kerjusest muusiku üksildane pillimäng. Ah, Arelate, Arelate! Gallia Narbomensise pealinn kõigi selles elunevate lurjuste, omakasupüüdlike ametnike, pugejalike, lömitavate klientide, räbaldunud proletaaride, paksukõhuliste pudukaupmeeste, tavernipidajate, kupeldajate ning teiste kaabakatega, kuhu ometigi ka mõned auväärsed isikud ära olid eksinud ja kes tihtipeale pidid abitult taluma halbade ülemvõimu. Ent see oli linn, kus latiin oli harjunud veetma rahulikke päevi eemal argimuredest – hoolimata barbarite muserdavast lähedusest, mis üleujutusena peletas kõiksugu rahvarämpsu linna kaitsvate müüride varju ja kes nüüd korralikke kodanikke rõhus, röövis-varastas ning nälgis sellest hoolimata. Aulus naeratas taas endamisi. Kui palju omast ja kodust meenus mehele selles linnas, kui palju kentsakat ja naermaajavat, kui palju tühist ja nõmedat… Roomlane lausa naeris tasakesi ning see muutis tema kõrgid patriitslikud näojooned viivuks pehmeks ja inimlikuks, mida nii harva näha oli. Aulus Mamilius meenutas, seistes jahedas öös villa uste ees, otsekui julgemata astuda esimest sammu üle kodukünnise nagu süütu nooruk esimest korda naisterahva kutsuva süle ees. Valge purpurse servaga tooga langes liikumatutes voltides latiini ihult kui kivist välja raiutult, roomlase uhke, mõtlikult pea langetanud kogu joonistus selge ning siredana ööpimeduse taustal. Orjad ootasid põlvitades isanda käske, ent dominus üha seisis marmorplaatidel, tegemata väljagi sellest, et servus’te põlved juba kangeks kippusid jääma ning et nad igatsesid heita puhkama… Lausa idamaise alandlikkusega olid kõnelevad tööriistad pea langetanud, igatsedes iga osakesega oma kehast täita dominus’e soove ja ennetada neid, sest innukuse puudumist märkas latiin kohe ning häda sellele, kes liiga aeglaselt täitis tema käske või kärarikkalt tegutses. Liikumatult oodates näisid orjad raidkujudena nagu isandki, üksnes öötuul pani servus’e käes lambitule võbisema.
Aulus Mamilius Africanus Dives vaatas uhkel kotkapilgul ringi, libistas vaate üle lömitavate orjade ning plaksutas käsi ja otsekui oleks see tühine heli vallandanud Egiptuse nuhtluse, kargasid marmorkujudena põlvitanud orjad püsti. Nuubialastest kandjad läksid joostes lectica’ga eemale, tume nahk pronksjalt läikimas ja niudevööd, mis ainsana nende alastust katsid, valendasid pimeduses tuhmilt. Kuid enne veel, kui villa urbana uksed jõudsid avaneda, kostis elamut ümbritseva müüri väravate juurest kära ja mitmed mehed, keda majaorjad ning sõdurid püüdsid asjatult takistada, tormasid viledate toogade lehvides villa ette ja viskunud maha, roomasid lähemale, üritades pooleldi arglikult, pooleldi innukalt puudutada rooma suurniku toogaserva.
“Meie päike… halastaja dominus! Suur roomlane!.. Meie Caesar, meie Augustus! Päästja! Helde patroon!.. Luba, et puudutame huultega sinu sandaale, mis on liigagi suur au meile, sinu ustavatele teenritele! Luba! Sina oled meie patroon – Aulus Mamilius Africanus Dives! Pikki aastaid sulle!..”
Need olid Aulus Mamiliuse kliendid, tallalakkujad, pugejad ja autundeta inimesed, kes kuldraha eest olid valmis sõbral silmad peast pistma ning tütred saatma lupanar’idesse22. Aumõiste oli võõras neile plebeilikele, lausa proletaarlikele, ja ometi pidasid nad end roomlasteks! Isegi kaevanduseorjad evisid enam väärikust kui need inimjätised, rahvarämpsu madal sade, põhjakiht, kes oli Auluse meelest koguni kurjategijatest alatum. Patriits kuulas muutumatul ilmel nende lipitsusi, mis teruncius’tki23 ei maksnud, ja jälgis kõrgi armulikkusega klienteeli lömitamist ning liigutas häiritult jalga, kui vapraim nende seast söandas areldi puudutada laubaga tema sandaali, mispeale plebei põrkus tagasi nagu hõõguva raua kohalt. “Õnne sulle, patroonide patroon – õnne sulle ja kaunile Amicale, õnne noorele Mamiliale, õnne teile! Juhatagu jumalad teile teed Elysiumi24, Jeesus Kristus ise hoidku lampi teie teel ja ärgu kunagi õnnetused ületagu selle maja läve!..”
“Kui hele päike paistaks meie peale!” hüüdis üks, tõstes hardalt käed.
“Sinu heldus on auks suurimaile siin ilmas!”
“Müüksite mu peotäie denaaride25 eest,” muigas patroon mürgiselt.
“Ei! Ei!” hüüatasid kliendid ühest suust ning uus tulv truudusetõotusi ja teisi poolehoiukinnitusi purskus neil oksena üle huulte. Uhke mehena oli Aulusel vastik seda kaua kuulata, sest alatu ülistamine ei maksnud midagi; luges tarkade ja tugevate poolehoid.
“Soojendad meid oma lahkusega – truudus ja ustavus sõprusele ajas meid hilisel tunnil voodist, et austust avaldada sulle, suur Aulus Mamilius! Sõprus, mitte saamahimu, üksnes sõprus – jumal ise räägib mu suu läbi…”
“Küllalt!” sõnas latiin ja klientide sõnavool katkes. “Tiberius, Appius ja te kõik – usun teid – sportula26 selle kinnituseks igaühele ning peoga denaare teie ustavuse eest! Isise nimel, tulgu kõik needused teie peale, kui vandusite valet! Scribonius!”
Hooletu käeliigutus tähendas, et kliendid võisid minna ning need polnud laisad vihjest aru saama, sest teadsid juba ammu, et Aulus ei halastanud kellelegi, kui soovis kätte maksta, ja mida suutis vaene plebei või proletaar võimsa patriitsi vastu? Kaevata kellelegi? Ediilile27? Preetorile28? Keda usutaks ja mida üldse kaevata? Kas jätkus lihtsal inimesel raha ametnikele altkäemaksu pakkumiseks? Ning kui pistis olekski läbi läinud, kes oleks veel nii heldelt hõberahasid jaganud? Kaotada säherdune patroon oli praegustel aegadel tõsine löök… Ja nõnda ei lasknud kliendid enestele patrooni soovi kaks korda meelde tuletada, vaid kiirustasid ise lahkuma, pealegi olid nad saanud, mida soovisid: kõhutäie ja pisut raha nälgivate omaste ülalpidamiseks mõnes viletsas insulas29. Ja kui naisel oli õnnestunud saada pisut lisa kerjates või ametnikule keha müües, oli tulekul lausa pidusöök…
Tülgastus valdas hetkeks patriitsi, et ta nüüdki ei pääsenud lobisevast ja manguvast klienteelist, isegi esimesel ööl kodus… Juba sellise vältimiseks tasus reisida barbarite maale, arutles Aulus Mamilius Africanus Dives omaette, ehkki teadis, et kliendid olid hea seisundi tunnuseks ning kuna ta polnud nendele närustele ainus patroon, sai ta uudiseid teiste Arelate rikkamate inimeste kohta. Samas võisid nad olla ohtlikud, kui muutusid liiga ahneks; nende pugemine oli seda ohtlikum, et ette teada on kõik vale, ja nii ei hakka keegi otsima tõelisi asju valede tagant, kuna võis uskuda neid puru silma ajavat üksnes aplusest raha järele, tühjast kõhust…
Auluse käeliigutuse peale avanesid villa uksed vestibulum’i30, juba kaugelt paistsid aatriumis31 leegitsevad kandelaabrid ning kallid kuldlambid, uste kõrgete piitade vahelt uhkas dominus’ele vastu mürri ja teiste hinnaliste lõhnaainete hõngu, mis meeldivalt roomlase suursuguseid sõõrmeid kõditas. Imeline luksus ja külluslik rikkus avasid oma ukse majas, mis väliselt oli vaid lihtsa valgekslubjatud müüriga ümbritsetud tavaline elamu koos majapidamishoonetega, Arelate kasvades ajapikku linnamüüride vahele jäänud suvemaja, lausa askeetlik oma tagasihoidlikus valevuses. Kuid Aulus teadis hästi silmatorkamatuse voorusi, sest ei igatsenud “isamaa päästjana” lasta võõrandada oma vara, pigem teeskles latiin vagurat keskpärasust ja nautis sala oma rikkust, kui et uhkustas jõukusega, ning andis Flavius Aetiusele32 lõviosa oma rikkustest. Dominus muigas oma mõtete üle ja kõndis aeglaselt, väärikal sammul trepiastmetest üles, tähelegi panemata ilmetute nägudega teenistusvarmaid orje. Roomlane vaatas põhjalikult ringi ning adus rahuloluga, et kõik oli aatriumis nii, nagu ta sinna asjad jättis – kallihinnaline tool, väike laud, sellel papüüruserullgi avatud samal kohal, kus isand lugemisega pooleli jäänud oli –, ent kõik oli puhas, korras; koguni papüürus polnud pleekinud, ilmselt oli kirjarull olnud kaetud. Aulusele meeldis täpsus, millega teda teeniti, ja hoolimata ootamatust
Elysium – Rooma ja Kreeka (Elysion) õnnisteispoolsus, päikeseline rohumaa.
Denaar – ld k
Sportula – toidukorv, mida patroon jagas oma sõltlastele.
Ediil – kõrge riigiametnik linnades, valvas avaliku korra, viljaga varusta-mise, ehitustegevuse jms järele.
Preetor – Rooma kõrgem ametnik, linnade kohaliku omavalitsuse amet-nik.
Insula – Rooma üürimaja, kus elasid vaeseimad inimesed, sageli ehita-tud äärmiselt lohakalt ja põhjustasid suuri õnnetusi kokkuvarisemiste ja tulekahjudega.
Aatrium – ld k
Flavius Aetius – 396 –454 pKr, Rooma vägede ülemjuhataja ning kuni elu lõpuni Rooma mõjukaim mees, pani seisma hunnide edasitungi, mõrvati imperaatori poolt.
