsed organid. Ilmselge on sarnasus okasnahksete loomadega, ehkki mitmed tunnused räägivad selle vastu. Tiivataolised moodustised tekitavad küsitavusi seoses võimaliku elamisega meres, aga neid võidi siiski kasutada ka vees liikumiseks. Sümmeetria on kummaliselt taimelaadne, pidades silmas eriti keha vertikaalsuunalist ehitust vastandina loomade horisontaalsele kehakujule. Dateerin seda uskumatult varjasse ajajärku, palju varasemaks kui arhaikumi lihtsamadki ainuraksed, ja see teeb selle päritolu määramise täiesti võimatuks.
Terved eksemplarid sarnanevad hirmuärataval moel teatavates ürgsetes müütides nimetatud olevustega, nii et paratamatult tekib mõte, et nende elupaik võis jääda ka väljapoole Antarktikat. Dyer ja Pabodie on lugenud «Necronomiconi» ja näinud Clark Ashton Smithi luupainajalikke maale, mis põhinevad sellel raamatul, ja nad saavad aru, kui ma pean juttu Ürgvanadest, kes väidetavalt lõid kogu elu meie planeedil, eksikombel või siis lihtsalt pilkeks. Teadlased on alati arvanud, et see kontseptsioon tekkis haiglasest kujutlusvõimest, mida toitsid väga ürgsed troopilised kiirloomad. Nagu ka eelajaloolises rahvapärimuses mainitud olevused, kellest on rääkinud Wilmarth – Cthulhu kultus jne.
Avanenud on lai uurimispõld. Otsustades muude eksemplaride järgi, pärinevad ladestud hilisest kriidiajastust või varajasest eosoikumist. Nende kohal asuvad hiiglaslikud stalagmiidid. Väljaraiumine on raske töö, aga nende kehad on tugevad ja seetõttu kahjustamata. Nad on säilinud uskumatult heas seisundis, tõenäoliselt tänu lubjakivile. Siiani pole rohkem leidnud, aga hiljem jätkame otsinguid. Järgmise asjana tahame neliteist hiiglaslikku eksemplari ilma koerteta laagrisse toimetada. Koerad hauguvad metsikult ja neid ei saa lasta olendite lähedale. Üheksa mehega – kolm jäid koeri valvama – suutsime kolme kelku kasutades üpris hästi hakkama saada, ehkki tuul on tugev. Peame sisse seadma lennuühenduse McMurdo lahega ja alustama materjali saatmist laevadele. Aga enne puhkama heitmist pean läbi viima ühe eksemplari lahkamise. Kuidas ma soovin, et mul oleks siin korralik laboratoorium. Küll Dyer kahetseb, et üritas takistada mu lendu lääne poole. Kõigepealt maakera kõrgeimad mäed ja nüüd see. Kui see pole meie ekspeditsiooni kõrgpunkt, siis ma ei tea, mis see üldse olla võiks. Me oleme teadusmaailmas tehtud mehed. Õnnitlused, Pabodie. Tänuavaldused sinu puurmasinale, mis koopasse sisse murdis. Kas «Arkham» kordaks nüüd meie kirjeldust?»
Minu ja Pabodie tunded seda aruannet lugedes olid sõnulväljendamatud, ka meie kaaslaste erutus ei olnud palju väiksem. McTighe, kes oli undavast raadiovastuvõtjast pannud kiiruga paberile mõned olulisemad kohad, kirjutas niipea, kui Lake´i operaator lõpetas, kogu sõnumi kohe mustandi järgi ümber. Kõik olid ühel meelel avastuse epohhiloova tähenduse suhtes ja ma saatsin Lake´ile õnnitlused niipea, kui «Arkhami» operaator oli korranud üle aruande kirjeldava osa, nagu palutud. Minu õnnesoovidele järgnesid kohe McMurdo lahe kaldal
