Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets

      On õige ka vaenlaselt õppida.

      Esimene

      Bucellarius’te1 rasked ühtlased sammud kõlasid Ballimar Kimbrungi2 kõrvus otsekui trummilöögid, kui ta kuue turske sõduri vahel koos Bortorichi, selle saali frangiga teadmata suunas kõndis. Tähistaevas kummus nende üle, kerge öine tuulehoog – kimbri nina tundis selgesti, et see tuli merelt – sasis palmide suurte sulgedena näivaid lehti ja tõi linnast kohale kentsakaid lõhnu ja veidrat kära. Suur oli Arelate3, nagu barbar oli kuulnud seda linna hüütavat, ja noormees taipas alles nüüd roomlaste rahvatõu võimsust, selle jõudu, manaväge ja sõjakunsti, mõistis, kuidas nad olid suutnud surmata peaaegu kogu kimbrite4 rahvatõu, et vaid riismed sellest põhja poole põgenema pääsesid. Ta oli laulnud hümne, pühi loitse, kui laevad olid möödunud linnast, mida kutsuti Arausioks, ning heitnud jõkke toitu ja veini – hukkunud hõimlaste mälestuseks ning nende varjudele eineks, austuseks toonasele taplusele ja iseäranis oma kaugele esivanemale Boiorikh Kimbrungile… Ta ei teadnud siis täpselt, kus oli, kuid miski metslase sisemuses oli sundinud viimast ronima laeva kõrgesse pärasse, maalima keha kokku nõiduslike ruunide ja märkidega ning laulma salajasi loitse sõdalaste, kuningate ja jumalate auks. Roomlased ja nende orjad silmitsesid pentsikustunde, imestuse ja vaenulikkusegagi suurt barbarit ahtrisillal oma kumedal karedal häälel huilgamas-jorisemas ning taipasid vaid seda, et täideti mingit veidrat kombetalitust, millel kõikehõlmava Jehoova ja Kristusega vähe pistmist oli… Ent ruunirahva poeg ei hoolinud kärbsesita jagugi nende arvamusest ega lõpetanud manamist enne, kui Arausio müürid olid jäänud kaugele selja taha.

      Bucellarius’ed viisid germaanlased läbi suurte hoovide ja kõrgete väravate vägevate müüridega ilmetu, pimeduses suure ja ähvardavana tunduva ehitise juurde, mille kõrgete kiviseinte harjal kõndisid aeglaselt edasi-tagasi raskelt relvis sõdurid, tähevalgus peegeldumas varustuselt ning jalapikkustelt raudogadelt, mis müüriharju kaunistasid, ja see näis Ballimarile halvaendelisena. Rasked rautatud väravad avanesid nende ees kriiksudes ja kaheksa meest kõndisid läib pimedate võlvide alt, mida ähmaselt valgustas seinaprakku torgatud tõrvik, kuni jõudsid mööda pikki koridore ja võlvkäike avarale, ent müüride haardes kitsukesena näivale hoovile. Liivaga kaetud õue ümbritsesid mitukümmend vägevat sammast; need toestasid osaliselt hoovi katvat kivikatust. Barbar ei saanud kuigi kaua õue imetleda – lühike käsklus sundis vange sisenema suurde punastest telliskividest hoonesse, mille imeväikesed aknad olid raudvarbadega trellitatud ning kust ei paistnud ivakestki valgust. Taas avanesid nende ees rasked uksed ja germaanlased leidsid end pikast avarast käigust, mille ühes küljes oli paari kehva õlilambiga valgustatud lõputuna näiv rida võreuksi ja pea kohal rõdu, millel kõndisid kaks buktsellaari. Halb eelaimus haaras Ballimari, ehkki ta ei teadnud, miks. Võibolla oli lihtsalt roomlaste tava orje hoolsamini valvata ja kivises kantsis pidada?.. Ent ta ei uskunud seda isegi.

      Võreuks avanes kriuksudes Ballimari ees, kes ei hakanud mõlemal pool madalat ukseava seisvate sõdurite märguannet ootamagi – ta pidi võitma isanda usalduse, mitte oiutult vastu tõrkuma –, ja sisenes pimedasse kongi, milles piisavalt ruumi oli pikaliheitmiseks või püstiseismiseks; igatahes tundis Kimbrung kivise lae enese pealuule ohtlikult lähedal olevat. Hea, et põrandal oli puust ase, kubu õlgi ning mingid närused tekid; maas oli ka kaks savikaussi – ilmselt oli cella5 mõeldud koguni kahele mehele ja Ballimar muretses tõemeeli selle üle, kuidas ta naabriga siia ära mahtuma peaks. Kuid kimber ei lasknud oma tuimavõitu näost midagi välja paista. Tugevast rautatud tammepuust võreuks sulgus ruunirahva poja selja taga kolksatades ning sõdurid viisid Bortorichi mingisse kaugemasse urkasse. Selleski nägi kimber halba märki – lahutatuina olid nad vähem ohtlikud.

      Noormees laskus räntsatades õlekuhilale ja kopsas jalaga vastu savinõusid – tühjad. Ta ei oodanudki tegelikult mingit hilisõhtust söömaaega, ehkki kõht oli tühjavõitu. Kuid Ballimar oli harjunud kaeblemata kannatama ega teinud teist nägugi. Kimber uskus pika teekonna Portus Itiusest6 läbi olevat, sest vaevalt teda lihtsalt vahepeatuseks koos teiste orjadega läbi linna oleks veetud; samuti olid nii mõnedki ladinakeelsed sõnad, millest kimber aru sai, talle vihjanud, et teekond oli lõpule jõudnud. Lisaks rääkis enese eest bucellarius’te rahulolev hoiak, laadijate askeldamine kaubaaluste ümber ja suur kandetool (veidrus, mida Ballimar varem polnud trehvanudki) isanda tarvis. Vastuoksuslik ning pentsik näis kõik olevat siin lõunamaal! Noormees imestas enese silmadki pärani, kui hoomas dominus’e7 tegelikku rikkust, ja Kimbrungi lugupidamine roomlaste vastu tõusis – isand võinuks osta pool tosinat Wulfgardi koos sõdalastega ja ikka veel rikas olla – säherdune põhjata jõukus oli ennekuulmatu ning koguni saagad vanadest hallidest aegadest, kui valitsesid suured kuningad, ei vestnud millestki säherdusest. Noor kimber polnud senini aru saanud, milleks dominus ta ostnud oli, ja kahtlustas koguni rasket tööd kas kaevamisel, kivide lõhkumisel või sepapajas, ning see ei meeldinud talle sugugi. Millegipärast oli isand lasknud tal joosta kaldal barca’de8 kõrval, tõsta raskusi ja teha muud, millega sõdalased tavaliselt oma liikmeid vastupidavaks harjutasid, ent sõjariista ei hoidnud kimber kordagi peos… Võib-olla soovis dominus enesele ründureid heast soost noorte meeste seast ja seepärast oli lunastanud Wulfgarilt ta enda ning saali frangi? Kui nii, siis oli isandal meeste peale silma ning oskas neid valida, ent miks ei usaldatud nende kätesse sõjariista? Või pandi neid lihtsalt proovile? Ballimar ei teadnud seda, kuid ei hakanud ka liigseid küsimusi esitama; elu oli talle nii mõndagi õpetanud ja noormees otsustas hoida suu kinni ning kõrvad selle võrra rohkem avali. Ballimar pani iga ladinakeelse sõna kõrva taha ning üritas nende tähendust aimata – pika retke jooksul Portus Itiusest Arelateni oli ta hakanud juba üht-teist mõistma ja omaette pomisedes harjutas ta ladina keeles kõnelemist, kuigi ka ise tajus, et väänas iga roomlaste sõna kõveraks. Kuid Ballimar oli visa nagu ilves varitsuspaigas ega jätnud oma kiusu; ta oli otsustanud roomlastest teada saada nii palju kui võimalik ning üksnes vaenulised aasirid võisid teda selle juures segada. Ta jättis meelde nende tavad, käitumispruugi, riietusharjumuse – kõik, mida vähegi tähtsamaks pidas. Ühes kohas mingi üüratu silla alt läbi sõites oli ta hardalt vaikides ehitist imetledes peaaegu kaela kangeks painutanud ja austus roomlaste vastu sugenes ta hinge, õhutades vihkamist samas veelgi tugevamaks leegiks. Ballimar oli imestanud roomlaste üle, ent pidas lugu nende vägevusest, mida ka kümmekond kuningas Lydegari9 koos oma kaaskonnaga poleks kõigutanudki, kuid nähes kogu seda väärt relvastust, lõunamaa ründurite ühtsust, pealiku sõna kaljukindlust, hakkas taipama, millest säherdune vägevus – roomlaste juures täideti käsk ega arutatud liiast. Kõik täitsid raudselt oma kohust, ning kui Ballimar sai teada, et bucellarius’tele maksti teotsemise eest ja nende nahka pargiti sõnakuulmatuse pärast vitstega otsekui üleannetutel träälidel, ei osanud noormees midagi arvata. Tema kodumaal oli sõdalaseks olemine auasi. Kimber oli üritanud loobuda üllatumisest, ent seda oli peaaegu võimatu teoks teha, veidraid asju esines igal sammul. Orjad kandsid seljas peent lõuendit, olid väljanägemiselt vabade meeste sarnased ning mõni kandis koguni ehteasju! Mittevabad jõid veini, jalutasid ringi, nagu heaks arvasid, ja ajasid nina põhjalase meelest püsti kaugelt enam, kui träälile sünnis… Ent see oli võõras rahvas ja võõrad olid siin ka kombed ning jõudu oli sel suguharul jätkunud ka kimbrite tõu hävitamiseks. Ei olnud kaotaja asi põlata võitjat! Ballimar mühatas kibedalt. Jah, kaotaja ta oli, ei midagi muud, ning pidi taas üha ootama, et pääseda kaotusest ja saada võitjaks, ehkki selleks napilt lootust oli. Noormees raputas pead. Lootust oli vähe, kuid Kimbrung ei kavatsenud ette võetust loobuda. Mida muud tal teha olnukski? Alla anda, leppida saatusega, alistuda õela Loki suvale, kurjade vaimude ülekohtule? Mida arvanuks temast

Скачать книгу