leida teist samaväärse palgaga tööd.
See vajadus ongi tema tiigliks.
Ütleme, et otsustad selle asemel kirjutada noorest naisest, keda ahistab oma nina kõikjale toppiv naaber. Kõigepealt küsib lugeja: miks ta lihtsalt ära ei koli? Nii et küsi endalt, kus on tiigel? Ehk on raske leida teist korterit. Ehk on tema praeguses elukohas üür madal ja ta ei saa endale lubada ära kolimist. Ehk on ta varem juba kahest korterist välja tõrjutud ja keeldub laskmast end rohkem mõjutada. Põhjusest hoolimata peab ta paigalejäämiseks hästi motiveeritud olema; need motivatsioonid moodustavad tiigli seinad..
Ilma tegelasi ühendava tiiglita ei saa olla konflikti, ja konfliktita ei saa olla draamat. Iga kord, kui paned oma tegelased tiiglisse, on antagonist ja protagonist oma isiklikel põhjustel sunnitud konflikti jätkama kuni lõpplahenduseni – kuni abiellumiseni, kuni lahing on võidetud, varandus jagatud, piraadid ookeanisügavusse saadetud või mida iganes.
Kui sa lood oma tegelased, mõtle neist kui kokkuseotuist.
Siin on mõningad näited tegelastest tiiglis:
• Isa ja poeg jäävad konflikti, sest neid seob kokku armastus ja pojalik kohusetunne ja nad ei saa lihtsalt minema kõndida. Armastus on nende tiigel.
• Abielumees ja – naine jäävad konflikti, kuni neid lahutab surm või lahutus. Nad on seotud kokku abielu, armastuse ja kohusetundega. Abielu on nende tiigel.
• Kui kaks kongikaaslast on konfliktis, siis nad jätkavad seda, sest kumbki neist ei saa omal soovil lahkuda. Kong seob neid kokku; see on nende tiigel.
• Sama käib inimeste kohta päästepaadis: kuna nad minema ei pääse, on nad tiiglis.
• Sõdur sõjaväes ei pääse oma seersandi juurest minema, ükskõik kui palju ta teda vihkaks. Sõjavägi on tema tiigliks.
Siin on mõned konkreetsemad näited:
• McMurphy «Lendas üle käopesas» on vaimuhaiglasse vangistatud ning otsustanud olla hullude ninamees. Ta ei saa lahkuda, sest ta on seal kohtuotsuse põhjal, ta peab edukas olema või hävima. Suur Õde on otsustanud teda purustada. Ta on osakonna valitseja ja keegi ei või tema kukutamisele mõeldagi. Täielik kontroll osakonna üle on ainus, mis talle loeb. McMurphy ja Suur Õde on kokku seotud; vaimuhaigla on nende tiigel.
• Vanamehel «Vanamehes ja meres» on suur kala nööri otsas. Ta ei saa lahti lasta, sest ta peab püüdma suure kala, et tõestada oma mehelikkust, ja kala ei saa lahkuda, sest tal on konks suus. Nad on seotud surmavõitluses; see on nende tiigel.
• Corleonede vaenlased «Ristiisas» püüavad Corleonede perekonnalt võimu ära võtta. Michael Corleone peab nad peatama või ta kaotab kõik. Kumbki pool ei saa põgeneda; kumbki pool ei saa kiiresti võita. Mõlemad peavad sõja lõpuni võitlema. Nende kohus nende perekondade ees on nende tiigliks.
• «Madame Bovarys» on Emma abielus mehega, keda ta jälestab. Tema ajal oli lahutus võimatu. Ta on mehe külge aheldatud. Nende abielu on tiigliks.
• «Lolitas» armastab Humbert Humbert Lolitat. Tüdruk on alles laps ja peab jääma mehe juurde, sest tal pole kuhugi mujale minna. Mehe armastus ja Lolita sõltuvus tekitavad nende tiigli.
Kui tegelase tahe põrkab kokku takistusega, mis asub tegelase enda sees, näiteks kui kohusetunne põrkab kokku hirmuga, armastus süüga, ambitsioon südametunnistusega ja nii edasi, on sul sisemine konflikt. Tegelaskujud kannatavad sisemiste konfliktide käes just nagu tõelised inimesedki. Tõelised inimesed kõhklevad sageli. Otsustusvõimetusest laastatud, tunnevad nad süüd, hirmu, rahutust, kahtlusi, kõhklevad tehtud otsustes ja nii edasi. Need on kõik sisemise konflikti ilmingud. Sisemised konfliktid ei tee tegelasi mitte ainult huvitavaiks, vaid jätavad nad lugejale hästi meelde. Kui lugeja suudab tegelasega hästi samastuda, siis on see enamasti sellepärast, et tegelane piinleb tugevates sisemistes konfliktides. Tegelane võib olla kõige haletsusväärsemas olukorras kirjanduse ajaloos, aga kui tal pole seesmist konflikti, siis on ainsaks emotsionaalseks vastuseks, mida kirjanik võib lugejalt oodata, kaastunne.
Kui Humbert Humberti kirg nümfeti vastu poleks tekitanud sisemist konflikti, siis lugeja jälestaks teda.
Vanamees tundis kalale väga kaasa ja kahetses tema tapmist. Kui ta poleks seda teinud, oleks kogu lugu vaid heietus, vaevalt lugemist väärt.
Leamas Raudse Eesriide taga jõuab mõistmisele, et tema valitsuse mahhinatsioonid on just sama halvad kui kommunistide omadki. Ta sisemine konflikt on nii suur, et ta lahendab selle surma minnes.
Ilma Madame Bovary sisemise konfliktita poleks Flauberti romaan rohkem lugemist väärt kui suvaline Harlequini kirjastuse armastusromaan. Keda huvitab, et koduperenaisel on kõrvalehüpe?
Michael Corleone on südametunnistusega mees, kuid ta armastab oma perekonda ja tunneb kohustust neile hädaaegadel abiks olla. Kui piinatud on tema hing!
Kui su tegelastel pole sisemisi konflikte, muutub su töö melodraamaks. Seesmine konflikt kinnitab, et tegelased on keerukad, et midagi neile olulist on ohus.
Ütleme, et kavatsed kirjutada lugu mehest, kes tahab abielluda. Ta käib peale; naine keeldub. Läheb aega, kuid viimaks naine nõustub. See on loo tuum. Nõudmine (naisekspalumine) ja vastuseis muudavad selle dramaatiliseks, kuid see pole nii dramaatiline, nagu olla võiks. See olukord kaldub melodraama poole, sest peategelastel pole seesmisi konflikte. Nii et hakkad pingsalt ideid otsima, kuidas oma tegelastesse seesmisi konflikte tekitada. Sa küsid endalt, mis siis, kui mees on zen-budist ja võtab oma usku tõsiselt, kuid naine pole seda ja mehe vanemad ning ta budistlik kogukond on abielu vastu? Nüüd on mehel seesmine konflikt, milles ta peab oma perekonna soovide vastu talitama. Naine armastab meest, kuid tal on seesmine konflikt, sest ta peab mehe ja tolle perekonna vahele tulema. Siis oleks sul materjali tõeliselt dramaatilise romaani jaoks.
Seesmine konflikt ei pea muidugi tekkima ainult usulistel põhjustel. See võib tekkida igasugustel põhjustel: kultuurilistel, rassilistel või klassilistel erinevustel, etnilise tagapõhja tõttu, ahvatluste, seksuaalsete soovide või fantaasiate tõttu, kohusetunde, patriotismi, lojaalsuse unustamise tõttu, laiskuse tõttu – ükskõik mille tõttu, mis tegelase jaoks oluline on.
Kui õel koletis ähvardab mehe perekonda ja mees koletise tapab, ei tunne ta kahetsust, süütunde hoogusid, kahtlusi ega rahutust. Kui Godzilla Tokyot lammutab, on lubatud Godzillat tappa.
Siin pole mingeid moraalseid valikuid; tegelased kas põgenevad või võitlevad. Mõlemad on vastuvõetavad moraalsed valikud.
Kedagi ei hüüta argpüksiks, kui ta Godzilla eest ära jookseb. Võitlus Godzilla vastu võiks olla hea süžee pühapäevalehe koomiksi jaoks, kuid see ei sobi dramaatiliseks romaaniks. Puudub sisemine konflikt.
Et tekitada seesmist konflikti, ei pea vastasjõud olema suured ega probleemid elulise tähtsusega. Need peavad vaid loo tegelaste jaoks olulised olema. Üks võib end piinata kümnesendise varastamise pärast, samas kui teine varastab miljoni ega kaota silmatäitki und. Rohkem on seesmist draamat loos mehest, kes varastab kümnesendise, kui vargus tähendab ta jaoks aususe, au ja eneseaustuse kaotust, kui lugu miljoni dollari vargast, kes on ükskõikne oma tegevuse moraalsete tagajärgede suhtes.
Su tegelaskuju seesmiste konfliktide ära kasutamine on keeruline. Kui su peategelane kutsutakse sõtta, tee ta selle suhtes vastumeelseks väga mõjuval põhjusel. Ta võiks olla patsifist; ta võiks olla argpüks; ta võiks olla oma kodumaa välispoliitika vastu. Kui su peategelane
